„Vanaemale suremine ei meeldinud“ on julm, kaunis, vahedalt teravmeelne ja ehedalt kurb perekonnasaaga, mis hõlmab kolme põlvkonna elu. Nad kõik püüavad oma kodus väsimatult isiklikku õnne leida, kuid tõelist armastust pole nad iialgi kogenud. Iga peatükk esindab erinevat lugu, kübekest elu, osa iroonilisest, nukrast ja vägevast loost. Ühiselt moodustavad need imelise lõuendi, millele on maalitud Ida-Ukraina väikese kaevandusküla elanike lugu.
1.
Kabi
Külas hüüti vanaisa Kabjaks – tubakakarva mõhnade tõttu parema käe nukkidel nelja sõrme asemel, mille kraapkonveieri teraskett oli tal kaevanduses rumaluse tõttu otsast rebinud.
Tagaselja hüüti nõnda, näkku naeratati ja venitati lugupidavalt:
„Head te-ervist, Pjotr Lekseitš!”
Mäletan, kuidas taat astus lohiseval laevamehekõnnakul voodi poole. Selle kiipas vedruvatsa alt, tolmusest jahedusest nägin, kuidas vääramatult lähenesid vanaisa rasked saapad mustade nahast ninadega, mis olid kriime ja kraapeid täis. Iga tema samm surus mind tumeda voodialuse kaugemasse nurka. Mul oli kahju, et olin juba kuueaastane. Kui jäänuksin väikeseks ja märkamatuks, oleks mul ilmselt õnnestunud pressida end kitsasse prakku laudade vahel ja vajuda põrandaalusesse keldrisse. Pilusse mahtus vaevu üksnes minu väike sõrm.
Taat peatus voodi veeres. Pilusse ilmus tema kõhn põlv asfaldikarva püksisääres. Toetasin selja vastu val gendatud seina. Taadi sooneline sõrmitu, seakapja meenutav kämmal toetus kääksuvale puitpõrandale…
Memm Anja kutsus taati karmilt Pjotriks, kui oli tema peale pahane. Ja surus kalbeks tõmbunud huuled niidiks nõnda tugevalt, et õhk ei pääsenud kuidagimoodi läbi ja tungis siis pahinal läbi laienenud sõõrmete.
„Pjotr! Kust sa veini said? Vasta. Pjotr!”
Veiniks nimetas memm Anja igasugust alkoholi. Kolmeliitrises purgis valminud samagonn, terassoni moodi korgiga kroonuviin, rohelises pudelis siider – üks vein puha. Toona arvasin, et ta ütles nii taat Pjotri süüdlasliku ilme pärast, taat astus taresse kuidagi küljetsi, ettevaatliku juurdevõtusammuga, kui oli kusagilt hankinud samagonni või viina. Ma ei mäleta, et ta oleks pudeli ostnud, kuigi võib-olla polnud ma piisavalt tähelepanelik. Tundus, et ta just nimelt hankis veini osavuse ja teadmistega, nagu kogenud rännumehed hangivad joogivett metsikutes džunglites.
„Pjotr! Sul on ju sooned. Arst keelas ära,” koputas memm Anja südametunnistusele ja sirutus taadi poole, nagu sirutus tuulehoo mõjul köögiakna poole peenikeste sõrmedega kõver kirsioks.
„Ära jända,” vastas taat Pjotr lühidalt ja peitis käe pudeliga selja taha, aga teise, sõrmitu, sirutas enda ette. Tema silmad kipras kulmude all volksasid algul siia-sinna, nagu oleks ta jälginud toanurkades sagivat hiirt. Siis tõstis taat aeglaselt pilgu memm Anjale ning tema pupillid mustasid ja helkisid kui antratsiit. Memm Anja ei kannatanud söehelki välja – läks tarest minema, paugatas ust. Ja peagi oli kuulda, kuidas ta kolistas suveköögis pannidega, nagu oleks kuulipildujat kokku pannud ja lahti võtnud.
Taat pigistas pudeli kaenla alla, pani enda ette puust tabureti, istus kääksuvale voodile ja kuulas jõudu koguvat köögikanonaadi, vahtides seina ja täitudes raevuga, nagu täituvad kirsimarjad kuumas suvepäikeses venoosse mahlaga. Ja ta lõi sandistatud käe hooga vastu taburetti.
