14. märts
Puurimipüha
Sinine kuub
Juudi muinasjutt
Taaveti vanaisa oli rätsep. Kui Taavet väike oli, meeldis talle vaadata, kuidas vanaisa riiet lõikab, tükid kokku õmbleb ja nendest ilusaid riideid valmistab.
Ühel talvepäeval märkas Taavet riiulil sinist riiet.
„Siin on just parasjagu, et sulle uus kuub teha,” ütles vanaisa. Ta lõikas sinise riide tükkideks ja valmistas Taavetile sooja kuue. Siis läksid nad koos lume seest loomade radu otsima.
Taavetile meeldis uus sinine kuub väga, aga järgmiseks talveks oli see talle juba liiga väike. „Saan sellest midagi muud teha,” ütles vanaisa. Ta lõikas kuue tükkideks ja tegi Taavetile sinise jaki. Seejärel läksid nad parki ja vanaisa õpetas poisi rattaga sõitma.
Taavetile meeldis uus sinine jakk väga, kuid aja jooksul kulus riie õhukeseks.
„Saan sellest midagi muud teha,” ütles vanaisa. Ta lõikas jaki tükkideks ja tegi Taavetile sinise mütsi. Seejärel viis ta poisi jõe äärde ja õpetas ta kala püüdma.
Taavetile meeldis uus sinine müts väga, aga ühel päeval näris koer selle puruks, nii et alles jäid vaid räbalad.
„Saan sellest midagi muud teha,” ütles vanaisa. Ta valmistas riideribadest sinise nööbi ja õmbles selle Taaveti särgi ette. Seejärel palus ta Taavetil nõelad ja nööpnõelad ära panna.
Aja jooksul jäi nööbist alles vaid niit.
„Nüüd on meie sinine riie otsas,” ütles Taavet kurvalt.
„Ei-ei,” ütles vanaisa „saad sellest veel midagi teha. Räägi mulle oma sinisest kuuest.”
Ja Taavet rääkis vanaisale kõikidest nendest riietest, mis talle valmistati ja vahvatest asjadest, mida nad koos ette võtsid. Vanaisa naeratas.
„No näed,” ütles ta „nüüd saime allesjäänud sinisest niidist veel ühe toreda loo!”
17. märts
Püha Patricku päev
Kullapada
Iiri muinasjutt
Ühel hommikul jalutas Donal O’Malley mööda tänavat ja kuulis koputamist – toks-toks-toks! Ta piilus läbi värava kapsapõllule ja nägi, kuidas üks teravatipulise mütsi ja nahkse põllega väikest kasvu mees põllul istub ja kinga parandab.
Donali süda jättis löögi vahele. „Härjapõlvlane! Olen mina alles õnneseen!” mõtles ta.
Kõik ju teadsid, et kui näed härjapõlvlast, peab ta sulle ütlema, kuhu tema kullapada maetud on.
„Nii, Donal,” ütles mees endamisi õhinal „nüüd on sul võimalus rikkaks saada! Ole rahulik, ära härjapõlvlast ära ehmata. Kui hoian tal pilku peal, ei saa ta kuhugi põgeneda.”
Niipea kui Donal värava avas, lõpetas härjapõlvlane toksimise.
„Näen, et hakkab sadama,” ütles härjapõlvlane, kuigi taevas ei olnud ühtegi pilve. „Kas tahad läbi teise põllu koju lõigata?”
„Ei-ei,” ütles Donal. „Olen õiges kohas.”
„Siis pane värav kinni, muidu tekib tuuletõmme,” ütles härjapõlvlane. Aga Donal ei tahtnud härjapõlvlasele selga keerata ja petta saada.
„Nüüd, kus su leidsin, tahan su kullapada,” ütles ta.
Härjapõlvlane kratsis mõtlikult habet.
„Kuule nüüd, ära ole nii tormakas,” ütles ta kulmu kortsutades. „Viin su oma kullapaja juurde küll, aga nende kulunud saabastega sa küll kaugele ei jõua – ehk teen sulle enne uued jalavarjud?”
Donal kummardas ja haaras härjapõlvlasest kinni. „Mul ei ole uusi saapaid vaja!” ütles ta kärsitult.
„Lase lahti!” piiksus väikemees. Ta vehkles ja väänles ning koguni lõi Donalit oma väikese haamriga. „Ära mul hinge kinni pigista, muidu ei saa sulle öelda, kus pada on.”
„Siis luba, et näitad mulle, kus pada on ega vea mind ninapidi!” ütles Donal ja härjapõlvlane nõustus.
