Ever on isiksusena särav ja karismaatiline, lihtne ja tagasihoidlik, aga krutskitega nii elus kui laval – kõik ühekorraga. Lihtsas rõivastuses Everit te ei pruugi tänaval märgatagi. Ent vaadake teda laval! Ever saabub kulisside tagant ega pole veel jõudnud öelda ühtki repliiki, kui publik juba aplodeerib. Lava on ta elu, roll tema meistritöö. Kui mõnes rollis on parasjagu koomikat, naudib seda iseäranis peenes stiilis. Tema suurte draamarollide (Kuningas Lear, Violet Weston „Augustikuusˮ) emotsionaalne haare võtab vaataja hingetuks. Kui Ita Everil oleks omal ajal avanenud võimalusi üles astuda rahvusvahelistel lavadel, oleks ta täna, tema annet arvestades, rahvusvahelise tuntusega näitleja. Briti staarnäitleja Maggie Smithi ja meie Ita Everi vahel on ikooniline sarnasus.
Teatriuurija Lea Tormis kirjutab raamatu saatesõnas:
„Ita Everi fenomeni selgitamine neile, kes pole teda laval näinud, on raske ülesanne. Võimas näitlejanna – seda ei saagi päriselt ära kirjeldada,” ütleb Lea Tormis. Ja lisab: „Vitaalsus, elule vastuhakkamine on tema rollides tähtis joon. Aga asi, mis ei sõltu kuidagi inimese tahtest, on lavasarm. Astud lavale – ja publik jääb sind vaatama. Ital on see olnud olemas algusest peale. Ta oli ja on ilus naine, aga asi ei ole selles. See on ebamäärane X, mida ei saa sõnastada ja mis lihtsalt on sulle antud või ei. Itale on antud. Ja see ei kao ka siis, kui laval on oldud 70 aastat.ˮ
Näitleja Henrik Kalmet raamatus:
„Ita on minu jaoks õnneks saladus. Ma ei tea, mida ta hommikuks sööb, tean vaid tema rolle, ma ei tea tema suuri raskusi ja pisikesi solvumisi, tean vaid säravaid esitusi. See asetab ta minu jaoks kõrgemale väljaspoole lihtinimlikku argist olmesfääri. Liigtihti me proovime oma suurkujusid parnassilt alla kiskuda, näidata ja tõestada, et, näete, oli ikkagi tavaline inimene, aga see on vale. Mõned võiksid ikkagi jääda ikoonidena püsima kunsti kõrgeimale riiulile. See aitaks meil teistel siin põrandal paremini unistada ja uskuda suurtesse ideaalidesse, unistustesse ja talentidesse. Ita Ever on minu jaoks just selline ikoon Eesti teatri kõrgeimal riiulil, kelle poole tublid poisid oma pisikesi edusamme tehes püüdlevad.ˮ
Ita enda ütlemistest raamatus („Ita sõnaˮ) võivad sündida uue aja moodsad vanasõnad. Siinkohal mõni neist:
– „Ära vihasta, ainult vaata ja imesta!ˮ
– „Noorus tuleb aastatega.ˮ
– „Priima!ˮ (kui Everile miski meeldib).
Sirje Endre „Ita Ever: Lava on elu”
Raamatus „Ita Ever: Lava on elu” on viis peatükki: Puudutus, Elamus, Vallutav sarm, Kroonika ja Ita Everi rollibibliograafia. Siin räägivad Everist nii noored näitlejad kui ka vanad korüfeed, kirjutavad oma mõtteid-muljeid arvustajad, lavastajad, kaasteelised. See on ka lugu fotodes, neid on raamatus arvukalt.
Raamatu väljaandja Kirjastus SE&JS, koostaja Sirje Endre, Ita Everi rollibibliograafia koostaja Kai Ellip; toimetajad Ene Paaver, Liine Jänes, Hedi Rosma, Elle Veermäe; fototoimetaja Tarmo Tilsen, kujundaja Andres Tali. Esikaane foto autor Toomas Volkmann.