Rr-raks!
Taburet purunes kabjahoobist tükkideks – jalad läksid nõrgaks, puitliigesed väändusid, istmelauad purunesid ja lömastatud taburet vajus taat Pjotri jalge ette, hale ja abitu.
Rr-raks!
Maja võdises justkui hirmust ja jälestusest. Ja puhvet väristas klaasuste põski, tundes muret oma saatuse pärast.
Tõmbusin kõrvaltoas kägarasse ja taganesin neljakäpukil mööda värvitud põrandat pooleteiseinimese, lontivajunud reformpõhjaga voodi alla. Seina ääres lõhnas hiiresõnniku järele. Surusin kõhu jahedatele põrandalaudadele, hingasin ettevaatlikult sisse tolmust õhku, hingasin seda tasa välja, püüdes mitte kära teha, ega lasknud taati silmist. Läbi ukseava, mis oli pooleldi kaetud bjassist kardinatega, nägin tema kühmus kuju, mis kummardus tabureti jäänuste kohale.
Panin silmad kinni.
Lugesin küülikuid, kes hüppasid üle tabureti.
Lugeda oli lihtne.
Hoovi servale, halli aia veerde oli taat ehitanud pika kahekorruselise küülikupuuri, heina ja uriini järele lõhnava puidust majakese kääksuvate võreustega, kus elasid rahutud pikakõrvalised asukad. Küülikud elasid kahekaupa, ilmselt seepärast, et neil oleks alati kellegagi rääkida südamest südamesse ega peaks hõikuma naabritega läbi seina.
Lontkõrv ja Täpike, Hammas ja Punasilm, Lonkur ja Kõver, Krõmps ja Stepanovna. Ja Oravake, suur üksildane emane, piimvalge ja nukrameelne.
Igal hommikul näppasin kuumalt küpsetusplaadilt ahjul mõned kuivikud, mis olid kõvad ja karused nagu pimsskivi, ning jooksin küülikupuuri juurde. Avasin kitsukese puuri ukse ja söötsin kiirustades, kuritegelikus rahmelduses, kuivikud Oravakesele. Taat oli ära keelanud toita küülikuid kuivikutega – ütles, et leib teeb liha halvaks.
Ühtekokku oli küülikuid kahesaja ringis. Nad sõid, paljunesid, käisid jooksus, eemaldanud paar lauda küülikupuuri tagaseinast, kaevasid urge prügimäe taga tühermaal, naasid vanglaõdususse, vabast elust joobnuna ja lahjaks jäänuna, sigisid taas ja tegid jälle sääred ning migreerusid pidevalt nõndamoodi, et kaua ei teadnud keegi kahekordse ühiselamu asukate umbkaudsetki arvu. Ent ükskord õnnestus meil nad kõik üle lugeda ja määrata taadi küülikute täpne hulk.
Suve keskpaigas oli küülikutaudi puhang. Viirus tungis kaevandusalevi igasse küülikupuuri ja tappis paari päevaga kõik selle asukad – küülikud muutusid algul kurvameelseks, siis tõmbusid endasse, heitsid magama ega ärganud enam. Morn pererahvas nülgis kangestuvatelt kehadelt karusnahad, aga rümbad laoti auku jalgpalliväljaku taga tühermaal, kallati petrooleumiga üle ja pandi tuli otsa. Õhk asulas täitus imalast suitsust, millel oli praeliha kõrvalmekk. Viirus saabus majahaaval koos põlevate rümpade suitsuga Raudtee tänavalt, lähenedes meie hoovile.
Taat Petro ei jäänud ootama. Ta ajas mind varakult üles, kui päike võttis alles aherainemäe jalamil mõõtu, kuidas oleks mugavam roostepruuni mäe otsa ronida. Taat keelas memm Anjal mulle süüa anda.
„Et süda pahaks ei läheks,” selgitas ta ja vedas mu küülikupuuri juurde. Memm Anja tuli meie järel, kandes mõlema käega enda ees hiigelsuurt alumiiniumkaussi.