Niipea kui härjapõlvlane Donali haardest pääses, kohendas ta oma mütsi ja tormas mööda kapsapõldu minema. Donal oli üllatunud kui kiiresti härjapõlvlase pisikesed jalad teda kandsid ja jälgis väikemehe igat sammu, et ta enda kuhugi ära ei peidaks.
Põllu keskele jõudes härjapõlvlane peatus ja osutas ühele kapsapeale.
„Siin see on,” ütles ta. „Kogu mu elu aare, kõik mu särav kuld on siia maetud. Pead selle vaid välja kaevama.”
Donal juba peaaegu kuulis kuldrahade kõlinat.
„Muidugi,” pomises härjapõlvlane, „on sul selleks labidat vaja.”
Donal mõistis, et härjapõlvlane tahab teda petta. Kui ta koju labidat tooma läheks, ei leiaks ta seda kapsast enam ealeski üles.
Siis tekkis tal mõte. Ta sõlmis lahti oma kaelaräti ja sidus selle kapsa ümber.
„Luba mulle, et kuni ma kodust labidat toon, sa rätikut ei puutu?” ütles ta härjapõlvlasele.
„Oi, ei, ma ei kavatse seda sõrmeotsagagi puutuda,” kinnitas härjapõlvlane piipu popsutades. „Võid mind usaldada, tõsijutt.”
Nii ruttas Donal koju labidat tooma.
Põllu poole tagasi jalutades mõtles ta kõikidele imelistele asjadele, mida oma kulla eest osta kavatseb.
„Donal, vanapoiss, nüüd ei pea sa enam päevagi tööl käima,” muheles ta endamisi.
Aga kui ta põllule tagasi jõudis, peatus ta värava ees ja vaatas hämmeldunult ringi. Kuni silmapiirini välja oli iga kapsa külge seotud punane rätik!
Donali meel muutus kurvaks. Nutikat härjapõlvlast ei olnud enam kusagil näha, eemalt kostis ainult itsitamist ja toks-toks-toks!
22.märts
Maailma veepäev
Janune konn Tiddalik
Põlisaustraalia muinasjutt
Kaua aega tagasi, iidsel unenägude ajal, kui maailm oli veel loomisel, elas väike konn nimega Tiddalik. Kuum päike tegi konna januseks ja ta otsustas allikale jooma minna.
Tiddalik jõi ja jõi, kuni vesi sai otsa, aga tal oli ikka veel janu. Siis jõi ta tühjaks ka jõed ja ojad, sood ja rabad, lahesopid ja abajad, kuni kogu vesi oli viimse tilgani otsas.
Kui Tiddalik oli kogu vee ära joonud, oli tema kõht ümmargune nagu mägi ja ta oli nii raske, et ei suutnud enam kuhugi hüpata.
Kui teised loomad juua tahtsid, polnud neil enam tilgakestki alles. Nad palusid Tiddalikult natuke vett, aga konn hoidis oma suu tugevasti kinni.
„Ajame ta õige naerma,” soovitas vombat.
„Hea mõte,” ütles safiirlind ja hakkas nalju rääkima. Aga Tiddalik isegi ei muianud.
Koaala seisis pea peal, sipelgasiil tegi naljakaid nägusid ja sisalik tantsis veidrat tantsu, aga Tiddalik hoidis ikka oma suu kinni.
Viimasena oli känguru kord proovida. Tema etteasteks oli poksida oma varjuga – põmaki, põmaki! Kogu see madistamine äratas aga nokklooma unest üles.
„Kes siin lärmab?” küsis ta nokka laksutades. Konn Tiddalik vaatas suures hämmingus nokklooma. Ta polnud kunagi enne nii kummalist olevust näinud.
Nokkloom platsutas sabaga ja trampis pahuralt oma lestajalgu.
„Mis siin ometi toimub?” küsis ta. Mida vihasemaks ta muutus, seda tobedam ta välja nägi.
Viimaks ei suutnud Tiddalik enam vastu panna ja avas suu, et naerma hakata.
„Ettevaatust!” hüüdis vombat.
Konna suust voolas veejuga, mis täitis kõik jõed ja ojad, sood ja rabad, lahesopid ja abajad, nii et kõik loomad said joonuks.
“Rahvajuttude aastaring. 52 muistendit ja muinasjuttu”
Raamatust “Rahvajuttude aastaring. 52 muistendit ja muinasjuttu” leiad ka tuntud lugusid nagu “Külmataat”, “Magus puder”, “Konn-kuningapoeg” ja “Ida pool päikest ja lääne pool kuud”.
