Viimasel ajal räägitakse palju vaimsest tervisest. Tabasin ennast mõttelt: mis aitab vaimu värskena hoida ning raske tööpäeva või nädala järel kiiresti taastuda? Minu jaoks on vastuseks mõnus jooksuring värskes õhus ja tunnike ilukirjandust, mis on võimalikult kaugel igapäevatööst. Ja seda kõike Edouard Louis raamat „Muutuda: meetod“ mulle pakkus. Tegu on noore prantsuse kirjaniku autobiograafilise jutustusega oma elust 21. sajandi Prantsusmaal.
Raamat räägib loo noorest poisist, kes sündis Prantsuse väikelinnas töölisklassi perekonda ning juba noorelt sai ta aru, et ta tahab elult midagi rohkemat, kui 8 tundi tehase tööd ja seejärel diivanil telekat vaadata kuni uinumiseni – seda 5 päeva nädalas ja 45 aastat järjest. Sihikindel tegutsemine ning võimalustest kinni haaramine võimaldas tal saada hea hariduse ning kolida Pariisi. Ta muutis oma elu täielikult, aga see ei tulnud ilma varasemate suhete purunemise ning ohverdusteta. Olen ka ise väikelinnast pärit ning hakkasin mõtlema oma teekonnale Kundast Tartu Ülikooli ja sealt edasi Tallinnasse. Samuti mõtlesin Eesti arengule viimase 30 aasta jooksul. Usun, et piir esimese ja teise Eesti vahel ei ole enam nii terav ning sõltumata taustsüsteemist, on võimalik luua endale meelepärane tulevik.
Eeskujude olemasolu on arenguteel määrava tähtsusega
Kui Sul on kellegi poole üles vaadata, siis see on väga suur motivatsiooniallikas ning tegutsemise mootor. Mul on õnne olnud, et mul on nii kooliajal, kui ka tööelus olnud alati eeskujusid. Läbi erinevate eluetappide on need pisut muutunud, aga usun, et see on minu arengule positiivselt mõjunud ning võimaldanud võtta igast eeskujust parima osa. Loodan, et saan oma tegevustega motiveerida ja eeskujuks olla ka teistele.
Raamat tuletas veelkord meelde, et elu on täis valikuid. Samas tuleb meeles pidada, et valides ühe tee, sulged mõne teise. Teose peategelane kasvas lahku oma vanematest ja parimast sõbrast, mida ta tugevalt üle elas, suutes lõpuks siiski jääda enese valitud teele kindlaks ning tehes endaga rahu. Kõike korraga ei ole võimalik saavutada ning hea on, kui keegi seda meelde tuletab. Isegi kui see on läbi ilukirjanduse.
Olen elus paar korda Pariisis käinud ning see raamat tekitas suure soovi seda korrata: jalutada Pariisi tänavatel, istuda kohvikutes, vaadata inimesi ja ahmida sisse kultuuri ja uudseid ideid. Lugesin raamatut eesti keeles ning Tõnu Õnnepalu tõlge tegi sellest suurepärase elamuse, suur tänu!
Üleskutse kõigile – lugege ilukirjandust!