Taat avas vasaku käega lähima küülikutoa ukse, haaras sama käega esimesel ettejuhtuval küülikul kõrvust ja tiris päevavalgele.
„Hoia tal jalgadest,” käratas taat mulle, sättides küüliku kõrgele pingile, mis oli kokku klopsitud pinnulistest laudadest. „Julgemini. Ära karda.”
Haarasin kahe käega küüliku tagakäppadest. Ja taat virutas talle oma parema käe kabjaga, peaaegu hoogu võtmata, otse vastu nina. Ootamatusest lasksin jalad lahti, küüliku kehast käis läbi tõmblus, tema ninast purskus peenike verejuga ja selle piisad, helepunased ja ebareaalselt eredad, langesid taadi pükstele.
„Susi sind söögu!” vandus taat. „Hoia kõvemini.”
Ta haaras küüliku lõtvunud keha jalgupidi pihku ja ulatas memm Anjale. Too lõi küüliku jalgadesse pika noaga kahe hoobiga augud ja torkas neist läbi lühikese kepi, mille keskpaigas oli nöörist silmus. Memm Anja kinnitas nööri põikpuule, veetoru jupile, mis oli pressitud kahe lähestikku kasvava kirsi vahele. Küüliku keha jäi kiikuma, pea alaspidi, põikpuu kohale. Memm Anja seadis küüliku pea alla suure kausi, millesse hakkas kohemaid tilkuma veri, koputades järjekindlalt ja tasa alumiiniumist põhjale. Paari liigutusega lõikas memm küüliku kõhu lõhki ning niiskete ja soojade soolikate lasu lartsatas kaussi.
„Mis sa passid!” käratas taat mulle, sättides järgmise ohvri kõrgele pingile. „Hoia jalgadest.”
Ja virutas oma kabjaga, hoogu võtmata, küülikule täpselt vastu nina.
Lontkõrv ja Täpike, Hammas ja Punasilm, Lonkur ja Kõver, Krõmps ja Stepanovna. Ja Oravake, kelle viltustes silmades oli nukker pilk. Ma hoidsin neid kõiki jalgadest.
Kauss täitus küülikute soolikatega, need liigutasid omaenda raskuse all nagu uniste vihmausside tomp ja roomasid aeglaselt laiali. Palavusest ja verest hullunud kärbsed tõusid kleepuvatest mustjaspruunidest lompidest vaevaliselt ning ronisid silmadesse ja kõrvadesse.
„Ära rabele! Hoia jalgadest!”
Päeva teiseks pooleks väsis taat Pjotril käsi ära ja ühe kabjahoobiga ei õnnestunud küülikut tappa. Taat oli vihane ja vandus sõnu valimata.
Memm Anja tegi ahju alla tule ja palav päev muutus hõõguvpõletavaks. Tädi Katja jooksis kohale mustas kleidis ja valgete kätega, meenutades harakat, sama rahutu ja kärarikkalt jutukas.
„Te ei oodanud minu Valerat ära. Ta oleks aidanud, kui oleksite ära oodanud,” kisas ta värava juurest hüpeldes, vahtides meid, keerates pead linnu kombel küll ühele küljele, küll teisele.
Taat Petro heitis tädi Katjale puhmaskulmude alt morni pilgu, nagu oleks talle kabjaga kõhtu virutanud. Tädi Katja hakkas tema pilgu peale köhima, jäi vakka, hüppas ehmunud rutakusega küljetsi mööda ja lipsas suveköögi uksest sisse.
Tädi Tanja, suur ja nurgeline nagu maailmakaart suveköögi seinal, ujus õuele aeglaselt kui pilv. Onu Vitja, Vitka-Vitjok piilus tema lihava selja tagant; vilksatas Vitka ovaalne-lapik pea, mis sarnanes jõekarbi kojaga. Vitjok oli üleni kuidagi muljutud, nagu hoiaks tädi Tanja teda pidevalt alumises kummutisahtlis, raskete sametiste fotoalbumite all, ja võtaks ta sealt välja üksnes siis, kui läheb kodunt ära.
Vitja vaikis ja vaatas, nagu oskavad vaikida ja vaadata pisikesed kodutud koerad, aimates nahaga inimese meeleolu vähimatki muutust, haistes head ja kurja. Vitja vaikis nii tihti, et algul ma isegi kahtlesin, kas ta oskabki üldse rääkida.
