*artikli autor René Tendermann, ilmunud ajakirja SÄDE kevadnumbris.
Alexandra Gracie ehk Tüdruk A
„Te ei tunne mind, aga mu nägu olete te näinud,“ alustab jutustaja Lex ehk Tüdruk A oma lugu. „Esimestel piltidel tagusid nad meie näojooned pikslitega lömmi, alla pihani välja; isegi meie juuksed olid avalikustamiseks liiga äratuntavad. Aga lugu ja selle vardjad väsisid, ja interneti rõskemates nurkades muutus meie leidmine hõlpsaks.“
Lexi ema on vanglas surnud vähki. Ema soovil on just Lex see, kes peab minema järele tema asjadele ja testamendile, mille täitjaks ta on määratud. Viimast korda oli Lex oma ema näinud viisteist aastat tagasi.
„Ajasin ennast aeglaselt püsti ja tõmbasin T-särgi põlvede poole ja seal, köögi uksel, oli ema. Ootasin, et ta minu poole tormaks, aga ta ei teinud seda. Tema suu liikus, aga ma kuulsin ainult vere kohinat oma kõrvades. Me vaatasime teineteisele viimase pika sekundi otsa, siis ma pöörasin ringi ja pistsin jooksu.“
Ta põgenes kodust, kus oli koos õdede-vendadega voodi külge aheldatud, näljast nõrkemas. Ta jaksas joosta vaid paarsada meetrit, kui sõiduteel autot peatades kokku varises. Ta suutis vaevu öelda sõnad, mida oli harjutanud nädalaid. „Minu nimi on Alexandra Gracie…“ Ta ei jaksanud aga lauset lõpetada. „…ja ma olen viieteistkümneaastane. Palun helistage politseisse.“
Sel päeval päästis ta enda ja oma õed-vennad vangistusest, kuhu nad oli määranud nende endi isa.
Abigail Dean
Ajalehele The Guardian antud intervjuus tunnistas Dean, et kuigi ta on kirjutanud kogu elu (juba lapsena kirjutas ta fan-fiction’it), tundis ta Cambridge’i ülikoolis inglise kirjandust õppides, et ei ole nii hea kui teised. Ülikooli lõpetamise järel tahtis ta asuda tööle ajakirjanikuna, kuid sellele plaanile tõmbas kriipsu peale tema lühikeseks jäänud praktika ajakirja Tatler juures. Ta meenutab naerdes episoodi, kui tema ülemus andis talle pool tundi aega, et ta leiaks Oxford Streetilt „paari täiuslikult valgeid sokke“. Sokkide kõrval ka kõiges muus täiuslikkust otsiv Abigail valis enda erialaks tehnoloogiaõiguse ja töötas pikka aega New Yorgi advokaadibüroos.
Abigail oli äsja saanud kahekümne üheksa aastaseks, kui mõistis, et tema töö juristina võtab tema elust liiga suure osa. Booksellerile antud intervjuus tunnistab ta, et oli jahmunud, kui avastas, et oli oma kahekümnendad eluaastad veetnud „laua taga“, 24/7 tööd tehes. Pärast eriti pingelist perioodi, kui ta oli tööl hommikust õhtuni, päevavalgust peaaegu nägemata ja pidi oma abikaasa sünnipäevapeo ajal tööl olema, otsustas ta, et midagi peab muutuma. Ta igatses asju, mis kunagi tegid ta õnnelikuks. Ta võttis end töölt lahti ja naasis ta armastatud hobi – kirjutamise juurde. Ta hakkas käima iga päev kodulinna Dulwichi raamatukogus lugemas ja kirjutamas. Muide, ka tema esimene töökoht oli seotud raamatutega, ta oli müüja raamatukaupluses Waterstone.
Inspiratsioon kodu lähistelt
Inspiratsiooni esimese romaani jaoks sai Abigail mitmest allikast. Lapsest saati on ta huvi tundnud nn true-crime dokumentaalide ja raamatute vastu. Väiksena sõitis ta tihti koos isaga rongiga Manchesteri ja teel möödusid nad nii majast, kus elasid Moorsi mõrvarid (Ian Brady ja Myra Hindley tapsid kuus last) kui ka Harold Shipmani arstikabinetist (mõisteti süüdi 15 patsiendi tapmise eest). Viimase aja sündmustest olid tal mõtteis kaks juhtumit. 2017. aastal põgenes 17aastane Jasmine Block teda kuu aega vangistuses hoidnud meeste käest, ujudes üle Minnesota järve, et vabadusse pääseda. Teine juhtum, mis talle mällu sööbis, oli Californias elanud David A. ja Louise A. Turpinid, kes avalikkusele jätsid õnneliku perekonna mulje, kuid kes näljutasid ja ahistasid oma 13 last. Kogu õudus tuli avalikuks, kui põgenema pääses nende 17aastane tütar.
