„Iga raamat võiks jätta tunde, et lugeda ja raamatuid uurida on lahe.” Intervjuu kirjaniku ja illustraatori Tiiu Kitsikuga

Mis andis inspiratsiooni raamatu „Jooksvad ninad ja teisi talvejutte” lugude kirjutamiseks ja illustreerimiseks?

Absurd on üks jube lahe valdkond, kus on mõnus laamendada. Seal ei ole liiga palju piire ja saab natuke n-ö hullata. Ma näen oma laste pealt, kuidas nad naudivad absurdi ja ootamatuid lahendusi – kuidas lastel on veel kõik võimalik ja mida absurdsem, seda naljakam. Inspireerivad on alati vestlused lastega. Ühel päeval kõndisime väiksemaga lasteaiast koju ja nägime põõsa oksa küljes tuule käes kõikuvat kinnast. Kohe tuli lugu, et näe, kui sõbralik kinnas – lehvitab kõigile möödujatele. Selliseid väikeseid naljakaid seiku on päevad täis; ole vaid usin ja kogu need kokku. Ja nii saigi alguse see lugude kogumine. Kuna toona oli talv, kui ma teadlikult märkama ja üles tähendama hakkasin, siis tulidki talvised lood. Sel sügisel kogusin ka sarnaseid lugusid ja nüüd näis, kas kevad ka inspireerib.

Milliseid tegelasi meeldis sulle kõige rohkem luua ja miks?

Mulle väga meeldib laste maailm ja nende mõtlemine – kuidas laps võib olla nii siiras ja natuke isekas, alati loominguline. Oma raamatutes meeldib mulle kõige rohkem joonistada lapsi ja kirjutada teksti läbi nende silmade. Lastega ei hakka kunagi igav: isegi kui nad ütlevad, et neil on igav, siis hetke pärast tulevad nad mingi laheda tähelepaneku, idee või jutuga lagedale.

Millist tunnet või sõnumit loodad lastele, kes sinu raamatut loevad, kaasa anda?

Ma pean nalja oluliseks – et oleks lõbus ja et oleks ka hea, hoitud tunne. Raskeid teemasid ma käsitlenud ei ole. Ma ise loen lasteraamatuid õhtuti ja seega otsin lasteraamatutes pigem midagi, mis tuju heana hoiab ja ehk mõne mõnusa unenäogi toob. Mulle meeldivad igapäevased asjad, selline tavaline elu, kus on laste mõnusat huumorit. Iga loetud ja vaadatud raamat võiks jätta tunde, et lugeda ja raamatuid uurida on lahe, ning et laps tahaks veel ja veel ühte lugu.

Oled nii autor kui illustraator. Milline on sinu tavapärane töövoog teksti ja piltide loomisel? Alustad tekstist või visuaalist?

Ikka kirjutan enne ja siis illustreerin. Kirjutades hakkab selginema, mis see pilt siis ka on, ning millised need tegelased täpsemalt on. Visuaal tuleb üldjuhul pärast kogu teksti valmimist.

Kust ammutad visuaalset inspiratsiooni, kas teistest kunstnikest, loodusest, mälestustest või millestki muust?

Mulle on taaskord mitmeid kordi inspiratsiooni pakkunud mu enda lapsed. Kui laps tuleb ja näitab enda joonistatud rähni või hobust, mille peale ma ise mitte kunagi ei tuleks, siis ma vaatan ja mõtisklen küll pikalt ning proovin aru saada, mis see on, mis nende pildid nii vabaks ja põnevaks teeb. Vahel on sealt üht-teist kõrva taha panna. Viimasel ajal mind köidavad tekstiilist illustratsioonid. Kuna ma hobikorras ka õmblen, siis tekkis mõte, et äkki õmbleks ühe raamatu ka. Katsetasin siis mõned pildid õmmelda. Väga ajakulukas, aga tulemus on minu meelest huvitav. Nüüd ma siin uurin ja jälgin, mis tehnikaid mujal kasutatakse ja kuidas tekstiil saab aidata pilti ellu äratada. Hästi põnev maailm ja seal paistab palju võimalusi olevat. Näis – äkki võtan peagi ette ja katsetan ühe sellise raamatu lõpuni ka teha.

Mis on sinu jaoks suurim väljakutse ühe lasteraamatu loomisel?

Hoida põnevust, et laps tahaks algusest lõpuni raamatut kuulata, vaadata või lugeda.

Mis on olnud kõige väärtuslikum õppetund sinu loomingulisel teel?

Piiratud palett on vabastav.

Palun jaga ka üht lugemissoovitust.

Meie majas on hetkel hitiks David Walliamsi ja Roald Dahli looming. Nende looming on pisut sarnane ja ka nende illustraatorite Quentin Blake ja Tony Rossi lähenemine on sarnased. Õnneks on mõlemalt väga palju raamatuid, nii et kui oled alustanud ja järje peale saanud, siis on tükk aega murevaba, et mida võiks järgmisena lugeda.