„Täitsa arusaadav ju,” – need olid ainsad sõnad, mida Vitjok kuuldavale tõi, seejuures tõmbas ta oma ovaalse-lapiku pea kas ootamatust julgusest või hirmust kühmus õlgade vahele.
Tädi Tanja astus tõusuveena, mis kasvas ja täitis endaga kogu ümbritseva ruumi, jalgvärava juurest suveköögini, kompas käigult, katkestamata etteliikumist, käega selja taga Vitkat, haaras tollel kraest ja pillutas taat Petro poole, nagu visatakse peenraha tänavamuusiku soni sisse. Vitjok tegi inertsist paar tõtakat sammukest ja tardus taadi ees, teenistusvalmilt kookus.
„Täitsa arusaadav ju,” lalises Vitjok, laskmata silmist taadi paremat kätt, verest määrdunud kapja, ja tõmbas pea niimoodi õlgade vahele, nagu kummardaks.
Tädi Tanja valgus suvekööki, kuigi tundus, et ta ei mahu väikesesse majakesse kuidagimoodi. Ja kohe kostis köögist tuliste pannide sisinat, kui sinna visati värskeid küülikuliha tükke.
Ahjulõõrist kerkis taevasse sädemene suits. Akendest tuli auru. Pottides podises vesi. Vees keesid küülikute kehad, aurutati kolmeliitriseid klaaspurke, puistati loorberilehti vaheldumisi musta pipraga. Osavad naisekäed toppisid küülikute tükid purkidesse ja sulgesid metallist kaantega.
Lontkõrv ja Täpike, Hammas ja Punasilm, Lonkur ja Kõver, Krõmps ja Stepanovna. Ja Oravake – samuti kusagil seal, keedetud ja praetud lihalasus.
Suveköök hakkas sarnanema metallurgiakombinaadiga Altševskis, kust rong sõidutas mind kaks korda aastas, iga suve alguses ja lõpus, karmusuitsus ja aurupilvedes, saabudes raudteejaama ja lahkudes sealt.
„Ära rabele! Hoia jalgadest!” möiratas taat.
Vitjok heitis seljast vana kantud pintsaku, haaras tööriistakuurist rööpanaela, hiiglasliku, terasest, ristkülikukujulise kübaraga naela, ja tappis küülikuid, lüües neile naelaga kuklasse, murdes ühe hoobiga kaelalülid, lihtsalt, argiselt ja osavalt. Ta tegi kõike lihtsalt ja osavalt, vahtimata kõrvale ja püüdmata olla parem või halvem. See omadus on ainult loomadel ja väikestel lastel.
Viimasena tuli onu Valera. Suur ja laiaõlgne, päevitunud ja mustajuukseline, mustlase moodi, tumedate hobusesilmadega ja hobusehammastega, ta haigutas ja sügas karvast rinda särgi all.
„Ma ei saanud aru, ema Anja, kogunemine kell seitse – kas kell seitse õhtul või seitse hommikul?” kissitas Valera kavalalt silmi memm Anja poole ja puhkes naerma, paljastades suured hambad. Memm Anja pildus lauale taldrikuid ja kahvleid ning peletas Valerat ja kärbseid. Laud seisis õues, köögi kõrval, kirsi- ja aprikoosipuude all, mille oksad olid ammugi põimunud roheliseks telkkatuseks.
Taat Petro pesi kaua käsi kätepesunõu juures, pärast nühkis sama kaua kapja rudisevaks tärgeldatud käterätiga. Lõpuks pani ta käteräti taas konksu otsa ja tõstis silmad onu Valerale. Taat Petro vaatas, nagu oleks kiviga visanud. Mind oleks selline pilk koerakuudi juurde lennutanud, aga onu Valeralt põrkus pilk eemale kui kummipall seinalt.
„Pean äiapapast väga lugu,” valgus Valera näole naeratus. Ta oskas naeratada, kandis endaga alati kaasas pihutäit naeratusi kõikvõimalikeks juhtudeks ja vahetas neid kergelt kui mütse.
