Ööd raamatute keskel
Pariisis asuva ilmakuulsa raamatukaupluse Shakespeare & Co muudab eriliseks see, et kirjandushuvilistele üle maailma pakutakse seal tasuta öömaja. Meie reporter Liisabet Valdoja proovis elu raamatupoes järele ja vaimustus sellest nii, et ei tahtnud enam koju tagasi tullagi.
Tekst ja fotod Liisabet Valdoja
“Kas see on Hemingway,” küsib üks inglise keelt mitte väga hästi oskav noor Aasia päritolu neiu, James Joyce’i raamatuga lehvitades.
“Ei, see on James Joyce.”
“Aga see?”, on ta paari sekundi pärast kõpsti järgmisega kohal.
“See on samuti Joyce”.
Mitte et talle ei oleks varem juba üks Hemingway pihku pistetud, aga see selleks.
Jah, kui Hemingway vaid teaks, milline nõudlus on tema raamatute järele Shakespeare & Co poes, kõlgutaks ta ilmselt rahuolevalt mõnes oma Pariisi lemmikkohvikutest jalga ja tähistaks seda klaasikese viskiga. Sest peamiselt Hemingwayd – eelkõige Pariisist kõnelevat “Pidu sinus eneses” – turistid sinna otsima tulevadki. Või siis hoopis poe riidest kotti, mis sai Aasia turistide seas täiesti müstiliselt populaarseks peale ühe Jaapani ajakirjaniku Instagrami postitust.
Küsimuste olümpia hõbemedali saab: “Kas kass on ikka veel üleval korrusel?” Ja jah, seda ta enamasti oli. Kass Aggie peesitas suurema osa ajast nii külastajate, poetöötajate kui ka tumbleweedide rõõmuks täie tervise juures ülakorrusel.
Esimest korda kuulsin tumbleweedimisest oma emalt, kes käis mõned aastad tagasi Pariisis Shakespeare & Co poe omanikke intervjueerimas. Tagasi tulles oli ta elevusest hullumas, rääkides mulle iga jumala päev, “mis kihvti asja nad seal poes teevad”. Panin aga seepeale guugli käima, uurisin tumbleweedimise kohta lisa ja üsna kiiresti sai sellest minu jaoks väikestviisi kinnisidee. Teadsin, et tahan selle vähemalt korra elus ära proovida. Sealt on ju nii palju loomeinimesi läbi käinud, olgu kirjanikud James Baldwin ja Paul Auster või filmilavastaja Darren Aronofsky. Aastakümnete jooksul on Shakespeare & Co võõrustanud 30 000 tumbleweedi ja selle tänaste omanike Davidi ja Sylvia sõnul rokkisid poes omal ajal ka Woody Allen ja Tony Blair. Kas nad raamaturiiulite vahele ööbima jäid, seda David-Sylvia kindlalt väita ei julge.
Kes on tumbleweed?
Komme anda algajatele kirjanikele Pariisis tasuta ööbimisvõimalus on poe juurde kuulunud selle avamispäevast saadik. Ööbijaid kutsutakse tumbleweedideks ehk tuulega levivateks taimedeks.
Kui vanasti pidi öömaja soovijal olema käsil kirjanduslik projekt, siis nüüd on reeglid natuke leebemad, ent armastus raamatute vastu on muidugi esmane ja peamine tingimus endiselt. Arvestama peab ka sellega, et enamasti meili teel kohta n-ö kinni panna ei saa, vaid peab poodi kohale tulema. Siis selgub, kas kandidaat sobib või mitte ja kas vabu voodeid on. Seega peaks Pariisi tulejal olema igaks juhuks valmis ka variant B. Oluline on teada ka seda, tegemist pole noortehosteliga, samuti pole see mõeldud neile, kes soovivad lihtsalt hotelli pealt kokku hoida ja kõrgete hotellihindade poolest kuulsas Pariisis tasuta öömaja saada.
