Frank Martela "Imeline elu"

10 tsitaati ja katkend Frank Martela raamatust “Imeline elu”

Kas olla õnnelik on piisav elueesmärk? Kas on vaja otsida elu mõtet? Või oleks ehk targem elada nii, et läbi kogemuste ja avastuste muutuks su elu mõttekaks?

Neile ja paljudele teistele sügavatele küsimustele otsib soome filosoofiadoktor Frank Martela oma uues raamatus “Imeline elu” vastust. Ladusalt, humoorikalt ja põhjalikult kirja pandud avastused võtavad lugeja kaasa ja suunavad edasist arutlust iseendaga. Mõned neist mõtetest võivad näida kummalised, teised jälle ilmselged, kolmandaid rakendad vahest juba niigi täielikult. Aga koos peaksid need pakkuma kindlat ja stabiilset alust, millele saaksid üles ehitada rahuldustpakkuvama ja elujaatavama olemasolu.

Loe katkendit ja mõtiskle tsitaatide üle postituse lõpus.


SU EKSISTENTSIAALNE KRIIS MUUDAB SU KAASAEGSEKS

„See, mida meie mõistame „ateismi“ all, tun­duks klassikalise ajastu mõistusele arusaa­matu. Muidugi esines eriarvamusi jumalate või nende tegude olemuse kohta ning mõni­kord koguni eitati teatud jumalate olemasolu. Kuid tänapäevasele ateismile omane imma­nentsuse tunnistamine – ehk selline arusaam, et maailm saab hakkama ka ilma ülemaise mõõtmeta – oleks neile paistnud sisuliselt arusaamatuna.“ – GAVIN HYMAN „A Short History of Atheism“, 2010

Kujuta ette: oled lennujaamas ja laed oma iPhone’i ning sinu juurde astub mingi mees ja küsib: „Kas sa usud elekt­risse?“ Olen valmis kihla vedama, et lisaks sulle ja mulle teavad ka kõik teised inimesed lennujaamas, et kogu kaas­aegne eluviis keerleb elektri ümber ning seega pole põhjust küsida, kas sellesse usutakse. Küsimus ise on jabur. Kuid too mees esitab veel ühe küsimuse: „Kas sa usud Jumalasse?“ See on juba kaalukam küsimus ning su vastusest hoolimata võib arvata, et sa oled küsimuse üle varemgi mõelnud ja vahest isegi selle üle vaielnud. Erinevalt jaburast küsimusest elektri kohta pead sa küsimust oma jumalausu kohta eht­sast uudishimust kantuks. Tõsiasi, et sa tunnistad religiooni küsitavaks pidamise võimalust, muudabki su kaasaegseks inimeseks.

Kuid eurooplaste jaoks, kes elasid viissada aastat tagasi, oleks säärane küsimus Jumala kohta tundunud sama kum­maline, kui too küsimus elektri kohta meie jaoks. Jumal – mitte elekter – oli kõikjal kohal. Nende maailma üle valitsesid ülemaised jõud – vaimud, deemonid ja maagia. Sageli usuti, et just kurjadest vaimudest vaevatus põhjustab tervisehädasid ja kuritahtlikke tegusid. Pühakute säilme­tele omistati tervendavat jõudu. Tormid, põuad, katkupu­hangud ja viljakamad perioodid – neid kõiki peeti Jumala tegudeks. Inimesed osalesid korrapäraselt ühisrituaalidel, nagu evangeeliumitekstide lugemine viljapõldudel, et sealt minema ajada kurje vaime, kes võiksid saaki kahjustada. Saksa sotsioloog Max Weber on maininud, et vanaaja ini­meste maailm oli lummatud. Jumala ja vaimude olemas­olu polnud uskumise küsimus, vaid täiesti kindel asi. Kogu kosmos oli midagi tähenduslikku, mille kõik osad olid paika pandud eesmärgipärase plaani kohaselt. Selline aru­saam kehtis mitte ainult keskaegses Euroopas, vaid kogu planeedil. Muidugi esines nende paljude vaimude nimede ja funktsioonide osas kultuuridevahelisi erinevusi. Mõned kultuurid uskusid kõikvõimsasse loojajumalasse, teised pal­judesse kohalikesse vaimudesse. Aga uskumuste iseära­sustest hoolimata oli tegu lummatud maailmaga, kus paljud vaimud, deemonid, jumalad ja kosmilised jõud mõjutasid pidevalt igapäevaelu nii suuri kui ka väikeseid sündmusi.

