Tutvustame „Eesti novell 2025“ autoreid vol 2

Siit leiad „Eesti novell 2025“ esimese autorite tutvustuse postituse.

📖 Reeli Reinaus, millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks? 

Midagi vist ikka leiaks, aga kui seda/neid mainiksin, siis oleks see ju suisa halva asja reklaam. Seega vaikin ja loodan, et kõik halb vajub vaikselt ja salaja kaduvikku. 

Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks? 

Ei meenu ühtegi nii traumaatilist kogemust raamatutega. Mällu on sööbinud küll Kolumatsi lood lapsepõlvest, aga eks need andsidki teadmise, et lisaks küüntele on kääridega võimalik maha lõigata ka sõrmed ning süüa tasub korralikult, et mitte saada prügiga koos minema pühitud. Pigem kuuluvad sellesse kategooriasse rahvaluule arhiivis ette tulnud tekstid, mida tööga seoses olen lugenud ning mis varieeruvad nii veidratest nõidusõpetustest kuni obstsöönsete vanaaja romantikalugudeni. 

📖 Urmas Vadi, millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks? 

Mingi aeg tagasi ma häbenesin enda kõige esimest vihikut, mis gümnaasiumi lõpus sai ise välja antud, selle pealkiri oli „Kui klosetist kerkib kloaak“. Ega sealt midagi lugeda polegi, on esimesed jutukesed, aga praegu ma ei kustutaks neid kah ära, las nad olla, mitte, et ma arvan, et nad on ajas kuidagi paremaks läinud, aga see tuletab mulle mind ennast meelde, et ma lipendasin pool enda elu niimoodi, et mul polnud hobisid ega mingeid andeid ega oskusi, trennides ma ei käinud ja ei osanudki midagi teha. Sel hetkel, kui ma enda jaoks kirjanduse ja teatri avastasin, siis kõik justkui avanes ja ju mul lihtsalt väga oli vaja see raamatuke välja anda, et enda allpool nulli enesehinnangut tõsta. 

Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks? 

Ega ei olegi vist midagi sellist traumeerivat olnud. Ma olen selline lugeja, et kui mind ikka raamat ei huvita, siis ma lõpuni ei loe. Võibolla mingi väike viha tekib selliste raamatute vastu, mis kogu aeg lubavad, et siit nüüd midagi tuleb huvitavat, või siis lõpp on kuidagi pöördeline, aga siis saad aru, et ei olegi midagi tulemas ja kõik oli lihtsalt ajaraisk. 

📖 Mehis Heinsaar, millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks? 

Mulle ei tule praegu ühtegi teksti meelde, mida sooviksin kustutada. 

Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks? 

Neid teoseid on olnud päris palju, mida ma poleks pidanud lugema. Põhjusel, et need lihtsalt ei ühildu minu ajugalaktika energia- ja närvisüsteemiga. Kanaldasin endasse vale energia, info ja usu, kandsin seda nädalaid, kuni tekkis kurnatus. Siis lasin lahti. Viimased 15 aastat olen ses suhtes targem olnud, et valin väga hoolikalt raamatuid, mida lugeda. Didaktilise alatooniga teoseid üldiselt väldin või jätan kiiresti pooleli. 

📖 Helena Aadli, millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks? 

Olen siiani võrdlemisi vähe tekste avaldanud, aga mõne üksiku kirjutise puhul on tunne, et see oleks võinud kauem settida ja paremini lihvitud saada. Teisalt on iga tekst teatud aja ja koha ja olemise dokument – see on selline nagu ta on. 

Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks? 

Soovin, et ma ei oleks lugenud hellas eas teatud „poistekaid” (paljusid õnneks ei lugenud ka!), et põhikoolis oleks lugemisvara olnud mitmekesisem. Esimesena tuleb meelde Mati Undi „Hüvasti, kollane kass”. Selliste raamatute asemel kureeriks mineviku-endale hoopis teistmoodi lugemisvara. Mulle tundub, et teatud kindel kõneviis ja stiil, mida kohtab palju mh kohustusliku kirjanduse hulgas (ehk meestekeskses klassikas) tekitas mus alati võõristust. Alles teismeeas, kui sai alguse tõsisem harjumus lugemist otsida, hakkasin end raamatute keskel kodusemalt tundma. 

📖 Elo Viiding, millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks? 

Kas ma kahetsen? Non, rien de rien! 
Kahetseda mõne teksti avaldamist tähendab kahetseda elamist, arenemist, muutumist, täiustumist! Minu loomingus on olnud: 1. sümbolistlik, 2. eksperimentaalne, 3. sotsiaalne ja 4. metafüüsiline periood, ning igas faasis olen proovinud luua ikkagi midagi eelmisest erinevat. Ma pole andnud välja kuldsete kaantega koondkogu, pole kunagi olnud etableerunud või kultuuris kummardatud — olen seadnud endale eesmärgiks pideva liikumise ja seda pehmelt humanistliku targutamise, ettearvatava mõtteluule, ennast tähtsustava poeetilise manitsemise, inimkonna pärast muret tundmise või maneristliku piltluule tootmise asemel. 

Veelgi enam — oleksin võinud avaldada oma veidraid ja „arusaamatuid“, koguni barokseks nimetatud tekste rohkem ja tihemini; suhtuda oma loomingusse kordades eneseküllasemalt nagu praeguse aja noored naisautorid seda teevad. Miski hoidis mind tagasi (ja hoiab praegugi) end igas kontekstis või igas elulises poosis eksponeerimast, hoolimata sellest, et „elulisus“ on ajastu nõudmine — ju siis minu taust ja ka arusaamad kunsti olemusest ei allu elulisuse või nn uussiiruse diktaadile. 

