Viktor-Emil Frank “… Ja siiski tahta elada”
Puutume praegu igapäevaselt kokku inimeseks olemise kõige koledamate külgedega. Oleme tunnistajateks kannatustele, mis tunduvad talumatud. Viktor Frankl jäi ellu Holokaustis ja kirjeldab oma raamatus, kuidas oma ekstistentsis tähendust leida, kõigele vaatamata. Tema kirja pandu võib hetkel isegi liiga hellaks teha, kuid kindlasti saab raamatust ammutada lootust.
“Vestlused Lotmaniga”
Vestlustel on võime maailma paremaks muuta. Neist võib kasvada välja olulisi taipamisi, sündida midagi täiesti uut ja kordumatut. Vestelda võib muidugi oma sõprade ja tuttavatega, aga kindlasti saab seda teha ka läbi kirjasõna ja oma peas. Juri Lotmaniga vestlemine on küll suuremat sorti intellektuaalne väljakutse ja seda saab pidada väiksemate juppide kaupa, aga usun, et vähemalt üks selline vestlus kulub igaühele väga ära.
Kristiina Ehin “Janu on kõikidel üks”
Luule on üks võimsamaid maailma mõtestamise vorme. Mõttesse selgust, hinge kosutust, meelde helgust – Ehini teosest võib kõike seda leida.
Margaret Atwood “Teenijanna lugu”
Atwoodi Teenijanna lugu pakub mõttainet ja emotsionaalset tunnetust sellest, kuidas võiks olla elada totalitaarses ühiskonnas. Düstoopiaid võib keerulisel ajal olla lohutav lugeda, sest kirjaniku fantaasia ulatub reaalsest elust kaugemalegi. Teisalt võib seda võtta kui meeldetuletust, et vahel tüürib reaalsus absurdsemal kursil kui ettekujutus ning inimõiguste eest peab iga hetk seisma, neid ei saa võta enesestmõistetavalt antud privileegidena.
Amor Towles “Härrasmees Moskvas”
Raamat pakub värvikat sissevaadet (saja aasta taguse) Venemaa meelelaadi. Eelkõige soovitan seda raamatut muheda huumori ja laheda jutustamisstiili pärast.
