Teeme sind valitud teosega loomulikult ka lähemalt tuttavaks, sest iga raamat on eriline ja väärt tundma õppimist.
Krete Parelo: „R.F. Kuangi „Katabaas“ on kahtlemata selle aasta üks enimoodatud teoseid ja seda täiesti õigustatult. Tegemist ei ole tüüpilise BookToki raamatuga, kus tegelased paistavad silma üleloomuliku vapruse või täiuslikkusega. Siin on peategelasteks tavalised inimesed, kes seisavad silmitsi ehtsate, eluliste probleemide ja küsimustega. Raamat pakub sügavat mõtisklust inimese olemuse, unistuste ja hirmude üle.
Kuang põimib meisterlikult kokku põneva maagiasüsteemi, akadeemilise maailma varjuküljed, ajatud filosoofilised küsimused ja rohkelt viiteid kirjandusklassikale. Kõigele sellele lisandub veel ka südamlik armastuslugu. „Katabaas“ jätab lugeja kaasa mõtlema ja selle mõju ulatub kaugele pärast viimase lehekülje sulgemist – just nagu hea raamatu puhul peabki.“
Loe katkendit raamatust
Cambridge, sügissemester, oktoober. Tuul näpistas, päike oli peidus ja õpingute esimesel päeval, kui ta pidanuks andma tudengitele loengut kartesiaanliku eraldusloitsu kasutamise ohtudest õppematerjali ilma pissipausita kordamisel, alustas Alice Law oma juhendaja hinge päästmist põrgu kaheksast kohtust.
Professor Jacob Grimesi tappis kohutavalt jõhker õnnetus, mis oli mingis mõttes Alice’i süü, ning lähtudes seega nii moraalsest kohusest kui ka omakasust – sest ilma professor Grimesita puudus tal komisjoni esimees ja ilma komisjoni esimeheta ei saanud ta oma väitekirja kaitsta, ülikooli lõpetada ega edukalt kandideerida tenuuri analüütilise maagia vallas –, pidas Alice hädavajalikuks tema elu allilma valitsejalt kuningas Yama Armuliselt tagasi paluda.
Tegu polnud mingi lihtsa ettevõtmisega. Möödunud kuu kestel oli temast saanud iseõppinud asjatundja tartaroloogias, mis ei kuulunud tema kõrvalerialade hulka. Praegusel ajal polnud see enam kellegi kõrvaleriala, sest tartaroloogid jäid haruharva ellu, et oma töid avaldada. Professor Grimesi surmast alates oli ta veetnud kõik oma ärkvel hetked, lugedes iga monograafiat, uurimistööd ja kirjavahetusekribalat, mille rännakust põrgusse ja tagasi oli leidnud. Vähemalt tosinkond õpetlast oli reisi ette võtnud ja eluga pääsenud, et oma lugu usutavalt pajatada, ent väga vähesed neist viimase saja aasta jooksul. Kõik olemasolevad allikad olid eri tasandil ebausaldusväärsed ja pealegi saatanlikult keerulised tõlkida. Dante kirjeldus kubises sel määral õelatest kriitikanooltest, et reportaaž vajus nende varju. T. S. Eliot oli hankinud teadaolevate kirjalike allikate mõningad kõige värskemad ja üksikasjalikumad maastikukirjeldused, kuid „Ahermaa“ mõjus nõnda enesekeskselt, et selle kui kohalkäinu aruande staatus püsis tõsise kahtluse all. Orpheuse märkmed, iseenesest juba vanakreeka keeles, olid suuresti räbalates nagu ülejäänu temast endastki. Ja Aeneas – noh, kõik see oli Rooma propaganda. Võimalik, et vähemtuntud keeltes leidus muidki kirjeldusi – Alice võinuks arhiive läbi kammides aastakümneid veeta –, kuid tema rahastuskell ei mallanud oodata. Arenguvestlus terendas semestri lõpus ning ilma elusa ja hingava juhendajata võis Alice parimal juhul loota stipendiumi pikendamisele piisavalt kauaks, et ta saaks mujale üle minna ja uue juhendaja leida.