Tädi Tanja tõi köögist hiiglasliku – nagu ta isegi – kausi auravate lihatükkidega ja pani selle keset lauda. Kõik võtsid istet kahel pingil. Tädi Katja tõi seelikusiilus kilisevad klaaspitsid. Memm Anja tõmbas kusagilt alt ja küljelt, põlle alt, nagu mustkunstnik, välja pudeli läbipaistva samagonniga.
„Imetegija!” hüüatas onu Valera ja sirutus, et suudelda memm Anja kätt. „Kes riskib mitte juua maailma parima ämma ja ema terviseks? Sellest saab minu peamine vaenlane kogu ülejäänud eluks!”
„Täitsa arusaadav ju,” kõlas küljelt, justkui tädi Tanja kaenla alt, Vitjoki süüdlaslik hääl.
Küülikutükid jagati taldrikutele.
Lontkõrv ja Täpike, Hammas ja Punasilm, Lonkur ja Kõver, Krõmps ja Stepanovna. Ja Oravake.
Nii me nad kõik üle lugesimegi. Küülikuid oli täpselt sada kaheksakümmend kolm. Istusin oma taldriku kohal, küülikutükk kahvli otsas, ja mõtlesin Oravakesele. Kartsin, et tema liha võib sattuda taadile. Mõtlesin, et olin liiga sageli toitnud Oravakest kuivikutega ja tähendab, et tema liha on kindlasti leiva pärast halvaks muutunud, nagu taat oligi hoiatanud, ja kui Oravakese tükike satub tema taldrikule, tunneb ta seda kohe. Ja siis ma alles saan.
Memm Anja pani taat Petrole suure tüki küülikuliha.
Lõpuks oksendasin ma laua alla.
Peites end taat Pjotri eest pooleteisekohalise voodi alla, lugesin küülikuid, kes hüppasid üle tabureti.
Kokkulugemine oli lihtne.
Lontkõrv ja Täpike, Hammas ja Punasilm, Lonkur ja Kõver, Krõmps ja Stepanovna. Ja Oravake. Kõigi roosadel ninadel olid helepunased vereplekid.
Saja kahekümnenda verise küüliku juures, kes hüppasid üle lömastatud tabureti, astus taresse memm Anja.
Pomisedes midagi arusaamatult hukkamõistvat, riibus ta murtud taburetiluud kõrvale, pani taadi ette uue tooli ning tõmbas kusagilt põlle alt ja pani toolile taldriku kurkide ja vorstiga, õhukese leivaviilu ja kõliseva pitsi.
Taat Petro tõusis järsult jalule. Tundus, et kõik ümberringi, nii memm Anja kui tool vorstiga, puhvet kui ka bjasskardinad – kõik hüppas temast hirmunult eemale, kooldus ja pigistas silmad kinni.
Taat astus läbi vaikseks jäänud maja – lauad kääksusid, saabaste rasked tallad kraapasid, taadi kähe
hingamine lendas vilinaga suust.
Taat astus minu voodi juurde, laskus ühele põlvele, surus sõrmedeta käe kaenla alla veinipudeli, aga teise käe, kindla ja kalgi, libistas vedruvatsa alla. Ma ei liigutanud – peitu pugeda oli mõttetu, jäi üle ainult oodata, kui ekskavaatorikopana jäik käsi kahmab minust kinni ning toob tolmusest ja jahedast kõhualusest välja. Ja ma ootasin. Taat haaras minust ettevaatlikult ja sikutas ettevaatlikult valguse kätte, nagu tiriks jõesügavusest peenikese õngenööri otsas suurt kala. Tuba ujus viltuselt mööda – valgendatud seinad raamitud fotodega, voodi läikima löödud metallnuppudega päitsis, peenikeste kurejalgadega radioola, kapp, mille lakitud uks oli alati poikvel nagu üllatunud alalõug.
„Pjotr,” palus vanaema süüdlaslikul häälel. „Söö midagigi, Pjotr.”
Taat astus tarest välja, mina pihus, keeramata pead ja vaatamata vanaema poolegi.
Lendasin vanaisa kõval õlal kõrgele maapinna kohale, põigeldes eemale madalatest pilvedest ja kirsiokstest.
