Sellest imelisest tunnist ning jalutuskäikudes inspireerituna hakkasid kogunema mõtted, – kohati sisevaatluslikud, filosoofilised ja poeetilised, kohati sotsiaalkriitilised, kohati lihtsalt elavat kohtumishetke kirjeldavad –, mis on realiseerunud raamatus “Ülestähendusi Montmartre’i mäelt. Elu ja imede pandeemia”. Raamatut saadavad mitmed ülesvõtted, mis jäädvustatud Ena jalutuskäikudel kolmandaks silmaks muutunud fotoka abil.
6. aprill „Jooksja, Mohamed ja Kõikide tähtede ema“
Kell on 6.55 – aeg välja minna. Jäänud veel vaid üks lõputu trepp üles astuda. Korraga kuulen aga selja tagant lähenemas samme kiirusel, mis mind valvsaks teeb – selline kiirus nagu joostaks oma elu eest. „Või kellegi rahakoti järele,“ sosistab mulle minu alateadvus, kes ammustest Brasiilia kogemustest endiselt traumeeritud. Aeglustan sammu ja jään ootele, et vajadusel end kaitsta.
Noormees, pikka kasvu, poolpikkade blondide juustega, tossudes, väga ärevil ilmega.
Tema, aeglustades: „Te lähete tööle?!“
Mina: „Ei, päikesetõusu vaatama.“
Tema jätkab jooksu kohapeal: „Mina ka! Ma nii kartsin – kartsin hiljaks jääda! Ta jõuab 7.17!“ Ta vaatab oma kella. „Oh, meil on veel 7 minutit aega. Peaksime jõudma! Ai, kuidas ma jooksin. Ma nii väga kartsin hilineda!“
Ja me läheme sõbralikult koos üles. Üleval soovime teineteisele head päikesetõusu ja läheme kumbki oma teed.
Esimeses reas pole kedagi. Olen esimene. Sean end sisse. Võtan fotoka välja. Suunan sinna, kuhu vaja. Ja ootan. Kannatlikult…
Äkki kaugel minu selja taga kostab kellegi vali hääl, mis kogu basiilikaesise platsi täidab ja kiirelt läheneb:
„Ruttu-ruttu-ruttu! Kohe tuleb, kohe tuleb, kohe tuleb! Etendus algab! Tähelepanu! Oodake nüüd, ta kohe jõuab! Jaaaaa ta tulebki! No vaadake ometi! Meie elu! Oo jaa, temata pole midagi. Vaadake! Ongi käes! Ta on kohal, ta on siin, ta ongi siin! Uskumatu! Kõikidest kõige vägevam! Suurim kõikidest tähtedest! Kõikide tähtede ema! Suur Jumal. Loodame, et ta tuleb homme jälle.“
Ja ma näen teda. Ta on minust kahe meetri kaugusel. Mohamed. iPhone käes filmimas, õnnis, lummatud, nõiutud pilk pööratud kõige vägevama poole – kõikide tähtede ema poole!
Süda mu rinnus taob kiiresti ja kuuldavalt – selles päikese poole püüdlemises on midagi väga ürgset. Tema valjud hüüatused tekitavad minus midagi transilaadset. Kas toob see karantiin ehk meie kõige sügavamast sisemusest välja inimesele omase animistliku maailma?
Pöördun koduteele. Tossudes noormees näeb mind eemalt: „Head päeva, fotograaf!“
Mina: „Head päeva, jooksja!“
7. aprill „Maskiga maailm“
Kell 6.50 astun kodust välja. See meie tähtede täht saabub iga päevaga aina varem.
Jääb veel vaid bulvar ületada ja mäe tippu ronida.
Üks auto, sees vaid autojuht. Kindlasti teel tööle. Auto peatub ning laseb mul üle minna. Vaatan autojuhi poole, et aitäh öelda nagu mul tavaks.
Juhiks on naine. Ta kannab maski! Vaatan veel korra – autos pole tõesti peale tema mitte kedagi. Milleks siis mask? Minu kujutlusvõime läheb lendu nelja tuule poole.
Kelle eest ta ennast kaitseb? Iseenda eest? Kahestunud isiksus? Oma auto eest? Meenub „Knight Rider“ oma lapsepõlvest – must auto nagu me teda kutsusime. Kujuteldava sõbra eest? Või siis kõige selle eest, mis võib autosse pugeda nii pea, kui ta ukse lahti teeb? Kes teab, ehk on härra ja proua Corona, kavalpead, juba salaja sisse hiilinud? Kujutan neid endale kenasti ette – internetis nende piltidest puudust ei tule.
Või on see üks kõige lihtsam hirm, ilma objektita hirm? Hirm tundmatu ja nähtamatu ees?
Tema hirmust ja maskist hoolimata aiman tema näol naeratust, kui teda tänan – naeratust, mis paistab tema silmadest.
Lähen üles.
Sel hommikul saabub ka päike maskis.
Terve Pariis on vati sees. Ei mingeid värve. Mõtlen inimestele, kes ütlevad, et nende tuju sõltub sellest, mis värvi taevas on. See poleks ilmselt nende lemmikhommik. Vaesekesed. Päike, kavalpea – täna tuleb tema naeratust aimata selle udukardina tagant.
