TIPPSPORT JA DOPINGUKINDRALID

Loe katkendit raamatust “Tippsport ja dopingukindralid”

Paavo Kanguri uues raamatus “Tippsport ja dopingukindralid” räägitakse Eesti sportlaste tippupürgimisest nii lubatud kui ka keelatud radu pidi, aga vaadatakse ka rahvusvahelist praktikat, sest dopinguskandaalid on muutunud pigem tavapäraseks. Sihtasutuse Eesti Antidoping nõukogu liige Kristjan Port rõhutab, et tippsporti iseloomustab vaikimisvanne ja mikrodoosid ehk peenhäälestus. See on leping saatanaga.


MATI ALAVERI PÕRGUTULI

Kolmapäeval, 27. veebruaril 2019 peeti Seefeldi maailmameistrivõistlustel kinni viis sportlast, nende seas kaks eestlast – Karel Tammjärv ja olümpiavõitja poeg Andreas Veerpalu. Vahele jäid ka Kasahstani esindav Aleksei Poltoranin ning kaks austerlast, Dominik Baldauf ja Max Hauke. Viimane tabati otse sündmuspaigast, süstal veenis. Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu vahistati soojendusjooksul. Järgmise päeva õhtul nad vabastati. Austria politsei sõnul oli operatsiooni Aadrilaskmine sisuks veredopinguga tegelenud organiseeritud kuritegeliku grupeeringu paljastamine.

Eesti prokuratuur võttis sihikule treener Mati Alaveri, kelle Harju maakohus mõistis novembris 2019 kinniste uste taga süüdi dopingu tarvitamisele kallutamises. Riigiprokuratuuriga sõlmitud karistusleppe kohaselt karistati Alaveri aastase tingimisi vangistusega poolteiseaastase katseajaga.

Mati Alaverile esitati süüdistus nelja tema treenitud sportlase dopingu tarvitamisele kallutamises. Kriminaalmenetlus alustati karistusseadustiku paragrahvi 195 järgi, mis näeb korduvalt dopingu tarvitamisele kallutamise eest ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Juhtiva riigiprokuröri Taavi Perni sõnul käsitleb süüdistus treeneri tegevust aastatel 2016–2019 ja tõendite kogumisel oli abiks koostöö Austria ja Saksamaa kolleegidega. „Kuigi Eestis toimunud kohtueelne menetlus keskendus dopingule kallutamisele, loodame, et selle menetluse läbiviimine aitab kaasa ühiskonnas käivitunud debatile spordi aususe ning dopingu tarvitamisega kaasnevate võimalike ohtude üle. Tippsportlased on eeskujuks kõigile spordiga tegelejatele, nii lastele, harrastajatele kui ka teistele tippsportlastele.“ /…/

Alaver läks kokkuleppele ja tema juhtum salastati suures osas. Ta polnud esimene ega viimane tipptreener, kes probleemidesse sattus. Lahti 2001. aasta maailmameistrivõistluste negatiivseks kangelaseks tõusis Soome suusakoondise peatreener Kari-Pekka Kyrö, kes skandaali järel sai kinga, lahutas abielu, aga sai ka tuhandetelt naistelt armastusavaldusi. „Kyrö on Alaveri sõber ja kaitses teda ka Seefeldi kuumadel päevadel, kui Alaver kellegi kõnedele ei vastanud. Kyrö rääkis Soome Yle’le, et temal õnnestus Alaveriga telefonitsi rääkida. Vere reinfusioon on tehniliselt nõudlikum kui EPO süstimine, aga samas raskemini tuvastatav. Jälile saadakse bioloogilise passi abil. Seda hakati kasutama suhteliselt hilja. Soomlaste dokumentaalfilmis „Sinivalge vale“ viidatakse naabrite suurele veredopingualasele kogemusele juba sajandivahetuse paiku. Alaver on olnud aktiivne valdkonna nippide uurija ja võimalik, et ta õppis põhilise osa just soomlastelt,“ kommenteerib Kristjan Port.

Dopingu-Matile meeldis arutada keelatud ainete kasutamise üle, ta otsis pidevalt ja palavikuliselt võimalusi rikkuda reegleid, parandada organismi jõudlust ja võimet hapnikku transportida. Kindral pidas kirjavahetust oma „nõiddoktori“ Mark Schmidtiga, otsides töötavaid lahendusi, kui selgus, et veredopinguprogramm ei toonud oodatud edu. Mark Schmidt oli endine mäesuusataja ja kõrgharitud sooritusvõime parandaja, kes asus tööle oma ema Heidruni rajatud spordimeditsiinikliinikusse Erfurtis. Heidrun oli Ida-Saksamaa ujuja, tema abikaasa töötas advokaadina. Ilmselt oli Dopingu-Matil nendega huvitav suhelda, sest tegemist oli oma ala entusiastidega, et mitte öelda tippudega, kes arendasid edasi Ida-Saksamaa sporditeaduse küsitavaid meetodeid.

