Siin blogipostituses jutustab autor ise, kuidas see jõuluraamat sündis. See on pilguheit loomeprotsessi, lapsepõlve mälestustesse ja sellesse armastusse, mille Riikka Jäntti on pannud igasse hiire loosse.
Riikka Jäntti: „Oli pime, sadas, ja ma olin teel kohtumisele oma kirjastajaga. Meil on kombeks temaga alati enne jõule kokku saada ja koos hommikust süüa. Helsingis Bulevardi tänaval asub Soome vanim kohvik Ekberg, just seal me alati kohtumegi. Kõik oli tume – tänav, asfalt, vihm, autod, trammid. Mul oli hea meel, et olin paksema jope selga pannud.
„Tere, tore teid jälle näha!“ Hommikusöök oli väga maitsev. Seejärel rääkisimegi edasistest plaanidest. Et oli jõulude-eelne aeg, siis mainisin, et ma väga tahaksin teha päris ehtsa advendikalendri. Saara, minu kirjastaja, vaatas mulle otsa ja ütles: „Aga kuidas oleks terve raamatuga? Kakskümmend neli väikest jõululugu.“ Mõte tundus uskumatult suurepärane ja ma hakkasin kohe enda peas esimest lugu visandama.
Leppisimegi kokku, et teen jõulukalendri-raamatu, milles on 24 lugu koos piltidega. Teksti kirjutasin loomulikult kõigepealt, see oli tõeliselt huvitav töö. Aga piltide joonistamine võttis aega poolteist aastat. See ei olnud sugugi lihtne.
See tunne, kui piparkoogimaja tükid kuidagi püsti ei seisa. Pläts! Sellest saigi esimene lugu. Ja novembrikuu jooksul avastasin endas selle jõuluinimese, kelleks ma ennast ei olnud kunagi pidanud. Oli tore meenutada, kuidas me koos lapsega jõuludeks meisterdasime, milliseid mänge mängisime ja kõiki neid jõuludega seotud tegevusi. Muide, selle paganama piparkoogimaja saime lõpuks siiski püsti. Minu lemmiklugu on see, kui hiir on emaga toidupoes ja väikesele hiirele ei meeldi mitte miski.
Kas olete peitnud asju ja mänginud otsimismänge? Ja kas olete koos koristanud? Panin sellesse raamatusse kogu oma armastuse. Kõik selle, mida me tegime, kui mu tütar oli väike. Me tegime kartulitempliga mustreid, joonistasime urge ja koopaid, mängisime saunas sõnamänge. Tegelikult ei ole selles raamatus midagi välja mõeldud.
Huvitav oli keset suve jõuluteemalisi pilte joonistada ja maalida. Joonistamine on füüsiline töö ja mul jäi selg tihti valusaks. Õnneks taipasin ruttu, et massaaž aitab kaela- ja õlapingete vastu.
Olen juba enda kunstiõpingutest saati arvanud, et kunstnikul on teatud kohustused. Kui sul on anne joonistada, siis mis sa sellega peale hakkad? Kas sa joonistad ainult iseenda jaoks või tahad ka teisi rõõmustada? Ma olen alati uhke, kui suudan luua raamatu, mis paneb lugeja naeratama. Maailm on niigi piisavalt kurb, pole vaja seda veel kurvemaks muuta.
Nüüd ootan huviga, mida me sellel igasügisesel hommikusöögil järgmiseks välja mõtleme.“
