Elutee on otsekui juhtniit, mida igaüks oma eksistentsi vältel järgib. Seda võiks võrrelda filmistsenaariumi või rallisõitja legendiga. Me liigume mööda seda teed erilises sõidukis, oma füüsilises kehas. Ida traditsioon näeb seda sõidukit ja eluteed põneva kujundina – me oleme justkui vanker või kaarik, mis tähistab meie füüsilist keha ning sõidab mööda teed, mis sümboliseerib meie elu, täpsemalt eluteed. Vaatame kohe, kui kaugele me selle kujundiga jõuame.
Meie kaarik sõidab muldteel. Nagu kõikidel pinnasteedel on ka sellel lohud, augud, muhud, kivid, roopad ja kahel pool kraavid. Augud, muhud ja kivid on raskused, elu hoobid. Rattaroopad on juba olemasolevad mustrid, mille me teistelt üle võtame ja mida me taasloome. Sügavamad või madalamad kraavid on reeglid, piirid, mille ületamine võib kaasa tuua õnnetusi. Vahel piiravad kurvid nähtavust, teinekord lookleb tee läbi udu või tormi. Need on kõik meie eluetapid, mil oleme n-ö udus ja ei suuda asju selgelt näha ega ette aimata, sest me ei näe ettepoole.
Kaarikut veab kaks hobust, vasakul valge yang ja paremal must yin. Hobused sümboliseerivad emotsioone, näidates selgelt, kuivõrd need meid sikutavad või elus lausa juhivad. Kaarikut ohjab kutsar, kes pole muud kui meie meel, teadvus. Kaarikul on neli ratast, eesmised – käed – suunavad või annavad õieti hobustele kätte kutsari valitud suuna ning tagumised – jalad – kannavad ja transpordivad koormat, olles seejuures alati suuremad kui eesmised rattad. Kaarikus istub reisija, keda me ei näe. See on meie igaühe mitteteadvus, holograafiline teadvus, sisemine meister või juht.
Mõned nimetavad seda ka kaitseingliks. Meie isiklik kaarik sõidab niisiis sel eluteel ja seda juhib pealtnäha kutsar. Just pealtnäha, sest tema hoiab küll ohje, ent tegelikult valis sihtkoha reisija. Tuleme selle selgituse juurde tagasi, kui teeme juttu eelnevast ja järgnevast taevast, mitteteadvusest ja sünnieelse ning seejärel taaskehastunud shen’i valikutest. Kutsar, meie meel, juhib niisiis kaarikut. Tema tähelepanelikkusest sõltub, kas reis ehk eksistents on mugav ja kvaliteetne (kui ta juhib kindlalt ja sujuvalt, siis on). Kui ta on hobuste (emotsioonide) vastu karm ja nendega tõreleb, lähevad nad mingil hetkel närvi või hakkavad perutama ning kaarikuga võib juhtuda õnnetus, nii nagu meie emotsioonid viivad meid vahel mõistusevastaste või lausa ohtlike tegudeni. Kui kaariku juht on laisk ja tähelepanematu, satub rakend rattaroopaisse (näiteks taasluuakse vanemate mustreid) ja me hakkame teiste jälgedes käima, riskides kraavi sõita, kui meie eelkäijad on seda juhtumisi teinud.
Kui kutsar ei ole küllalt tähelepanelik, siis ei oska ta ka vältida auke, kühme ja lohke (hoobid, vead elus) ning kogu reis on kaariku, kutsari ja sisemise meistri või juhi jaoks äärmiselt ebamugav. Kui kutsar uinub või laseb ohjadest lahti, võtavad hobused (emotsioonid) kaariku juhtimise üle. Kui must hobu on tugevam (oleme teda näiteks paremini toitnud), kaldub kaarik paremale ning seda juhivad emalikud emotsioonid. Kui oleme aga valge hobuse eest paremini hoolt kandnud ja tema domineerib, kisub kaarik vasakule, isalike emotsioonide poole. Kui kutsar kipub kihutama, on liiga jõuline – nagu meiega vahel ikka juhtub – või hakkavad hobused perutama, siis läheb kogu rakend suurema või väiksema mürtsuga kraavi, tuues kaasa suuremaid või väiksemaid kahjustusi (õnnetused ja traumad).
