Keemilised reaktsioonid
(1992)
Ma ootasin internaadi parkimisplatsil ja silmitsesin helendavaid jooni, mis lennukid olid punakale horisondile jätnud. Nagu sageli juhtus, kui mingi looduse vaatemäng seostus mu igatsuste ja mälestustega, tundsin kõhus kerget tõmblust. Ma olin üheksateistkümnene, küpsuseksamid lähenesid. Tulevik oli mu ette laiali laotatud ja ma olin kõrgendatud meeleolus nagu ikka noor inimene, kes polnud oma elus veel ühtki suurt viga teinud.
Veerand tundi hiljem veeres punane Fiat lõpuks internaadi alale. Ma istusin kaassõitja kohale ja andsin Alvale põsemusi.
„Hilinesid nagu alati,” ütlesin ma.
„Mulle meeldib, kui sa pead ootama.”
Ta lasi sidurit järele ja andis kiirelt gaasi.
„Kuidas kodus läks?” päris ta. „Seiklusi naistega, millest ma peaksin teadma?”
„Noh, ma pole mingi nukrutseja, nagu sa tead …”
„Jules, sa oled kohutav nukrutseja.”
Alva ei jätnud järele ja küsis konkreetselt ühe meie klassi tüdruku kohta; poleks õige praegu siin tema nime mainida. „Mis värk sul temaga on? Kas te kohtusite vaheajal?”
„Süüalune kasutab oma õigust vaikida.”
„Räägi nüüd ometi. Mis värk on?”
Ma ohkasin. „Me ei kohtunud.”
„Oeh, monsieur Moreau, ma oleksin teist enamat oodanud.”
„Väga vaimukas. Ma kipun arvama, et ta ei taha mind.”
„Kas sa tead, kui hea sa välja näed? Loomulikult tahab ta sind.”
Alva naeratas laialt. Talle meeldis mind kannustada ja mulle mingeid tüdrukuid sebida.
Siinkohal pean mainima, et eelmiste aastatega olin ma kõvasti pikkusesse visanud. Mu juuksed olid sama tumedad kui isal, olin pärinud ka tema jõudsa habemekasvu, aga raseerisin end üsna juhuslikult. Ennastki ajas imestama, kuivõrd täiskasvanu ma välja paistsin ning kui luuravaks ja teravaks oli muutunud mu pilk.
Viimastel kooliaastatel oli mul olnud kaks lühikest suhet, mis mind eriti ei puudutanud. Palju rohkem huvitusin ma toona fotograafiast. Ma uurisin kõike keemiliste reaktsioonide kohta, mis olid vajalikud negatiivi ilmutamiseks; internaadi keldris oli meil üks tühi ruum, seda tohtisin ma pimikuna kasutada.
Sageli tundsin tõmmet loodusesse, ma võisin tundide kaupa koos isa fotoaparaadiga järvekaldal istuda või mööda niite ja metsi hulkuda, enne kui hilja õhtul oma saagiga koju läksin. Läbi Mamiya objektiivi muutusid asjad elusaks, puukoore sisse ilmusid korraga näod, veepinnale tekkis mõte, inimesedki mõjusid äkitselt teisiti ning mõnikord mõistsin ma nende pilke alles siis, kui vaatlesin neid läbi fotoka pildiotsija.
„Nüüdsest peale ei taha ma enam mingeid ettekäändeid kuulda,” teatas Alva mu kõrval kangekaelselt. „Sa ei või lõputult häbelik olla, sul on ainult mõni nädal veel aega.” Anuvalt: „Kas sa tahad kooli lõpetada, ilma et sul oleks mingit värki olnud?”
Ma vaatasin vaikides aknast välja. Maastik hämardus, oli tunne, nagu kantaks sellele esimest öövärvikihti.
Mõne viivu pärast müksas Alva mind. „Millele sa mõtled, kui sa niimoodi vaatad?”
„Mida, mismoodi ma siis vaatan?”
Alva imiteeris õige hästi unelmatesse sukeldunud, pisut totakat mõtisklejat.
„Millele sa siis mõtled?” küsis ta veel kord, aga ma ei vastanud.
Sellest peale, kui olin internaati tulnud, olime peaaegu iga päev teineteist näinud. Alvast oli saanud mulle perekonna aseaine ja mõnes mõttes oli ta mulle lähedasem kui mu õde-vend või tädi. Kuid viimastel aastatel oli ta muutunud. Ikka veel tuli ette hetki, kui suutsin temast harva esineva muretu naeru välja meelitada või kui me muusikat kuulates teineteisele otsa vaatasime ja lihtsalt teadsime, mida teine parasjagu mõtles. Aga lisaks oli tekkinud teine Alva. Selline, kes tõmbus üha sagedamini minust eemale ning istus suitsetades ja enesepõlgusest pakatades pingil ja ütles lolluseid nagu et parem oleks, kui ta poleks üldse sündinudki.
