Miks tasub lugeda?
Lugemine teeb elusamaks. Tuletab meelde, et me oleme inimesed, elavad hinged, mitte ainult tarbijad, valijad jne. Eriti tasuv on luuletuste lugemine, sellepärast võtsingi oma nimekirja hulga luuletajaid. Luuletusi saab lugeda vähehaaval. Loed ühe ära ja siis jääd mõtlema, aknast välja vaatama. Korraga on maailm ilusam ja suurem. Luuletuse saab pähe õppida. Siis on ta sinuga igavesti, kuhu sa ka ei lähe.
Kuidas leiad lugemiseks aega?
Lugemine on osa elust, osa päevast. Selleks on omad ajad. Lugemise tunnid (või minutid), kui kindlasti muud ei tee. Ja kui hea raamat on pooleli, küll sa siis tema jaoks aega leiad! Nii et tuleb lihtsalt alustada.
Kuidas raamatut valida?
Pakun välja kolm võimalust:
a) Minna raamatupoodi või riiuli ette. Panna silmad kinni, keerutada paar tiiru koha peal ringi (raamatupoes ettevaatust!) ja panna näpp huupi ühe köite peale. Siis teha silmad lahti, teha raamat lahti ja vaadata, kas ta hakkab sinuga rääkima. No enamasti ei hakka. Aga võib juhtuda!
b) Kuulata sõpru, keda usaldad või muidu tarku inimesi. Ega nende soovitused ka alati ei sobi, aga ikka tasub kuulata.
c) Panna silmad kinni (veelkord!) ja katsuda aru saada, mida hing tegelikult igatseb. Vahel on see miski uus, millest sa ei teagi veel, mis see on, vahel miski vana ja armas. Oma elu raamatut tasub lugeda ka kaheteistkümnendat korda. Ta on jälle uus!
Marcel Proust „Taasleitud aeg“
Prousti lugemine on teraapia. Isegi kui alguses kohe „jooksma“ ei hakka. Seda enam! Tasub sisse elada. Pärast oled kindlasti targem. Või vähemalt rahulikum.
Viivi Luik „Seitsmes rahukevad“
Kaheksakümnedate suur vapustus, mis ikka on värske ja lõbus. Laps, kes ei hooli ümbritseva maailma hirmust, hallusest ja süngusest. Sest ta teab, et tema maailm on alles teel.
Betti Alver „Välgusähvatus allikal“
Alveri särav ja kelmikas värss mõjub alati korrastavalt. Jääb hästi meelde ka.
Jaan Kaplinski „Valitud luuletused“
Jaan Kaplinski lahkus läinud aastal, aga tema mõtted ja eriti tema luule elavad edasi sama noortena kui nad sündisid. Kaplinski luuletuste lugemine tuletab meelde kadunud aegu, aga samas peatab hetke: ma olen siin ja praegu, ma elan. Selge, hea tunne.
Philipp Blom „Tappidest lahti maailm“
Põnev jutustus eelmise kliimakatastroofi aegsest Euroopast, nn väikesest jääajast (XVI-XIX saj.), kui ilmad mitte ei läinud soojemaks, vaid inimesi hirmutasid seninägematud pakasetalved, vihmasuved ja nälg. Aga kuidagi saadi hakkama. Ühiskond ja mõttemaailm muutusid. Sellest Blom kirjutabki.
Romain Gary „Elu alles ees“
Liigutav ja haarav lugu prantsuse kirjanduse parimas traditsioonis. Väikese araabia poisikese Momo ja litsilaste varjupaiga pidaja vana „juudimuti“ proua Rosa vahelise armastuse lugu. Jah, armastuse, koos selle valu ja traagikaga.
Pentti Linkola „Ellujäämise küsimus. Linkola programm“
Linkola on muidugi äärmuslane. Teda on sõimatud ka ökofašistiks, aga samas antud talle kuhjaga Soome kirjandusauhindu. Äärmuslasi on teinekord värskendav lugeda, nad raputavad meie tõekspidamisi. Ja mis äärmuslane ta nüüd enam ongi.
Ernst Enno „Imelikku rada pikka“
Igal põlvkonnal peab vist olema oma Enno. Minu nooruse oma oli too „Väikese luuleraamatu“ oma. Uue valimiku on kokku pannud Lauri Sommer. Kui palju ma Ennot ka lugenud ei ole, ikka ma avastan temalt ridu ja isegi luuletusi, mida ma justkui ei oleks iial näinud. Enno viib ära. Vahel kaugele.
Lauri Sommer „Lõputu soovid“
Lauri Sommer on tagamaade kirjanik. Tema paigad on metsade- või aegadetagused, tema tegelased need, kes siia ellu hästi ära ei mahu. Kellele elu on kas liiga suur või liiga kitsas. Kes teavad, igatahes aimavad, et see pole kõik.
Thomas Bernhard „Hukkasaaja“
Bernhardi kibe huumor ja mässumeel on mulle alati elustavalt mõjunud.
Peeter Sauter „Kana peni“
Ma ei ole ise seda raamatut veel lugenud, aga võtan plaani. Triloogia esimene osa „Sa pead kedagi teenima“ oli hea pikk lugemine. Sauter oskab rääkida, see tähendab, kirjutada.
Czeslaw Milosz „Ulro maa“
Milosz paneb mind alati endal vastu vaidlema. Aga ka teistmoodi mõtlema. Ja on pealegi alati huvitav.
Tõnu Õnnepalu “Palk”
„Palk“ on ühe kaotuse kroonika. Ja siis veel teise, ootamatu. Või kas on olemas oodatud kaotusi? Me mängime ju elus ikka võidu peale. Ja kaotame. Ja kaotame. Ja kaotame. Aga imelik asi – kuskilt me võtame jõu ennast jälle püsti ajada ja minna. See on valus nagu sündimine. Ja ometi… võimalik?