Olen terve elu olnud keskmisest suurem raamatuhuviline – mõni kasutaks siinkohal ehk isegi sõna “raamatunohik” ja minu jaoks ei tundunud tõesti olevat midagi põnevamat, kui võimalus elada nii ajaloolises raamatupoes. Tumbleweedina, nagu mulle eelnevalt selgeks tehti, oli minu kohustuseks lugeda “üks raamat päevas”, mis ei tundunud just kontimurdev, kirjutada endast üheleheline autobiograafia ja paar tundi poes tööd teha. Teadsin, et need kaks viimast ei võtaks mind ka just võhmale – eks Vargamäel oli ju elu veel raskem! – nii et kui fotograafitöö mind peale ülikooliõpinguid Pariisi viis, mõtlesin, et now or never! Emotsionaalne e-mail läks poodi teele ja vastus tuli õnneks üsna pea. Jah, nad ootavad mind!
Mul vedas, sest jaanuarikuus pole Shakespeare & Co raamatupoodi nii suurt tungi kui näiteks suvel, mil tumbleweedi kandidaadid nutuvõru suu ümber ukse taha võivad jääda – maja ei ole kummist ja kõik sinna lihtsalt ei mahu.
Ootused vs tegelikkus. Enne Pariisi minekut lugesin poe elu ja olu kohta nii palju kui võimalik. Mind oli üsna ära ehmatatud väitega, et seal “puudub igasugune privaatsus”. Panin vaimu valmis selleks, et magan koos teiste kirjandusnohikutega õhukestel madratsitel või mattidel põrandal ja seisan nendega hommikuti hambahari pihus kempsu ukse taga rivis, ent rõõmsa üllatusena avastasin kohe esimesel päeval, et nii hull asi nüüd küll pole. Igal tumbleweedil olid siiski oma voodi, kõik need paiknesid poe erinevates ruumides, nii et privaatsust jagus ja päris ninapidi koos ei pidanud kogu aeg olema.
Ka aja kulg oli oodatust erinev. Eeldasin miskipärast, et veedan Pariisis kõik päikesepaistelised päevad linnas lonkides, lugedes ja poodi mööda kolades, tundes nagu aeg seisaks või nii. Jah, ma veetsin oma päevi linnas lonkides, lugedes ja poodi mööda kolades, kuid päikesepaistest ja seisvast ajast oli asi kaugel. Sadas nii vihma kui ka lund ja aeg möödus täiesti ulmelise kiirusega. Arutasime korduvalt kaas-tumbleweedidega, et kuhu see aeg küll siin poes kaob?
Kui elamiskoht oli meile poes tagatud, siis söök-jook muidugi mitte. Selle pidi ise muretsema. Välja arvatud kahel päeval, mil pood inventuuriks suleti ja selle imearmsad omanikud David ja Sylvia terve tiimi koos tumbleweedidega lõunale viisid.
Tavaline päev poes algas hommikul kell 9.15, mil mina ja mu kaks kaas-tumbleweedi läksime poe kõrval asuvasse Shakespeare & Company kohvikusse, et see klientide jaoks lahti teha. Kohviku ja poe avamise vaheline aeg oli üks kõige vahvamaid minu kolme nädala jooksul Pariisis, sest… kes ei armastaks hommikuid, mil saad istuda kaastöötajatega õues, Notre-Dame’i kellalöökide taustal kohvi juua ja juttu rääkida? Peamiselt muidugi raamatutest, aga muust ikka ka. Neis hetkedes oli alati midagi ilusat ja maagilist ning tagantjärele tunduvad need mulle eriti armsad. 9.45 vantsisime üheskoos poodi, et see varajaste külastajate tulekuks valmis panna. Enne poe avamist jagati tumbleweedidele kätte vahetuse ajad: igaüks meist tegi kahetunnise vahetuse, olenevalt kokkuleppest kas hommikuse, lõunase või õhtuse.