Teinekord tuleb kaarikul ratas või mõni muu osa küljest ära (haigus), kuna see on liiga habras või on teel olnud liiga palju kühme ja auke (ebaadekvaatsete hoiakute või käitumisviiside kuhjumine). Siis on kaarik tarvis ära parandada. Õnnetuse raskusest sõltuvalt suudame seda kas ise teha (puhkus, paranemine), peame pöörduma meistrimehe poole (leebe või loodusmeditsiin) või – kõige tõsisemal juhul – minema mehhaaniku juurde (tänapäevane arstiteadus). Kõige olulisem on siin see, et me ei vahetaks lihtsalt puuduliku osa välja, vaid mõtleksime kutsari juhtimisvõtetele – sellele, kuidas me saaksime oma käitumist ja ellusuhtumist muuta, et mitte uuesti avariisse sattuda.
Vahel satub kaarik piiratud nähtavusega alale ja me ei näe, kuhu läheme. Kui tegu on lihtsalt kurviga, on see meile nähtav ja me saame ennast selleks ette valmistada. Peame siis hoo maha võtma, tegema kindlaks, kuhu poole tee keerab, ja hobuseid ohjates kurvikaart järgima (tahtliku või tahtmatu muudatuse etapis oma emotsioone kontrollima). Udu või tormi korral on kaariku juhtimine aga keerulisem. Nüüd saame vaid nägemise järgi navigeerida. Aeglustame käiku ja liigume edasi vahetult teeservi silmas pidades. Selles etapis peame täielikult – et mitte öelda pimesi – usaldama eluteed (loodusseadused, traditsiooni reeglid, usk jne) ja sisemist meistrit või juhti (mitteteadvust), kes meile selle tee valis.
Need on sellised eluetapid, mil eksleme udus ja ei tea, kuhu läheme. Sellistel hetkedel ei saagi me muud teha kui lasta elul endal teed juhatada. Mõnikord jõuame lõpuks ristmikule, teede hargnemiskohta. Kui tee ei ole märgistatud, ei oska me suunda valida. Kutsar (meel, intellekt) võib minna suvalises suunas. Eksimise või lausa äraeksimise võimalus on suur. Mida enesekindlam, kõiketeadvam ja kontrollivam on kutsar, seda enam on ta veendunud, et teab õiget teed – ja seda suurem on oht eksida. Oleme n-ö ratsionaalse tehnokraadi võimuses ehk mõistus ja intellekt usuvad, et suudavad kõik lahendada.
Kui aga kutsar on enda suhtes piisavalt aupaklik ja aus, küsib ta teed valides nõu reisijalt (sisemine meister või juht). Reisija teab sihtkohta, kuhu ta läheb. Seega saab ta seda kutsarile öelda, kui too on valmis teda kuulama. Võib muidugi juhtuda, et kaarik teeb sõites valju müra ja sisemise meistri või juhiga rääkimiseks tuleb korraks peatuda. See on puhkepaus, hingetõmbeaeg, mida me vajame vahel eneseleidmiseks, kui oleme eksinud. See kujund on küll lihtne, kuid loob eluteest hästi täpse pildi. Tänu sellele on kerge mõista, kuidas asjad meie elus juhtuvad ja mis võib meid rajalt eksitada. Mingem nüüd aga selle mõttekäiguga veidi veel edasi ja selgitagem eelneva ja järgneva taeva, teadvuse ja mitteteadvuse mõisteid, mis on ka elutee, isikliku legendi osaks.
Michel Odoul “Ütle mulle, kust sul valutab, ja ma ütlen sulle, miks see nii on”
Michel Odoul on aastaid kasutanud energeetilisi meetodeid ning mõistnud tänu sellele, kuidas keha meiega kõneleb, andes pidevalt teada, mis valesti on. Pole sugugi juhus, nagu ta ütleb, kumb kõrv, käsi või jalg valutab või kas terviseprobleem väljendub keha ülemises või alumises pooles. Nende seoste tõestuseks esitab ta ka raamatus rohkelt näiteid. Loe edasi…
