„Eesti novell 2025“ on „Eesti novelli“ sarja kaheksas raamat, mis tuletab meelde, et elu on absurdselt liigutav. Mõnikord leiad täpse kruvi, teinekord logiseva elu. Tuntud autorid ja säravad uustulijad pakuvad lugejale 15 võimalust end leida või kaotada. Nende hulgas on ka sajandivanune novell ja kõige uuemad Tuglase preemia võidulood. Teeme lugejad Rahva Raamatu blogis autoritega läbi kahe küsimuse ka lähemalt tuttavaks.
📖 Ave Taavet, millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?
Ilmselt „Koprovi sisenemise“ jutukogust „Valerahategija“. Kustumine sobib sellele loole, moodustades justkui tsükli viimase episoodi – Koprovi sisenemine olematusse.
Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?
Stephen Kingi „Surmahotell“, mida lugesin varateismelisena, aga püüan unustada terve elu. Siiamaani on kõhe suletud dušikardinaga vannitubades viibida.
📖 Mari-Liis Müürsepp, millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?
Olen hakanud vaikselt kustutama enda vanu, 16–22aastaselt kirjutatud blogipostitusi. Blogisin iga päev ja sageli umbes nii, et „ärkasin kell 8.07, tõusin voodist parema jalaga, tegin viis sammu riidekapini, avasin ukse ning valisin teksapüksid ja silmaga pluusi. Kõndisin kööki, sõin ühe saia Atleedi juustuga ja teise kahe tomativiiluga, mahla täna ei võtnud“ jne. Megatüütu on seda praegu lugeda, oli ikka viitsimist… Postitustes on tegelikult väärt kraami ka, intrigeerivaid peokirjeldusi, armumisi, kirjanduslikke kaotusi ja võite, elu verstaposte ja muud –nende paremaks leidmiseks likvideeringi mõttetumaid sissekandeid.
Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?
Sellist vist polegi. Kirjutavale inimesele tuleb kasuks mistahes tekstide lugemine, sest kõik laiendab silmaringi ja võib inspiratsiooni pakkuda.
📖 Brigitta Davidjants, millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?
Ma kahetsen oma elu esimest raamatuarvustust noore ja algajana Diana Leesalu vististi debüüdile. Ma ei mäleta väga ei raamatut ega ka oma kirjutist, aga mul on tunne, et mu tekst oli üks tüütu ja pretensioonikas inin.
Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?
Kahetsen, et lugesin õrnas eas parema puudumisel Raimond Kaugveri romaane. Kuigi meisterlikult kirjutatud, mõjusid need naisi vihkavalt. „See ei olnud ainult tema, aeg oligi selline,“ lohutas ema. Mitte et see mind ülearu trööstinud oleks.
📖 Jan Kaus, millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?
Esimese hooga vastaksin, et selliseid tekste on „too many to mention“ ning põhjendustki poleks raske leida: täiuslik sõnastus on nagu silmapiir – ühtaegu käeulatuses ja käeulatusest väljas. Aga sellele järgneb mõte, et tegelikult pole mõtet vist midagi kustutada. On, nagu on. Inimene on lõpetamata loom ning tema elu on täiusliku elujõu ebatäiuslik väljendus, piisamatu pilk piiramatule vaateväljale.
Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?
Sellist teost vist polegi. Asi selles, et ma ei hinda ju rangelt võttes teost, vaid omaenda lugemiskogemust, mis sünnitab suhte teosega. Ent lugemisse suhtun ma täiesti jaatavalt. Lugemine tasub alati ära – isegi siis, kui satun lugema teost, mida poleks tasunud mu meelest lugema hakata. Teisisõnu: iga üksik suhe mõne teosega on osa lugemisest endast, osa lugemise müstilisest fenomenist. See, kuidas miski loetu parasjagu mõjub, võib muutuda, vastuhakust võib saada nõusolek, palvest hereesia – või vastupidi. Ent lugemise enda mõju ei muutu – osalt ka seetõttu, et mõju täit ulatust on raske mõõta, raske täiel määral tajudagi.
📖 Ilja Prozorov, millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?
Kustutaksin peaaegu kõik lood ja jätaksin vaid viimased 2-3. Pärast seda, kui hakkasin kirjutama, on minus palju muutunud.
Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?
Ma ei loe oma vanu lugusid uuesti, need tunduvad mulle kohutavad, rumalad ja keskpärased. Minu parim lugu on hinges. Seda pole veel kirjutatud. Võimalik, et seda ei kirjutata kunagi.
📖 Triinu Kree, millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?
Paljud asjad kustutaksin oma esimesest luulekogust „Kajakalinnad“ ära. Et oleks mõnusat rahuldustpakkuvat tummisust ja mitte enam-vähem kronoloogilist ja hajusat, kvaliteedi poolest meeletult sorteerimata „näitust“, mis olen „elu jooksul“ kirjutanud.
Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?
„Keemia õpik 8. klassile“, kirjastus Avita.
📖 Meiu Münt, millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks?
Mul on siiani veel üsna vähe avaldatud tekste, nii et kui üks ära kustutada, jääks kohe auk järele. Siiski ühe oma tekstiga on mul üsna ambivalentne suhe – kui ma oleksin ette teadnud, et selle kirjutamine mulle endale nii palju haiget teeb, ma poleks seda üldse kirjutama hakanudki. Aga ma kirjutasin ja see avaldati. Minu jaoks oli ehmatav ja üllatav, et kirjutamise protsess ja sellele järgnev avaldamine võib nii valulik ja emotsionaalselt kurnav olla. Kui oled avaldamiseni jõudnud, siis vastutad oma teksti eest ja tead, et tagasi võtta ja ära kustutada ei saa. Sellepärast ei ütle ma ka selle novelli pealkirja. Nii et ma ei kustutaks praegu midagi.
Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks?
Eks neid teoseid, mida soovin, et poleks lugenud, on kindlasti rohkem kui üks. Ja ka põhjused on erinevad – mõni on olnud tõesti lihtsalt tühi ajaraiskamine ja seda aega, mis raamatu lugemise peale on kulunud, tagasi enam ei saa. Ühe ebameeldivama lugemiselamusena meenus mulle esimese hooga Bret Easton Ellise „Ameerika psühhopaat“, mis esindab transgressiivset ehk hälbekirjandust. Ja kui ma tunnen isegi rohkem kui 20 aastat hiljem, et see raamat ei andnud mulle mitte midagi head, vaid pigem võttis emotsionaalselt tüki küljest ära, siis see on raamat, mida ma soovin, et poleks kätte võtnud ega lugenud. Minu jaoks läheb kirjanduses ja kunstis üldse kuskilt mingi taluvuse piir, mida ma hea meelega ületada ei soovi.