Lugemisklausliga on nii, et kui üht raamatut päevas lugeda ei jõua, ega siis otseselt vangi ei panda, kuid mina seadsin endale reegliks seda iga päev ikkagi teha. Samuti võtsin eesmärgi, et kui loen õhukesi luuleraamatuid, peab neid olema vähemalt kolm, et romaani või novelli mõõtu välja anda. Seda ma ka tegin, lugedes kolme Shakespeare & Co’s veedetud nädala jooksul läbi kokku 40 raamatut.
Sulgesime poe õhtul kell kümme. Nii et peale hommikupooliku, kahetunnise vahetuse ja poe kinnipanemise jäi tegelikult terve päev vabaks. Kui pood lukus, võis samuti välja linna peale minna, aga ega me keegi seda väga teinudki, sest kohviku hommikuseks avamisajaks pidi ju ikka juba ärkvel, pestud ja kammitud olema.
Shakespeare & Co. töötajad on… täpselt sellised, nagu arvata võib: sügava kirjandushuviga kunstihinged. Iga töötaja oli niivõrd kihvt isiksus, et neist kõigist võiks filmi teha. Näiteks üks melanhoolne Bulgaaria poiss, kes jõlkus enamasti filosoofialeti vahel. Vahva muusikust iirlane, kes tuuseldas alailma oma ulmekirjandusesektsioonis, seda korrastades ja kaitstes. Ja nagu kuuekümnendatest välja astunud vaikne ameeriklane, kelle jaoks oli “Moby Dick” parim raamat maailmas.
Minu kaas-tumbleweedideks olid 36-aastane Chicagost pärit ameeriklanna Lily, kes jättis tasuva maastikuarhitekti töö, et tulla Pariisi oma esikromaani kirjutama, ja 27-aastane inglanna Emma. Emma motiiv oli armsalt nostalgiline – 60ndatel tumbleweed’is Shakespeare & Co’s tema isa.
Kuna mul on olnud õnne käia Pariisis päris tihti, võisin ma nüüd seal elades Eiffeli torni ja Louvre’i südamerahuga vahele jätta. Veetsin aega lugedes ja poes sehkendades, loomulikult mahtusid sinna vahele ka jalutuskäigud vihmases Pariisis, kohvikud ja näitustekülastused.
Kui mõne poe omanikke võib nende kauplustes näha nagu kuuvarjutust, siis Shakespeare & Co-s on nad vägagi kohal. David ja Sylvia, nende imearmsas koer Colette ning veel armsamad pojad Gabriel ja Theodore askeldasid poes pea iga päev. Nad poputasid töötajaid ja tumbleweede nagu oma pereliikmeid ning olid kogu aeg olemas – kui mitte käe- , siis kõneulatuses kindlasti. Ma vist tõesti ei näinud neid kordagi tusase või kortsus kulmuga.
Shakespeare & Co. elu juures võluski mind kõige enam see grupp inimesi, kellega kokku sattusin. On avalik saladus, et tumbleweedimise elamust võivad drastiliselt muuta just need, kellega seal koos elad. Mul läks hästi, sest õudusjuttude põhjal – lubasin neid mitte edasi rääkida, nii et minult ei kuule te piuksugi – võis oletada, et vahel võivad sealsetel elanikel omavahel suusad ikka väga risti minna. Ka kõik Shakespeare & Co töötajad, hoolimata teadmisest, et olen nende seas üürikest aega ja lähen siis oma teed, võtsid mu kohe omaks ning andsid mulle igal hetkel mõista, et olen vägagi teretulnud.