Mati Alaver oli endine tippsuusataja, Tartu Ülikooli suusakateedri õppejõud, kes tervelt 19 aastat töötas Eesti murdmaasuusatajate peatreenerina. Ta oli kogu elu mõelnud sellest, kuidas kiiremini suusatada. Aastal 2016, juba veidi kõrvaletõrjutuna, otsustas ta ühendada Eesti ja Ida-Saksamaa kogemuse. Ühes sõnumis koolitab Mati Alaver: „Kuhu süstal? Palun lihasesse. Kõige parem käsivarre delta.“

Tegemist on keelatud ainega. IGF-1 on polüpeptiidhormoonide somatomediinide perekonda kuuluv valk. IGF-1 molekulstruktuur on identne somatomediin C (Sm-C) omaga ja sarnaneb insuliini struktuuriga. /…/

Uurimise alla sattus ka Austria murdmaasuusakoondise endine treener Walter Mayer, kellele Innsbrucki regionaalkohus mõistis 2020. aasta juulis 15kuulise vanglakaristuse. Teda süüdistati dopinguga tegelemises ja tõsises spordipettuses. Politseile oli ta ülekuulamise käigus öelnud, et hankis ühelt horvaadilt suusataja Harald Wurmi jaoks viis tühja verekotti ning on võtnud teiselt suusatajalt Johannes Dürrilt 400 milliliitrit verd. Hiljem võttis ta oma ütlused tagasi, väites, et politsei survestas teda neid asju üles tunnistama, vastasel korral ei pääsevat ta jaoskonnast koju. /…/

Johannes Dürri alias Lucky Luke’i juhtum

Talvised olümpiamängud Venemaal, Sotšis 2014. Südaööl enne murdmaasuusatajate 50 kilomeetri suusamaratoni tuli uudis, mis muutis andeka Austria suusataja Johannes Dürri elu. Medalipretendent oli andnud positiivse dopinguproovi. Tema uriinist leiti EPO-t. Ta sai võistluskeelu, maksis tagasi kõik auhinnarahad ja ta pereelu purunes. Dürr kirjutas koos Karl Prinziga kohutavast kogemusest raamatu „Der Weg zurück“, mille pealkiri on selge viide ülikuulsa Saksa kirjaniku Erich Maria Remarque’i samanimelise raamatule (eesti keeles „Tagasitulek“), mis räägib Saksa sõdurite tagasitulekust Esimesest maailmasõjast. Johannes Dürri eesmärk oli naasta Seefeldi maailmameistrivõistlustele puhta sportlasena, kuid tema loo hullumeelsus on selles, et ka tema oli klient. Saksa teleajakirjanik Hajo Seppelt tegi Dürri teekonnast dokumentaalfilmi, mis jõudis jaanuaris avalikkuse ette. Ajakirjanikku ei huvitanud seejuures üksnes Dürri teekond dopingu juurde, vaid ta avastas töö käigus, et veredoping on Saksamaal levinud. Jäljed viisid ka Mark Schmidti juurde, kes ei teinud midagi, et katastroofi ära hoida, vaid laskis ka eestlastel ja austerlastel auku kukkuda. Ka Karel Tammjärv tunnetas, et teda jälitati, kuid ei suutnud tavarutiini muuta. Suure tõenäosusega oli Mati Alaver ostnud pileti etendusele, mis toimus juba politsei vaikse kontrolli all, sest mitmed skeemis osalenud sportlased olid juba vahele jäänud, kui sisse astus Eesti rakukese Kindral alias Dopingu-Mati. Oma päevikus märgib ta, et oli saanud arsti soodsa hinnaga. Siis ei teadnud ta veel, mis on seikluse tõeline hind.

Jätkub…


Paavo Kangur “Tippsport ja dopingukindralid”

tippsport-ja-dopingukindralidOrganismi häälestamine tippvõistlusteks käib mikrodooside abil ja see välistab vahelejäämise – tavaliselt. Oleme ausad – keskpärast sportlast pole võimalik võitma panna ka dopinguga. Just seda tõestas kuulsa suusatreeneri Mati Alaveri eksperiment. Ühes oma kirjas Saksa dopinguarstile kurdab ta: „Minu jaoks jääb ikkagi suureks mõistatuseks – miks oli tulemuse parandamine seekord nii väike. Kas sa mõtled ka sellele momendile – võib-olla leiame selgituse selle mitteoptimaalse seisundi jaoks.“ Loe edasi…

 

 

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil kevin.loigu@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Archives