Mõne jaoks tundub see kõik lihtne ja arusaadav ning keskkonnateadlik käitumine on saanud osaks nende maailmapildist. Kuid kindlasti mitte kõigi. Ehk on see osa eestlase arhetüübist, kuid ka mulle on loomuomane muutuda veidi skeptiliseks ja tõrksaks, kui tunnen, et mulle üritatakse midagi „maha müüa“.
Võitlus kliimakriisiga on muutunud poliitiliseks, kohati ehk isegi maailmavaateliseks teemaks ja aina loosunglikemate argumentide virvarris kipub ratsionaalne arutelu kaduma. Bill Gatesi “Kuidas vältida kliimakatastroofi“ on raamat, mis keskendub emotsioonide asemel faktidele ja lahendustele. Seetõttu olen naljatlemisi öelnud, et raamatu võiks eesti keeles ümber ristida pealkirjaga „Kliimakriisist Exceli-inimestele“. Gates võtab kliimasoojenemise temaatika pulkadeks lahti – mis on selle tekkepõhjus, kui palju erinevad inimtegevused seda mõjutavad ja mis kõige olulisem: kuidas tekkinud olukorda lahendada?
Numbrid, kriis ja teadus
Emotsionaalse retoorika asemel saame lugeda, mitu tonni süsihappegaasi tuleb põllumajandusest, kui mitu tonni autotranspordist. Kui palju paraneks olukord, kui me veiseburgeri asemel eelistaks kanapihvi või sööks mõnel päeval hoopis taimetoitu ning vahetaks oma diiselauto elektrilise vastu.
Kliimakriisist numbrite keeles rääkimine aitab välja sõeluda kõige kriitilisemad mured, kuid ka kohad, kus lahendused on kõige odavamad ja lihtsamad. Gates on realist ja annab aru, et homsel päeval ei ole meil võimalik inimtekkelisi kasvuhoonegaasiemissioone nulli viia. Nii mõneski valdkonnas on see täna lihtsalt liiga kallis või tehnoloogiliselt võimatu. Tehno-optimistina usub ta samas, et teadus suudab mitmed murekohad peagi lahendada. Kõige olulisem on vast aga see, et mitmed Gatesi raamatus kajastatud lahendused ei ole kallimad, kui praegu levinud tehnoloogiad, kuid viiksid meid jõulise sammu võrra kliimakatastroofist kaugemale.