Ma pole vist kunagi oma elus nii mitmeid kirjanduslikke vestlusi ega debatte pidanud. Oma Eesti sõprade-tuttavatega raamatutest rääkides tekib nii mõnegi silmadesse mingil hetkel ikka pisut eemaolev pilk, mis ütleb, et: “Okei, okei, see kõik on huvitav, aga… räägiks nüüd ehk millestki muust?” Shakespeare & Company inimestega seda muidugi ei juhtunud. See oli natuke nagu kolmenädalane kirjandusklubi või -laager, sest igas poenurgas sai alati näha kedagi järjekordse raamatu üle arutlemas või teistele midagi soovitamas. Kui pood tühjemaks ja diskussioon elavamaks muutus, ka nende üle vaidlemas. Tihti võis näha kahte filosoofiaentusiastist töötajat järjekordse elumõttelise küsimuse üle diskuteerimas, kusjuures enamasti tehti seda päris valjult. Igati tavapäraseks nähtuseks said ka tumbleweedidevahelised öised kirjandusvestlused.
Tumbleweedimine sobibki eelkõige neile, kes soovivad end ümbritseda raamatute ja kirjandusliku maailmaga ning flanööridele, kes armastavad sihitult Pariisi tänavail kolada. Kindlasti mitte neile, kes ootavad viietärniluksust, hommikumantlit ja šokolaadi padja peal. Poe ruumid on ilmselgelt päevinäinud, aga nii see ju peabki olema!
Kui turistid pärisid Hemingway järele, siis töötajate ja tumbleweedide seas on küsimustest pika puuga ees: “Mida sa praegu loed?” Tihti juhtus ka nõnda, et kui kaastöötajatega poes raamatute üle arutlesime, sekkusid meie vestlusesse ka kliendid. Ja kliendibaas on Shakespeare & Co poes muidugi kirju. Nende seas on nii tõsiseid kirjandushuvilisi ja kohalikke, kes tulevad poodi enamasti pigem õhtul kui ka hordide viisi turiste, kes põikavad sealt läbi nagu lihtsalt ühest “linnuke kirjas” vaatamisväärsusest. Ja jah, pood, kus filmitud näiteks “Julie ja Julia” Meryl Streepi ja Amy Adamsiga peaosas või Woody Alleni “Kesköö Pariisis” ja Julie Delpy “Enne päikeseloojangut”, on popp ka tuntud kirjanike, näitlejate ja režissööride seas, kes sinna aeg-ajalt hilistel õhtutundidel sisse põikavad. Aga nimesid me nüüd küll ei nimeta, sest… jätkem neile nende privaatsus, eks?
Shakespeare & Co ehk boheemluse kants
Algselt avas Ladina kvartalis Pariisis 1919. aastal Shakespeare & Co nimelise raamatupoe ameeriklanna Sylvia Beach. Tema sõpradeks ja klientideks said Ernest Hemingway, Ezra Pound, James Joyce ja paljud teised intellektuaalid. Kui sakslased Pariisi okupeerisid, pani Sylvia poe kinni ega avanud seda enam kunagi.
George Whitman asutas 1951. aastal raamatukaupluse Mistral ja sellest sai kiirelt sõjajärgse Pariisi boheemluse kants, koht, mis pakkus loomeinimestele tasuta peavarju ning nurgakese, kus surematuid teoseid kirjutada. Sylvia oli Mistrali alaline kunde ning vahetult enne surma “kinkis” ta George’ile oma raamatupoe algse nime – Shakespeare & Co.
Ajal, mil võidutsevad suured poeketid ja väiksemaid üha enam ning enam alla neelatakse, on Shakespeare & Co’l õnnestunud säilitada oma sõltumatus, kuna kaupluseruumid ja suur osa majast kuuluvad poepidajatele endile. Sylvia sõnul kulutas tema isa kogu oma raha sellele, et maja jupphaaval endale osta. Tänu sellele on nad saanud kauplust laiendada ja mitte keegi ei saa neid sealt kunagi välja visata ega üüri tõsta.
Kui tahad Liisabeti lugemiselamustega kursis olla, siis otsi Instagrammist üles tema raamatukonto @BOOKISHPAGES.
