VILISTA MULLE, JOHANNA
Ulf Stark
On autoreid, kelle nimel on nüüdseks justkui kvaliteedimärk juures, minu jaoks isklikult on üks nendest Rootsi lastekirjanik Ulf Stark. Viimase paari aasta jooksul on eesti keelde tõlgitud päris palju skandinaavia lastekirjandust ja kõik need raamatud on peaaegu eranditult väga head. Miks? Sest neis on kõike, mida ühest raamatust võiks oodata – soe huumor, krutskid ja vallatused, südamlikkus ja lisaks nostalgia, mis võiks meeldida eelkõige lapsevanemale, kes on kohustatud ühte raamatut mitmeid kordi ette lugema. Sellised raamatud jooksutavad sind kööki pannkooke küpsetama ja kohvi keetma, sest on tunne, et selles peitubki argipäeva õnn.
Aga see on asja ainult üks külg. Teisalt julgevad nii Ulf Stark kui ka teised Põhjamaade lastekirjanikud tegeleda teemadega, mida nii meil kui avatuna tunduvas Ameerikas ei julgeta veel puudutada. „Vilista mulle, Johanna“ on selle üks ehedamaid näiteid. Väikesel Ulfil on juba vanaisa, aga tema sõbral Berral ei ole. Ulfi sõnul ei ole see üldse probleem, kuna vanadekodus on kõik kohad vanaisasid täis, tasub vaid esimesest uksest sisse astuda, saialill käes ja öelda – tere, vanaisa, siin ma nüüd olen, ma varem ei saanud tulla. Täpselt nii lihtne kõik ongi! Uus vanaisa kutsub neid kohvi jooma, õpetab, kuidas tuulelohet ehitada ja kõige olulisem, kuidas vilistada.
See on väga ilus ja samas natuke nukker lugu sõprusest ja sellest, kuidas iga kohatud inimene kingib meile enda olemasoluga midagi jäädavat ja toob pisikeste žestidega sära igasse päeva.
JOURNEY
Aaron Becker
Raamatus „Journey“ (eesti keeles reis või teekond) ei ole mitte ühtegi sõna, ainult pildid, mis jutustavad ühe maagilise ja suurejoonelise loo. Avastasin „Journey“ enda jaoks juba päris ammu, aga vaimustus ei ole grammigi vähenenud. Küllap seepärast, et Aaron Beckeri akverell-illustratsioonid on väga detailsed ja tema loodud maailmad fantaasiarikkad ja nii võimsa arhitektuuriga, et sealt on kogu aeg midagi avastada. Ja nende piltide sees on lihtsalt hea olla.
Imetlusväärne ei ole ainult raamatu visuaalia vaid ka sisu. Peategelaseks (või lausa kangelaseks) on tüdruk, kes vajaks mängukaaslast, kuid keegi perekonnas ei leia tema jaoks aega. Lõpuks ei jää muud üle, kui ise oma igav elu huvitavaks teha – tüdruk joonistab punase kriidiga seinale ukse ja astub selle kaudu laternatega valgustatud metsa, kust edasised seiklused ta ohtusid täis olukordadesse asetavad. Lahendused saabuvad tänu tüdruku kartmatusele, fantaasiale ja punasest kriidist abilisele.
See lugu ei pruugi kõnetada ainult lapsi – mina kui täiskasvanu leian sealt enda jaoks vähemalt sama palju mõtteainet. Ehk rohkemgi. Ja lisaks sellele meeldivad mulle väga julged naiskangelased ja inimesed, kes julgevad minna sinna, kuhu nende fantaasia neid viib.
Raamatu valmimislugu saad vaadata Aaron Beckeri kodulehelt.
Neile, kes inglise keelt ei valda, võin salamisi öelda, et autor töötas enne isiklikule loomingule pühendumist Ameerika filmide juures kontseptsioonikunstnikuna, küllap seepärast ta teabki, kuidas pilt võib jutustada nii, et sõnu pole vajagi.
STALINI MURTUD NINA
Eugene Yelchin
Väga julge raamat, aga tundub, et keegi ei saa täpselt aru, mis vanusegrupile see raamat mõeldud on. Ei siin Eestis ega ka mujal. Kuigi peategelane on 10-aastane poiss ning raamatu maht ja pildiline pool eeldaks samas vanuses lugejat, võib ajalugu tundmata seal toimuv nii noorele inimesele natuke kaugeks jääda. Hetkel asub raamat täiskasvanutele mõeldud riiulis, kuid sellest hoolimata on käidud seda poest küsimas kui 4. klassi kohustuslikku kirjandust.
Teksti teeb huvitavaks asjaolu, et esialgu teame meie lugejana rohkem kui peategelane Saša. Raamatu algust iseloomustab hästi hetk, kui Saša sööb porgandit ja mõtleb haletsevalt kapitalistlikes riikides elavatele lastele, kes kindlasti kunagi midagi nii head maitsnud ei ole. Poisi elu suurim soov on saada pioneeriks, tema iidol on kommunistist isa ja veel suuremks eeskujuks seltsimees Stalin. Saša ideaalne ja turvaline maailm laguneb väga kiiresti, kui tema isa keset ööd arreteeritakse ja kogu armastatud kommunstlik süsteem üleöö tema vastu pöörab.
Lugu on tõsieluline ja seetõttu üsna karm, aga sellest hoolimata väga lihtne ja kiire lugemine.
Soovitaks neile, kellele on meeldinud Leelo Tungla „Seltsimees laps“ või „Samet ja saepuru“. Ja ehk ka neile, kes on lapsega ette võtnud Jaak Juske raamatu „Imelik nõukaaeg“ ja tahaks selle teemaga natuke sügavamale minna.
MOLLI
Katri Kirkkopelto
Molli on üks pisike pahur elukas, kes elab üksinda suures majas keset veel suuremat aeda ja tundub, et nii ongi hästi. Aga üks väike seik paneb teda mõtlema, et ehk oleks ikka elu koos sõbraga toredam. Ta loeb raamatutest, et sõber on keegi eriline ja hea, ustav isegi siis, kui temaga tujutseda ja see sobiks Molli olemusega suurepäraselt! Ainult et sõbrale tuleks naeratada ja see on üks keeruline ülesanne, sest mossitajate perekonnast pärit Molli ei tea, kuidas see käib. Tema tädi oli kunagi rääkinud, et “Naeratamiseks on vaja vähem lihaseid kasutada, kui tusatsemiseks. Järelikult on naeratamine laiskadele.”
Molli hindab oma senised perekondlikud tõekspidamised ümber ja hakkab naeratamist õppima. See kohmakas ja koomiline teekond naeratuseni on väga ägedalt illustratsioonidega edasi antud, nii et endal veab ka kohe suunurgad ülespoole. Ja lõpuks ka Mollil, sest sõber saab leitud ja tähelepanuga üle külvatud.
Raamat on suureformaadiline, paljude ilusate piltidega ja kõige selle kohta üsna hea hinnaga, nii et peale ilmumist rändas see kohe minu isiklikku kollektsiooni.
Raamatublogisse parimad lasteraamatud valinud Sirly armastab lisaks lasteraamatutele ka maagilise realismiga täidetud kirjandust ja filmikunsti ning illustratsioone. Lugemise kõrvalt meeldib Sirlyle käia maailma eri paigus kohvi joomas. Kohati on selline kohvitamine veninud päris pikaks ja elamusterohkeks, tänu millele teab ta salamisi rääkida, et maailma parim kohv valmib Uus-Meremaal. Lisaks Rahva Raamatus parimate lasteraamatute soovitamisele tegutseb Sirly ka kunstiku ja illustraatorina.