Kunagi sõber Kristjan ütles, et talle meeldib mulle helistada, sest ta kuuleb mind naeratamas, kui ma räägin.
„Silmad kinni näeme paremini,“ on öelnud Olivier Lockert, minu giid ja õpetaja.
Nõnda asungi selle uue, maskis päeva naeratuse otsinguile.
See naine, kes päikesetervitust teeb.
Udu tihke vaikus.
Liikumatu õhu värskus.
Jooksjate sammud.
Karantiiniinimeste sosinad.
Vareste äkilised kraaksatused.
Haihtunud ja poolikud hooned.
Minu enda naeratus.
Ma arvan, et tabasin selle tänase päeva naeratuse.
Ja ongi aeg täis.
Ah jaa, Mohamedi lugu. Eile pärast päikese vaimustavat saabumist kuulsin Mohamedi rääkimas ühe teise noormehega, kes oli päeva tervitama tulnud.
„Jaa, ära muretse, mul on neid palju! See on kingitus! Mu ema tegi neid 3000 tükki. Ülehomme lähen Marseille’sse müüma. Ei-ei, päriselt, see on kingitus! Võta aga.“
Oh seda uudishimu, mis tappis kassi! Aga midagi pole teha. Pööran ümber, et näha, mida ta seal jagab. Kodus õmmeldud mask.
Ta näeb, et ma vaatan. „Näed, sulle ka üks!“ ja ta sirutab käe lihtsa puuvillasest riidest maskiga välja.
No vot, nüüd siis olen silmade ja häälega naeratamiseks valmis! ☺
Loodan, et see jätkub ka peale karantiini – et ka siis ei kao naeratus ei silmist ega häälest.
12. aprill „Karantiinis retked“
Kell on 6.35. Algab minu tuhande meetri reis.
Taevas on pilved. Pole täpselt teada, kus see päike täna hommikul on. Õhus on pinget.
Ma turnin ja võimlen igatpidi nagu alati, et saaks võimalikult hea vaate ja pildi hetkel, mil see kavalpea end pilvede vahelt näitab.
Kuskilt ilmub üks mitte just noor, hallide juustega härra. Ta järgib mu eeskuju ja asub samuti ronima. Jeerum, ma pole enda võimeteski kindel, nüüd pean veel hakkama teda ka kinni püüdma!? Ja seal me siis võistlemegi parima turnimispildi nimel.
Pärast saan teada, et ta on harjunud – ta on kunagi töötanud videoseinte tehnikuna. „Seal juba ei tohtinud kõrgust karta! Vahepeal oled mitme meetri kõrgusel maapinnast, kuskilt kinni hoida pole,“ ütleb ta.
Tema nimi on Lionel. Olen teda kuskil juba näinud, aga kus? Tema mäletab hästi: „Tertre’i platsil ma nägin teid – tegite majaseinal olevast tekstist pilti.“ Olen meelitatud, mina, kes pidas end lapsena alati halliks hiirekeseks.
„Praegu töötan linna jaoks – nende tänavapesumasinate peal. Minu töö on väga lahe! Mulle väga meeldib.“
Vaatan teda huviga. Mis selles töös nii ägedat on, et ta peab vajalikuks seda öelda? Päris haruldane. Ja ta vastab mulle:
„Ma saan tervet linna külastada! Ma võin käia tõesti igal pool. Nüüd, 16 aastat seda tööd teinud, tunnen Pariisi juba üsna hästi.“
Siis lisab ta juurde: „Ainuke viga on selles, et kui ma oma auto rooli istun, kipun liialt tee paremasse serva kalduma, vastu kõnnitee serva. Tööharjumus.“
Hmm.
Ja mina siin, Pariisi kohal – mul on ikka väga vedanud, et saan külastada tervet linna, jäädes oma lubatud kilomeetri raadiusesse. Justkui oleksin ostnud kaasamüügiga reisi.
Vaadake ise! Eiffeli torn. Pantheon. Invaliidide kirik. Pompidou keskus. Montparnasse’i torn. Ja muidugi Sacré-Coeur. Tahate Pariisist veel midagi näha? Öelge ainult! Ma näitan teile.
Jalutan oma pisikeses Pariisis ja mõtlen Jules Verne’ile. Kusjuures, ta ei elanud minust kuigi kaugel! Lahe oleks temaga kohtuda. Minu terve Pariis on kilomeetri raadiuses, aga tema, tema reis maakera südamesse ja kakskümmend tuhat ljööd vee alla – ma võin kihla vedada, et ta sulges end oma koju, et sinna minna! Tema teadis väga hästi, et veel kaugemad paigad kui Pariis on veel lähemal kui tuhat meetrit.
Ja peale karantiini teame meiegi tema saladust. Saame rännata. Kaugemale. Lähemal.
Ena Mets “Ülestähendusi Montmartre’i mäelt. Elu ja imede pandeemia”
Mul on ainult 1 tund!
Algab minu 1000 meetri retk.
Kõik on kummaline. Tänav on inimtühi. Või peaaegu.
Üks naine. Kõnnib minu suunas. Vaatan tema poole, aga… niipea kui mind näeb, pöörab kiiresti pilgu maha, nägu sünge.
Kas me saame tõesti viiruse naeratusest?
Hirm. Kui palju elu ja imesid ma märkamatult mööda lasen.
Üks lihtne mõte sõbralt muudab kõik…