Perioodikaski olen avaldanud vähe — loobusin juba nooruses avaldamast, kuna mulle tundus, et ajakirjas avaldamiseks peaks mul olema justkui „midagi kogukonnale öelda“ (aga mul polnud, sugugi mitte igas kontekstis!). Pidasin paremaks oma lugejatega pigem individualistlikult (ehk sagedasti ja järjepanu ilmuvate isiklike raamatute kaudu) kommunikeeruda, täita nende teadvus (kultuuriajakirjas kaasa lohiseva taustsüsteemi asemel) isekalt iseendaga. Lisaks ei jaksanud ma toimetajatega „arutada“ oma teksti rütmi ega komakasutust, sageli ka kujundite relevantsust: sageli juhtus, et toimetaja, väärikas ja lugupeetud inimene, ei saanud minu tekstist aru ja ma ei suutnud talle selgitada, millest too võõristust tekitav sõjajärgse Ameerika luule vaibiga kujundite jada mu tekstis „räägib“. Selliste küsimuste ees põrkab igasugune kunstitaju- ja tunnetus tagasi, otsekui oleks keeva vett näkku saanud! Ja tagasi sellesse positsiooni palumata enam ei kipu. 

Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks? 

Kahetsen? Mingite kultuurilooliste isikute elulooraamatute sirvimist, mis seavad eesmärgiks geniaalse vaimu nn lihtinimestele arusaadavamaks ja maalähedasemaks tõlkimise — kahjuks käsitlevad need teosed reeglina mitterahuldavalt inimese loomingut ja tema intellektuaalseid püüdlusi, rõhudes väikekodanlikult olmele või, eelduslikult, lugejate madalatele instinktidele (mis sisuliselt on ju lugeja alahindamine!). Kui kirjaniku-kunstniku-underground-muusiku eksistentsi saaks üksnes tema söögi- või joogieelistustega ära seletada, mis on siis üldse see, mis teda teistest inimestest eristab? Looming ja too unikaalne intellektuaalne universum on see, mis võiks loovinimese elust kõneledes olla ikkagi tema primaarne elu, tema „päriselu“ — selle on andekas inimene ju loonud ise, teiste, kõrvaliste inimeste abita, ja see laiendab-avardab õnneks ka kollektiivset tavateadvust, tõstab selle ahtast argiraamistikust välja! 

Muidugi, eks inimene soovi ikka pigem ühtlustada, samastuda, leida sarnasusi (erinevuste aktsepteerimise ja/või rahule jätmise asemel) ning otsida hingepidet keerukamate natuuride turvalisest äraseletamisest. Ent mida primitiivsemate ja „elulisemate“ seikadega me andekast inimesest rääkides rahuldume, seda robustsemalt me tühistame tema eksistentsi tõelise mõtte ja nullime tema elu saatnud, sageli temalt palju vaeva või koguni tema terve elu nõudnud püüdlused. 

📖 Siim Nestor, millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks? 

Väga halb küsimus, sest mulle ei meeldi, kuidas mul sellele vastata tuleb. Ma katsun vältida oma tekstide üle lugemist, kui nad valmis on saanud, sest ma sooviks siis kohe kõik ära kustuda ja uuesti alustada. Milline metsik töö see oleks! Nii et las nad olla, ei hakka kustutama. 

Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks? 

Ei meenu sellist teost. Siis see teos pidanuks mulle viga tegema, kuid midagi taolist pole vist ette tulnud. Ja hetkel on mul hoopis ahastus ühe teose lugemata jäämise pärast – mul on Mehis Heinsaare „Läbi hingemaastike“ pooleli, aga ma ei leia raamatut enam üles! 

📖 Aliis Aalmann, millise omaenda kirjutatud (avaldatud) teksti sa praegu ära kustutaksid? Miks? 

Ära ei kustutaks midagi, aga ümber kirjutaks küll. Mõne luuletuse puhul tahaks siit-sealt nokitseda, sest nüüd on taju või stiil muutunud, aga sealjuures peab endale meelde tuletama, et kui märkan konarusi, siis järelikult on toimunud areng. Olen mõelnud, et mu esimesed luuletused võinuks olla geniaalsemad, aga geniaalsust sundida ei saa. Hää, et niigi sai! 

Teos, mida soovid, et ei oleks lugenud? Miks? 

Lugemistega on nii, et kui on juba loetud, siis on hea tunne, et tehtud ja läbi. Aga lugemise AJAL on nii mõnigi raamat olnud moel või teisel talumatu, no näiteks Balzaci „Isa Goriot“ või Hesse „Klaaspärlimäng“ (mis on mul pooleli ja ma ei viitsi). Kindlasti on neid veel. Lugemise kvaliteeti mõjutab ka kirjasuurus, -stiil ja reavahed – raamat võib olla väga hea, aga kui on silmadele ebameeldiv pingutus, siis on kogemus ju kokkuvõttes halb. Ja siit ka mõte – ärge tellige klassikalist kirjandust internetist, õppige mu vigadest, sest mina tellisin Jack Kerouaci „On the road“ nii ja KUI ma selle raamatu kunagi läbi loen, siis ilmselt luubi abiga.