Dean hakkas mõtlema, kuidas need kuriteod ja nende avalikkuse ette tulles meedia tähelepanu mõjutavad ohvreid nende hilisemas elus, ka pärast õigusemõistmist. Autor tahtis kirjutada lootusest, mitte niivõrd sellest, kas ja kuidas lapsed Õuduste Majast pääsevad. Selle kallal ei pea lugeja pead vaevama, sest juba raamatu algusest on selge, et lapsed pääsevad. Deani eesmärk ei ole kirjutada õudustest, millega õed-vennad pidid silmitsi seisma isa loodud vanglas, vaid õudusest, millega nad peavad silmitsi seisma vabanenuna, lapsendatuna, täiskasvanuna iga päev, ta kirjutab aastatest, mis järgnesid, kui ajalehtede pealkirjad on unustusse vajunud – mis neist inimesest saab.
Üksiku lapsena on Deani alati huvitanud ka õdede-vendade vaheline suhtekeemia, mis tihti kõigub armastuse ja vihkamise vahel. Kõige lähemalt kirjeldab ta Lexi ja tema noorema õe Evie’ suhtest ja kuigi ta on öelnud, et talle meeldib Lex, pakkus talle suurt naudingut kirjutada Ethanist, vanemast vennast, kes tahtis, ükskõik mis hinna eest, ellu jääda. Lex ütleb oma vennale raamatus: „Ma mõtlesin alati, et sina oled see, kes meid päästab.“
„Tüdruk A“ on kavalalt kirjutatud põnevik, mis liigub ajas edasi ja tagasi, kirjeldades sündmuseid läbi Lexi silmade. „Ma loodan, et lugeja jaoks on lohutav teada, et Lexiga on kõik korras; mitte kõige paremas korras, aga korras. Just see on põhjus, miks Lex põgeneb juba esimeses peatükis. Selle romaani point ei ole põgenemises,“ ütleb Dean Booksellerile. „Ma avastasin, et mind huvitab hoopis see, mis juhtub hiljem, ja muidugi inimlikkuse hetked. Ma ei tahtnud kirjutada romaani ahistamisest ja kannatamisest. See romaan peaks rääkima inimlikkusest ja lootusest.“
Kõige edukam tüdruk?
Kolme kuuga oli romaani kondikava koos, aga esimese mustandi valmimiseni läks veel peaaegu aasta. Sel ajal alustas ta tööd Google’is juristina ja kirjutamise jaoks jäid ainult nädalavahetused ja hilised õhtud. Kui ta oli 2019. aasta juunis valmis oma lugu jagama, otsis ta endale agendi. Ka siin sai määravaks Deani täiuse ihalus – ta valis endale agendi, kes ainsana oli karm, öeldes, et käsikiri vajab veel „paar head kuud toimetamist“, enne kui see on valmis kirjastustele pakkumiseks.
Kui lõpuks käsikiri kirjastustele saadeti, tegi üheksa Inglise kirjastust võistu pakkumisi, USA-s oli see veel tulisem ja ettemaksutšekile kirjutati seitsmekohaline number. Ka rohkem kui 20 riigi (sh Eesti) kirjastusel ei võtnud otsustamine kaua, kuigi lõplikku käsikirja polnud sel hetkel näinud veel keegi. Tänaseks on tõlkeõigused müüdud 30 riigi kirjastusele, filmiõigused omandas Sony.
Abigail Dean ütleb, et sel ajal oli ta tööreisil India pärapõrgus, kus polnud mingit levi ja tal polnud õrna aimugi möllust, mis tema raamatu ümber kees. Kui agent ta lõpuks kätte sai, tundus kogu asi talle täiesti hullumeelsena.
32-aastane Abigail töötab praegu oma teise romaani kallal, aga jätkab tööd Google’is. Ta pole kordagi mõelnud, et peaks juura kirjutamisele ohvriks tooma. Talle meeldib töötada lepingutega ja oskab juristina hinnata iga sõna olulisust.
Nüüd, kui peaaegu igal nädalal ilmub kusagil maailmas tema raamatu tõlge, tunneb ta 90% põnevust ja 10% hirmu. Tal on hea meel, et saab oma raamatu tegelasi ja nende lugu jagada maailmaga.
Jaanuaris näevad tihti ilmavalgust suure potentsiaaliga debüütromaanid. Nii tegi suuri tegusid kuus aastat tagasi Paula Hawkinsi „Tüdruk rongis“, nagu ka 2012. aastal ilmunud „Kadunud“ (originaali pealkiri oli „Gone Girl“). The Bookseller, kirjastusmaailma häälekandja, ennustab Abigail Deanile debüüdile suurt edu ja arvab, et nendest kolmest kõiki üllatanud tüdrukust on just „Tüdruk A“ see menukaim.
Abigail Dean “Tüdruk A”
Lex Gracie ei taha mõelda oma perekonnale. Ta ei taha mõelda üles kasvamisele oma vanemate Õuduste Majas. Ja talle ei meeldi mõte, et tema identiteediks on olla Tüdruk A: tüdruk, kes põgenes. Loe edasi…