Selles lummatud maailmas ei saanud selgelt eristada „looduslikke“ ja „üleloomulike“ seletusi; teaduslikku maail­mavaadet polnud veel avastatud ja looduslikud seletused ei saanud sellele tugineda. Vähemalt teoorias võis küll eitada mõne vaimolendi olemasolu või selle üle vaielda – kas see vaim on ikka olemas, või milline on Jumala tegelik loo­mus ja võim –, aga nende jaoks, kes tahtnuks loobuda kogu lummatud maailmavaatesse uskumisest, ei leidunud mingit varuplaani. Polnud olemas mingit alternatiivset maailma­vaadet. Lummusest vabanemine – kui võimalik maailma­vaade – oli veel leiutamata. Sääraseid mõistelisi vahendeid ja ideid, millel mitteuskumine saaks põhineda, polnud liht­salt olemas. Selle asemel oli kogu inimese maailmavaade lummatud ning nõnda oli võimatu hüljata ka neid igapäe­vaelu ühisrituaale, mis toda ideoloogiat toetasid ja tugev­dasid.

Põhimõtteliste erinevuste tõttu maailmavaates poleks see viis, kuidas meie aja inimesed räägivad elu mõttest, tundunud arusaadav ei keskaegsetele talupoegadele ega ka sellistele suurtele mõtlejatele nagu Aristoteles ja Epiktetos. Suurema osa vältel inimajaloost ei seatud elu tähendust küsimärgi alla, kuna sellest polnud vaja mõelda. Lumma­tud kosmoses oli kõigile niigi selge, et elu on olemas sel­leks, et täide viia mingit suuremat, kosmilist või jumalikku eesmärki. Enne kaasaega oli meie esivanemate nägemus kosmosest ja inimese kohast selles küll veider, aga seda positiivses mõttes. Nende maailm oli vähemalt kosmilises tähenduses palju korrastatum kui meie oma. Vanad kreek­lased ei teadnud midagi mustade aukude salaelust, rääki­mata veel postmodernsest kunstist või ajuskanneritest. Ka Aristotelese, selle 3. sajandil eKr elanud kuulsa Kreeka filo­soofi kõige julgemad mõttelennud olid mõjutatud tollest lummatud maailmavaatest, mille keskel tema ja ta kaasaeg­sed elasid.


10 tsitaati Frank Martelalt:

  1. Einsteini relatiivsusteroorial pole midagi öelda selle kohta, miks peaks millelgi olema tähtsust või väärtust. Füüsilisel universumil on ükskõik.
  2. Mõttekas elu seisneb selles, et teed enda jaoks olulisi asju viisil, mis muudab su teiste jaoks tähendusrikkaks.
  3. Võiks öelda, et raamatud – või pigem teadmine, et nendest saadav rõõm on ajaliselt piiratud – aitasid mul oma surelikkust mõista ja sellega leppida.
  4. Töö iseenda kallal ei lõpe kunagi ja selle teadmine on osa inimeseksolemise rõõmust.
  5. On võimalik leppida väga igava ülesandega ja sellest isegi innustuda, kui see teeb kellelegi head.
  6. Niisama passimine on halvem ellujäämisstrateegia kui uute oskuste omandamine.
  7. Elu võib ühel päeval otsa saada. Kuid kõigil teistel päevadel kestab ta edasi.
  8. Tähendusrikkus ei seisne vaid saavutamises, sest olemasoleva väärtustamine on vähemalt sama oluline.
  9. Alusta sealt, kus sa just praegu oled.
  10. Miks on elu elamist väärt? See on väga hea küsimus.

Frank Martela “Imeline elu”

Frank Martela "Imeline elu"Frank Martela, PhD, on filosoof ja psühholoogiateadlane, kes keskendub elu mõtte küsimusele. Tema artiklid on ilmunud ajakirjades Scientific American Mind ja Salon, ning tema tööst on kõneldud Quartzis ja BBC-s. Tema uurimusi on avaldatud paljudes akadeemilistes ajakirjades nagu Journal of Personality, Journal of Positive Psychology, Journal of Happiness Studies, Metaphilosophy, Southern Journal of Philosophy, Motivation and Emotion, ja Organization Studies. Loe edasi…

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil kristiina.karu@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Liitu Rahva Raamatu uudiskirjaga ja saa värskeimad uudised otse oma postkasti!

Archives