Tõnu Õnnepalu tähelepanelik pilk jälgib töö rutiini aeglast kordumist, märgates selles nii absurdi kui ka seletamatut ligitõmmet, millest ei taheta ega osata lahti lasta.
Milliseid raamatuid aga soovitab Tõnu Õnnepalu ise lugeda? Tutvu kirjaniku soovitustega allpool.
Georg Martin Knüpfer „Väike-Maarjamaa“
„XIX sajandi lapsepõlvemälestused Väike-Maarja pastoraadist. Värvikad seigad ja tegelased: köstrid, kirikukerjused, joodikutest mõisnikud, talurahvas… Kui lihtne ja vaene oli tänapäeva mõistes ka kirikhärra ja tema perekonna elu. Üksainus pehme tool, isa oma.“
Peedu Saar „Kastimees“
„Kodutuna Londonis. Põnev, lõbus, intensiivne, mitme keeruga lugu, kus kodutusest saab kirg, linnast viirastus ja lõpuks ei teagi enam, mis oli ja mida polnud.“
Andrus Kasemaa „Minu kangelased“
„Mitte kõigil ei lähe siin elus hästi. On neid kes jäävad ääremaadele, kes pudenevad progressi reelt, aga… saavad ikka kuidagiviisi hakkama. Kas need ei olegi kangelased? Igal juhul on nende lood korraga naljakad ja liigutavad.“
Indrek Jääts „Ekvatoriaal“
„Etnoloogi reisikiri on ikka terasem kui niisama turisti oma. Gabon ja Ecuador mõlemad maad, kuhu ma kindlasti kunagi ei sattu. Ja raamatureisid on mulle meeldinud lapsest saadik, aga siis unistasin, et saaks ise ka neis kohtades käia. Nüüd rõõmustan, et ei peagi!“
Haruki Murakami „Linn ja tema muutlikud müürid“
„Veel üks Murakami… Aga kui tahad lugemismõnu, põnevust, fantaasiat, ja pärast selle kõik unustada —, siis mis oleks veel parem kui üks Murakami?“
A. H. Tammsaare, Marju Kõivupuu, Jaan Lahe, Ülle Tarkiainen ja Maarja Vaino „Tõde ja õigus I. Kommenteeritud väljaanne“
„Kommentaaride seas on nii huvitavaid kui ka häirivaid, aga küllap oli aeg nendeks küps. Igal juhul jälle üks ettekääne, et seda põnevat romaani veel kord üle lugeda. Värske pilguga, unustades kõik tähtsa ja targa, mida tema kohta öeldud ja arvatud on.“