Taat astus uulitsale ja vahtis ringi, lootes kedagi kohata. Ka mina keerutasin pead, lootes, et uulitsal pole nähtavas kauguses hingelistki. Aga keegi juhtus alati ette. Presentsoniga ja vahatatud pintsakus taat Fedja või sibulja mootorrattakiivriga Klava-memm või pleekinud sõjaväepluusis onu Kolja või hiirekarva seelikuga tädi Nina.
Taat valis ohvri välja ja suundus suurte sammudega lühimat teed tema poole. Mina kõlkusin õlal nagu piraadi papagoi. Märganud taati, püüdis ohver peitu pugeda, tehes näo, et kiirustab asjatoimetustele. Mõnel vedas ja ta jõudis lipsata oma õuele ja kaugemale, sügavusse, küülikupuuride juurde, või keeras ta ümber uulitsanurga ja lisas kivisel teerajal sammu bussipeatuse suunas ja kaugemale, universaalkaupluse poole. Ent kõigil ei vedanud.
Taat Petro jõudis ohvrile, olgu üksinda või paaris – taat Fedja või memm Klava või Kolja ja Nina või veel keegi – järele, hüüdis teda võimukal häälel nimepidi ja too tardus tuvastatuna paigale ega söandanud enam liigutada, keeras ainult ringi ja naeratas rõõmsalt, käed lahkelt õieli.
„Pjo-otr Lekse-itš, te-erekest.”
„Minu lapselaps,” taat võttis mu õlalt alla, rihtis lähima pingikese ja pani mu sellele seisma. „Temast saab suur inimene. Lase tulla.”
Edasi pidi taat Fedja, memm Klava, Kolja või Nina või kõik koos vaatama mind heldimusega, õhkama vaimustunult, vangutama ülimalt innukalt pead ja vehkima rõõmsalt kätega. Mina pidin seejuures luuletust lugema.
Mägede ja metsa takka
suure laia mere taga,
mitte taevas, hoopis maal
elas külas vanataat.
Olin luuletuse suve jooksul nii selgeks saanud, et võisin seda lugeda mis tahes järjekorras, näiteks algusest lõpuni või lõpust algusse või ainult paarisread või ainult paaritud read.
Aga mina vaikisin.
Mul oli häbi, eriti taat Fedja, memm Klava, Kolja või Nina pärast. Nad kindlasti teadsid seda luuletust, kindlasti olid selle lapsena samamoodi pähe õppinud ja lugenud seda mingitel teistel pinkidel mingitele teistele taatidele ja eitedele, kes naeratasid sama võltsilt.
Seepärast peitsin end kaugemas toas voodi alla, kui taat astus tollel päeval, pudel viina kaenla all, ettevaatlikul juurdevõtusammul tarre.
Mäletan, kuidas ta tõmbas ninaga ja keerutas toas kui peni, kes otsib oma saba, lõpuks istus ta voodile, küünitas tabureti järele, nihutas selle endale lähemale ja asetas sellele viinapudeli. Ta ootas memm Anjat, kuid asjata.
Tollel päeval oli memm Anja korjanud varahommikul ämbritäie pirne, pannud pähe oma parima räti (mitte kõige parema, vaid lihtsalt parima, sest kõige parem rätik lebas loomulikult kummutis ja seda hoiti matusteks), vahetas kalossid saabaste vastu ja sõitis linna.
Saapad hõõrusid memm Anja jalad villi, eriti parem, aga kalossidega vanaema linnas ei käinud.
„Äkki on Brežnev kaubamajas ja minul pole saapaid,” ütles memm Anja, ägas, tegi nägusid, kuid tõmbas oma paistes jalgade otsa mustad nahksaapad. Mida oleks võinud Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär Leonid Iljitš Brežnev osta heeringa järele lehkavast universaalkauplusest pisikeses linnakeses Vorošilovgradi oblasti serval, jäi mulle selgusetuks. Ent vanaema hääl kõlas veenvalt, tema pilk oli täis otsustavust ja ma aitasin tal saapaid jalga tõmmata. Alevist oli linna oma kakskümmend kilomeetrit. Tähendab, vanaema ei tule tagasi niipea.