Punaste juuste ja kahvatu naha tõttu oli tal mõni imetleja, aga esimene poiss alles ligi seitsmeteistkümneselt. Pärast seda oli ta ettevaatlikult veel ühe-kahe vanema klassi poisiga semminud. Ent kui Liz minu arvates lihtsalt armastas seksida ja suutis igas mehes midagi erilist näha, siis Alva puhul paistis pigem sedamoodi, nagu kasutaks ta oma keha relvana iseenda vastu. Ja niipea kui kellelgi tema vastu tunded tekkisid, tõukas ta selle õige kiirelt eemale. Otsekui oleks miski temas purunenud kildudeks, mis vigastasid igaüht, kes talle liiga lähedale läks.
Seitsmeteistaastaselt hakkas ta meestest täiesti eemale hoidma. Igasugune lähenemine näis temas lausa vastikust tekitavat, mispeale läksid liikvele jutud, nagu oleks ta rohkem naistest huvitatud. Või siis lihtsalt imelik. Alval oli ükspuha. Selle asemel õppis ta nagu hull ja luges filosoofilist kirjandust, Sartre’it ja ikka jälle Kierkegaardi. Hiljaaegu oli talle taas poiss tekkinud, kuid sel teemal ei rääkinud me omavahel kunagi.
Tol õhtul sõitsime ühte kõrtsi. Tee peal pidi Alva telefoniputkast emale helistama. „Julesiga”, kuulsin ma teda ütlevat. „Ei, sa ei tunne teda, see oli üks teine.” Ta hääl muutus valjemaks. „Ma tulen siis, kui tahan!” hüüatas ta lõpuks ja virutas toru hargile.
Ema jälgis õela valvsusega, kus ta tütar käib, ning rohkem kui kord oli Alva ähvardanud, et pärast abituuriumi ta lihtsalt kaob ega tule iial tagasi. Mis aga täpsemalt nende vahel juhtunud oli, seda ma ei teadnud. Alva oli mind oma perekonnast eemal hoidnud ja blokeeris kõik küsimused vanemate kohta. Paar korda olin talle koju vastu läinud, aga iga kord oli ta mind juba ukse ees oodanud, nii et majja ma sisse ei saanud.
„Kõik korras?” küsisin, kui ta tagasi autosse istus.
Ta noogutas ja käivitas mootori, aga sisimas kees edasi ja ta silmad paistsid mulle varjundi võrra tumedamad. Alva sõitis üldse liiga kiiresti, kuid seekord ta lausa kihutas kurvidesse. Ta avas akna, ta juuksed lehvisid sõidutuules. See oli üks nendest hetkedest, kus sain aimu, et ta võib mulle – ma ei oska seda teisiti väljendada – kuidagi ohtlikuks muutuda. Juba mitu kuud mängis Alva minuga seda mängu. Ta teadis hästi, et ma hakkan kartma, kui ta liiga kiiresti sõidab, ja et ma ei taha seda talle tunnistada. Sellepärast võttis ta punase Fiatiga üha kiiremini kurve, näis, et talle teeb nalja see, kuidas ma oma istmel nihelesin, aga jonnakalt vaikisin. Iga korraga läks ta veidike kaugemale. Ja tol õhtul, kui ma mõistsin, et ta tõepoolest ei lõpeta iial, vaid on valmis äärmuseni minema, andsin ma alla.
„Sõida aeglasemalt,” ütlesin ma, kui ta tahtis taas liiga kiirelt ühte kurvi söösta.
„Kardad või?”
„Jah, kurat võtaks. Sõida palun aeglasemalt.”
Alva tõstis sedamaid jala gaasipedaalilt ning heitis minu poole võidurõõmsa ja iseäralikult mõistatusliku naeratuse.
Ta parkis punase Fiati räpase külakõrtsi, Jackpoti ette. Vanemate klasside kohtumispaik. Plaadimasin mängis seal enamasti vanamoodsat rokki, piljardilaud oli viledaks kulunud. Tagapool, noolemängu kõrval, seisid kaks mänguautomaati, mis tõmbasid saladusliku jõuga kogu maakonna luusereid ligi.
Kõrtsi minemise asemel jäime esialgu välja autosse istuma. Alva keeras raadio vaiksemaks ja avas ühe õllepurgi. Siis tähendusrikas pilk minu poole: „Tee kindalaegas lahti.”
Ma leidsin sellest kandilise kirevas pakendis kingituse. „Mulle?”
Kui ta noogutas, rebisin ma pakendi lahti. Mälestusalbum fotodega meie lapsepõlvest ja noorusest, kõigil juures väikesed armsad luuletused. Ta oli seda ilmselt tundide kaupa nikerdanud.
Ma olin nii liigutatud, et ei saanud kohe sõnagi suust. „Miks sa seda teed?”
Justkui muuseas ütles ta: „Ah, ma mõtlesin, et see rõõmustaks sind.”
Ma vaatasin fotosid, kus me olime järve ääres, ühistel väljasõitudel kontsertidele ja festivalidele, Münchenis ühel tänavapeol või internaadis minu toas. Ma embasin Alvat ja minu rõõmu nähes ta punastas.
Nii nagu sageli, rääkis ta Carson McCullersi raamatust „Süda on üksildane kütt”, oma lemmikust. „Sa pead seda lõpuks ometi lugema,” ütles ta.