Kuid ta ei tahtnud mujale üle minna, ta tahtis Cambridge’I kraadi. Ja ta ei tahtnud ükskõik missugust juhendajat, ta tahtis professor Jacob Grimesi, õppetooli juhatajat, Nobeli preemia laureaati ja Kuningliku Maagiaakadeemia kahekordset presidenti. Ta tahtis kuldset soovituskirja, mis avas kõik uksed. Ta tahtis olla iga virna pealmine. See tähendas, et Alice peab minema põrgusse ja ta peab minema täna.
Ta kontrollis korra ja teistki korda oma kriidikirjutust. Ta jättis ringi sulgemise alati kõige lõpuks, kui oli täiesti kindel, et lausumine ja sellega pentagrammi aktiveerimine teda ei tapa.
Alati oli tarvis kindel olla. Maagia nõudis täpsust. Ta põrnitses korralikke valgeid jooni, kuni need hakkasid silme ees ujuma. Ta järeldas, et see on nii hea kui vähegi võimalik. Inimmõistus eksis, ent tema oma enamikust vähem ja tema mõistus oli nüüd ainus, mida sai usaldada. Ta pigistas kriidi pihku. Üks sujuv joon ja pentagramm sai lõpetatud.
Ta tõmbas sügavalt hinge ja astus sisse. Asjal oli muidugi hind. Keegi ei rännanud põrgusse puutumatult. Kuid ta oli algusest peale soostunud seda maksma, sest see tundus suures plaanis nii tühine. Ta üksnes lootis, et see pole valus.
„Mida sa teed?“
Ta teadis seda häält. Ta teadis juba enne ringipööramist, kelle ukselt leiab.
Peter Murdoch: pintsakunööbid valla, särgisaba väljas, paberid ranitsast lipendamas, ähvardades tuulega minema lennata. Alice’ile oli alati viha teinud, kuidas Peteril, kes nägi iga päev välja, justkui oleks hädavaevu suutnud end voodist välja vedada, oli ometigi õnnestunud teaduskonna lemmikuks saada. Ehkki see polnud üllatav: akadeemia pidas lugu distsipliinist ja tasustas püüdlikkust, ent veelgi enam jumaldas geeniust, kes ei pidanud pingutamagi. Peter Murdoch oma harakapesasoenguga, hernehirmutislikud käed-jalad kipakal jalgrattal tasakaalu hoidmas, nägi välja, nagu poleks ta pidanud elus millegi pärast vaeva nägema. Ta oli lihtsalt andekaks sündinud, kogu teadmistepagas jumalate poolt piiskagi maha läigatamata ta ajju kallatud.
Alice ei seedinud teda silmaotsaski.
„Jäta mind rahule,“ sõnas ta.
Peter kõmpis tema ringi sisse, mis oli väga ebaviisakas. Enne teise maagi pentagrammi sisenemist tuleb alati luba küsida. „Ma tean, mis sul plaanis on.“
„Ei, sa ei tea.“
„Tsu peamine transpordipentagramm Setiya teisendustega,“ lausus ta, mis avaldas Alice’ile muljet, sest Peter oli heitnud põrandale vaid põgusa pilgu, tagatipuks veel toa teisest otsast.
„Ramanujani summeerimine Casimiri efekti implikatsioonidega, et sihtmärgiga vaimne ühendus luua. Kaheksa kriipsu kaheksa kohtu jaoks.“ Tema näole kerkis muie. „Alice Law, sa ulakas tüdruk. Sa proovid põrgusse minna.“
„No kui sa juba nii palju tead,“ nähvas Alice, „siis tead sedagi, et ruumi on ainult ühele.“
Peter põlvitas, lükkas prillid ninal kõrgemale ja sirgeldas kähku oma kriiditükiga pentagrammi mõne muudatuse. See oli samuti väga ebaviisakas – teise õpetlase töö muutmiseks tuleb alati luba küsida. Kuid Peter Murdochile etiketireeglid ei kehtinud. Peter liikus läbi elu hajameelsusega, mida taas kord vabandas välja üksnes tema geniaalsus. Alice oli oma silmaga näinud Peterit poodiumil laua ääres šokolaadisiirupit magistrirüüle ajamas ning noomituseks kõigest õlalepatsutust ja naeru teenimas. Kui Peter eksis, oli see nunnu. Alice ise veetis kord terve õhtusöögiaja tualettruumis läbi sõrmede hingeldades, sest oli leivakorvi põrandale ajanud.
„Ühest saab kaks.“ Peter vingerdas sõrmedega. „Abrakadabra. Nüüd on ruumi.“