Vääneldes kogu kehaga, ronisin ma, taguots ees, voodi alla, jättes põrandale niisked jäljed higiseks tõmbunud peopesadest.
Taat Petro pigistas pudelit kõvasti rusikas ja virutas teise, sõrmitu käega hooga vastu taburetti.
Rr-raks!
Taat tõusis jalule, astus üle purustatud tabureti ja tuli minu suunas.
Põranda ja voodi serva vahelisse pilusse ilmus taadi nägu – raske alalõug hallide habemetüügaste smirglis, natuke viltune nina, sügavad kortsud kui noahaavad põskedel.
„Roni välja, sitaratas,” lausus taat ja hingas sügavamalt sisse. Tema näost käis üle kramplik tõmblus. Silmad läksid pärani, nagu oleksid tahtnud välja karata ja plehku panna, veeredes tennispallide kuiva kopsatusega põrandal laiali. Taat toetus otsmikuga voodiservale. Terasvõrk kääksatas haledalt või kiristas taat hambaid – ma ei jõudnud taibata. Taat hakkas kähisema ja tardus: poolkükkis, kabi põrandale toetatud, laup vastu voodit, vahtides mind klaasistunud silmil. Tema poolavatud suust tilkus midagi venivat.
Viiesaja seitsmekümne kuues küülik hüppas üle taadi kühmus selja.
Viiesaja seitsmekümne seitsmes küülik hüppas.
Viiesaja seitsmekümne kaheksas…
Vaikus. On kuulda, kuidas taadi huulele kogunes aeglaselt hägune tilk, paisus, kogus suurust, rebis end lõpuks servalt lahti ja kukkus alla.
Tsilk.
Tuhande üheksasaja kahekümne kuues küülik hüppas üle taadi laia selja.
Tsilk.
Taadi nägu ja kabi olid siniseks muutunud, nagu oleksid täitunud tindiga. Tumedus roomas tema karvastest ninasõõrmetest ja kõrvadest, täitis halvasti aetud alalõua. Veel natuke ja tumedus jõuab minuni. Ma surusin end vastu põrandat, kartes liigutada.
Kolme tuhande neljasaja viiekümne üheksas küülik hüppab üle taadi mustaks tõmbunud kabja.
Kolme tuhande neljasaja kuuekümnes…
Tsilk…
Vanaema Anja ei karjunud ega nutnud. Ta ei nutnudki kunagi. Alles pärast, kirstu juures andis ta endale voli. Aga siis, astunud taresse ja märganud taati, kes oli voodi serva juures kägaras, ei öelnud ta silpigi, viskas kotid põrandale, haaras taadil kaenlaalustest ja püüdis teda püsti tõsta. Nägin vanaema saapaid ja kuulsin vilistavat hingamist. Taat osutus liiga raskeks. Vanaema väljus kiirel sammul toast.
Ta tuli tagasi tädi Tanja ja tädi Katjaga. Nood kisasid juba täiest kõrist.
„Isakene! Millega sa oled hakkama saanud?! Isa! Kuidas siis nii?!”
Kiljuvalt ja halemeelselt. Puhvetkapi klaasid hakkasid kisa tõttu tärisema.
Onu Valera ja Vitjok tõstsid taadi üles ja panid voodile. Vetruv taevas mu pea kohal vajus keharaskuse all looka. Vitjok ronis jalgupidi voodile ja sidus taadi käed rinnal käterätiga risti.
Tuli veel inimesi.
Lõhnas südametilkade järele.
Käidi palju sisse ja välja.
Veel viiesaja kaheksakümne kolme küüliku pärast leidis memm Dora mu voodi alt.
Pavel P. Beljanski “Vanaemale suremine ei meeldinud”
Pavel Beljanski sündis 1977. aastal Ukrainas, Luhanski oblasti Perevalski rajooni külas Šahta nr 9 sõjaväelaste perekonnas. Ta on õppinud keemiatehnoloogiat, teinud müügitööd ja töötanud vabakutselise korrespondendina mitme ajalehe juures. Beljanski on varjunime Pasteet all andnud välja arvukalt raamatuid ja võitnud mitmeid konkursse. Ta on kirjutanud enam kui sada lühijuttu ja kaks romaani. Vaata lähemalt…
About the author