„Jah, ma tean, küll ma loen.”
„Palun, Jules. Ma tahan teada, kuidas see sulle meeldib. Juba see, kuidas tegelased öösiti üksi ringi kõnnivad, rahutusest tulvil. Lõpuks jõuavad nad kõik kohvikusse, sellesse ainsasse, mis on ka öösel avatud.” Ta erutus raamatust rääkides üha rohkem. „Ma tahaksin ka selline raamatutegelane olla. Selline, kes hulgub üksi pimedas linnas ja läheb siis südaöösel kohvikusse.”
Alva hääl oli vaikne, kuid ta silmad särasid ja see meeldis mulle väga.
Jutustasin talle oma vaheajast Münchenis ja sellest, kuidas ma olin otsinud üles maja, kus lapsena elasin. „Seal on kõik renoveeritud. Õuest on isegi kiik ja puu otsast on onn kadunud, nüüd kasvavad seal lilled. See nägi nii teistmoodi välja, nii võõras. Kui ma seal olin, siis tundsin, et mind jälgitakse – just nagu varast.”
Erinevalt minust ei rääkinud Alva oma lapsepõlvest peaaegu midagi. Ainult korra oli ta pihtinud, et lapsena oli ta eriti ilusatel päevadel koos perega tunnetanud alati valu, et need hetked lähevad mööda. Ja mida rohkem ma selle üle mõtlesin, seda enam tundsin tolles napis kirjelduses ära iseennast.
Ma jälgisin, kuidas kaks koolivenda Jackpoti uksest välja astusid.
„Kas tahad?” küsis Alva.
Ma ei osanud vastata, aga mulle tundus, et vaja oleks ennast kõigepealt sirutada. Siis ma nägin, et ta keeras pläru. Ma polnud seni veel iial uimasteid pruukinud.
„Jah, ikka,” ütlesin ma. „Kust sa seda said?”
„Ma olen narkokartelli boss, kas ma pole sulle seda maininud?”
„Boss? Oled sa lasknud kunagi kellegi maha koksata?”
„Paar korda on seda vaja olnud.”
Ta heitis mu poole sünge pilgu, igati veenva.
Tegelikult oli Alva uimastitega seni väga tagasihoidlik olnud. Pläru valmis saanud, tõmbas ta sellest mahvi, siis ulatas mulle.
„Sa pead sügavalt sisse tõmbama ja siis suitsu kinni hoidma.”
Ma noogutasin, algul ajas köhima, kuid mõne aja pärast asi sujus ja mul hakkas peas sumisema. Ma sirutasin end autoistmel ja mõtlesin taas kodule, millest olin pidanud lapsena lahkuma. Endalegi ehmatuseks tuli mul pingutada, et seda täpselt silme ette manada; ma ei suutnud õieti meenutada, missugused olid üksikud toad välja näinud. Kus oli rippunud köögikell? Millised pildid olid mul viimati seinale kinnitatud?
Sellal kui ma meenutasin, ilmus mu mälestustesse takso, mis öises laternavalguses ümber nurga pööras. Ikka jälle nägin ma endamisi seda stseeni. Ma tahtsin taksole midagi järele hüüda, ent juba oli see kadunud. Ma teadsin, et see pilt on minu jaoks väga oluline, ometi oli ühtaegu tunne, nagu poleks see mälestus veel küps – justkui foto, mis lebab veel ilmutusvannis.
„Mis on?” küsis Alva.
„Ei midagi, miks sa küsid?”
„Sa värised.”
Märkasin seda nüüd isegi ja hingasin mõne korra sügavalt sisse-välja. Lõpuks rahunesin ja pilt ära sõitvast taksost kahvatus.
„Mis värk su õe ja vennaga õieti on?” uuris ta. „Kui sageli sa neid veel näed?”
Tõmbasin sügava mahvi ja kaalutlesin, kas peaksin talle rääkima võõrastusest, mis oli õe-venna ja minu vahele hiilinud. Kuid ma kehitasin üksnes õlgu. „Õde elab praegu Londonis, minu teada. Ja vend Viinis.”
„Nii et sa näed neid harva?”
„Jah … õieti peaaegu üldse mitte.”
Alva võttis mul pläru käest ja lasi sel lõpuni hõõguda. Ta keeras raadio valjemaks ja sulges silmad. Mõne viivu püsis ta liikumatult. Siis, silmad ikka veel kinni, võttis ta mu käest kinni. Ta ei teinud midagi muud, ei nihkunud lähemale, hoidis ainult kõvasti käest. Ma pigistasin korra. Tema samuti. Siis tõmbas ta käe tagasi.
Benedict Wells “Üksilduse lõpp“, tõlkija Piret Pääsuke
Senimaani oli mu elu kulgenud turvaliselt, ent ilmselt oli olemas nähtamatuid jõude ja vooluseid, mis võisid kõike hoobilt muuta. Sest näis, et on peresid, keda saatus säästis, ja teisi, kes tõmbasid õnnetust ligi, ning tol ööl küsisin ma endalt, kas minu pere võib ka sedasorti olla. Loe edasi…
