Kuidas toimib „Koduabiline“ ekraanil võrreldes raamatuga? Meie kaks lugemissaadikut on kogenud mõlemat ja jagavad oma ausaid muljeid.
Lugemissaadik Karin: „Käisin kinos kauaoodatud filmi „Koduabiline“ vaatamas. Film on tehtud samanimelise Freida McFadden raamatu põhjal, mida lugesin juba mitu aastat tagasi, kuid loo detailid olid mul siiani värskelt meeles. Tavaliselt kipub kahjuks lugeja silme läbi nii olema, et film või sari ei vasta raamatu põhjal tekkinud ootustele, sest raamatus on rohkem nüansse ning ka casting ei pruugi alati ühtida sellega, kuidas tegelasi lugedes ette kujutad.
Õnneks ei märganud ma „Koduabilise“ filmi puhul neid vastuolusid. Mulle väga meeldis, et rollidesse olid valitud tõeliselt HEAD näitlejad, kes sobisid oma tegelaskujudesse suurepäraselt. Eriti suur aplaus Brandon Sklenari (Andrew) ja Amanda Seyfreidi (Nina) etteastetele, mis olid mitmetahulised ja keerulised.
Olen näinud, et mõningaid üksikuid filmi stseene on ka sotsiaalmeedias lugejate poolt kritiseeritud. Näiteks oli filmis Millie pööningutuba väga hele ja kutsuv, samas kui paljud lugejad kujutasid seda raamatut lugedes pigem väikese, tumeda ja kõheda paigana ette. Mind see erinevus aga üldse ei häirinud. Saan aru, et filmis kõik asjad ei toimikski võib-olla nii usutavalt kui raamatus ja paratamatult peab asju vahel kärpima/muutma. Põnevus püsis igatahes filmi lõpuni ning sain üle pika aja tõeliselt hea kinoelamuse.“
Lugemissaadik Mari-Riin: „McFaddeni samanimelisel romaanil põhinev film „Koduabiline” on minu jaoks vist viimaste aastate üks kõige oodatum ekraniseering. McFaddeni raamatud on mu südame võitnud just tempokuse ja pingeliste pööretega ning nende ettekujutamine kinolinal ei ole keeruline. Samas on alati võimalus, et ka heast algmaterjalist kukub välja kehvapoolne linateos. ÕNNEKS „Koduabiline” pakkus vääriklt põnevat ja nauditavat filmielamust.
Muidugi tahaks moe pärast nurised raamatu ja filmi erinevuste üle, kuid antud juhul oli film tervikuna nii äge, et kärped ning muudatused ei hakanud mind häirima. Näitlejate valik, eriti põhiline trio – Sweeney, Seyfried, Sklenar – moodustab filmi raudse selgroo. Rollid on detailselt huvitavad ja vaadates olin suht ruttu unustanud selle, millisena tegelased raamatut lugedes tundusid. Küll aga millest tundsin puudust (ja vabandan, kui filmi pisut spoilin), oli Enzo tegelase liin, sest raamatus lasus temal suur roll loo lõpplahendusel. Filmis oli hurmur Enzo suhteliselt kõrvaline tegelane…
Visuaalselt äge, pingeline süžee, pisut ehmatusi ja gramm ilusaid hetki. Meelelahutus oma parimas mõttes!“
