Värsked teadusuuringud näitavad, et sisse- ja väljahingamist vähekenegi muutes võime parandada oma siseelundite seisukorda, sportlikku sooritusvõimet ning teha lõpu norskamisele, allergiatele, astmale ja isegi autoimmuunhaigustele. See ei tohiks olla võimalik, aga ometi on.
Raamatus „Hingamine“ lähtub ajakirjanik James Nestor tuhandete aastate vanustest tarkustest ning pulmonoloogia, psühholoogia, biokeemia ja füsioloogia uutest avastustest. Seda tehes pöörab ta levinud arusaama hingamisest pea peale.
Meie eelkäijad mõistsid nina võlujõudu ja tervendamisvõimeid hästi.
Umbes 1500 aastat e.m.a pandi kirja Ebersi papüürusele, mis on üks vanimaid eales avastatud meditsiinilisi tekste, kuidas südamele ja kopsudesse tuleb õhku saata just nina, mitte suu kaudu. Tuhat aastat hiljem kirjeldas Esimene Moosese raamat, kuidas „Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks“. 8. sajandist pärit Hiina taoistlik teos kirjeldas, kuidas nina on taevane uks ja selle kaudu peab hingama. „Iial ei tohi teha teisiti,“ hoiatas see teos, „sest hingetõmme satub siis ohtu ja maad võtab haigus.“
Kuid alles 19. sajandil hakkas lääne elanikkond üldse ninakaudse hingamise eelistele mõtlema. Seda tänu seiklushimulisele kunstnikule ja teadlasele nimega George Catlin.
Aastaks 1830 oli Catlin hüljanud omal sõnul kuiva ja tüütu advokaaditöö ning hakanud Philadelphia kõrgseltskonna portreekunstnikuks. Ta sai tuntuks oma maalidega kuberneridest ja aristokraatidest, kuid kogu see uhke ja ülekülluslik viisakas seltskond ei avaldanud talle muljet. Kuigi Catlini tervis oli üles ütlemas, igatses ta sügavasse loodusesse, et leida sealt inspiratsiooni inimkonna ehedamaks kujutamiseks. Ta pakkis kokku püssi, mitu lõuendit, mõne pintsli ja suundus läände. Järgmised kuus aastat rändas Catlin tuhandeid kilomeetreid üle Suure tasandiku, läbides rohkem maad kui maadeavastajad Lewis ja Clark, ning dokumenteeris 50 põlisameeriklaste hõimu eluolu.
Ta läks Missourisse lakotade juurde elama. Ta kohtus poonide, omahade, šaieenide ja mustjalg-indiaanlastega. Ülem-Missouri kallastel sattus ta mandanite salapärase hõimu juurde, mille liikmed olid 180 sentimeetrit pikad ja elasid mullikujulistes majades. Paljudel neist olid erksinised silmad ja lumivalged juuksed.
Catlin taipas, et keegi ei tea mandanitest ega teistest tasandiku hõimudest suurt midagi, sest ükski Euroopa päritolu inimene polnud võtnud vaevaks nendega rääkida ega koos elada, neid uurida ega nende veendumusi ja traditsioone tundma õppida.
„Nagu ma juba ütlesin, ei reisi ma mingite teooriate kinnitamiseks ega tõestamiseks, vaid selleks, et näha kõike võimalikku ning jutustada sellest kõige lihtsamal ja arusaadavamal viisil, et maailm saaks ise oma järeldused teha,“ kirjutas Catlin. Ta maalis ligi 600 portreed ja tegi sadu lehekülgi märkmeid, millest sai autor Peter Matthiesseni sõnul kokku „esimene, viimane ja ainus täielik andmestik Suure tasandiku indiaanlaste kohta nende hunnitu kultuuri õitsengu tipus“.
Hõimud erinesid piirkonniti, tavade, traditsioonide ja toitumisviiside poolest. Osa neist, nagu mandanid, sõi ainult pühvliliha ja maisi, teised aga toitusid vaid hirvelihast ja veest, mõni hõim aga tegeles vaid korilusega. Nad nägid ka erinevad välja, neil oli erinev juuksevärv ja jume ning erinevad näojooned.
Ometigi pani Catlin imeks asjaolu, et kõigil 50 hõimul paistsid olevat ühesugused üleinimlikud füüsilised omadused. Näiteks vareseindiaanlaste ja oseidžide kohta kirjutas Catlin, et „väga vahe oli täiskasvanueas mehi, kelle pikkus jääb alla meeter kaheksakümne, paljud olid aga just nii pikad või lausa üle kahe meetri“. Neil kõigil olid laiad õlad ja kummis rind nagu Heraklesel. Naised olid peaaegu sama pikad ja sama rabavad.
Kuigi nad polnud kunagi käinud hambaarsti või muu tohtri juures, olid hõimurahval ideaalselt sirged hambad, „nagu klaveriklahvid“, kirjutas Catlin. Keegi ei paistnud kannatavat haiguste käes ning väärarengutest ja muudest kroonilistest terviseprobleemidest poleks nende juures nagu kuuldudki. Hõimud pidasid oma jõulise tervise ravimiks midagi, mida Catlin nimetas elu suureks saladuseks. Saladus oli hingamine.
Põliselanikud selgitasid Catlinile, et suu kaudu sisse hingatud õhk röövib kehalt jõu, moonutab nägu ning tekitab stressi ja haigusi, seevastu nina kaudu sisse hingatav õhk hoiab keha tugeva ja näo ilusa ning ennetab tõbesid. „Kopsudesse ninasõõrmete kaudu sisenev õhk erineb suu kaudu hingatavast õhust nagu destilleeritud vesi suvalisest tsisternist või konnatiigist pärit veest,“ kirjutas ta.
Tervislik ninakaudne hingamine algas sündides. Kõigi nende suguharude emad järgisid samu tavasid, sulgedes pärast iga toitmist imiku huuled hoolikalt sõrmedega. Öösiti seisid nad magavate imikute kohal ja näpistasid nende suud õrnalt kinni, kui need avanesid. Osades tasandiku hõimudes seoti imikud sirge laua külge ja asetati nende pea alla padi – sellises asendis on väga keeruline suu kaudu hingata. Talvel mässiti imikud kergetesse riietesse ja soojematel päevadel hoiti neid kehast eemal, et neil ei hakkaks palav ja et nad ei hakkaks suu kaudu hingeldama.
Selliste meetoditega õpetati lapsed päevast päeva kogu aeg nina kaudu hingama. See harjumus jäi neile eluks ajaks kulge. Catlin kirjeldas, kuidas täiskasvanud suguharuliikmed hoidusid isegi avatud suuga naeratamisest, kartes, et kahjulik õhk satub kehasse. See tava oli „sama vana ja muutumatu nagu nende mäed“, kirjutas ta, ning aastatuhandeid oli see suguharudel ühine.
20 aastat pärast seda kui Catlin Põhja-Ameerika lääneosas uurimistööd tegi, asus ta 56-aastaselt uuesti uurima põlisrahvaste kultuure Andides, Argentinas ja Brasiilias. Ta tahtis teada saada, kas „meditsiinilisi“ hingamistehnikaid järgiti ka väljaspool Suurt tasandikku. Järgiti küll. Igal hõimul, keda Catlin mitme järgneva aasta jooksul külastas – neid oli kümneid –, olid samasugused hingamisharjumused. Tema sõnul polnud juhus, et neil kõigil oli ka samasugune tugev tervis, täiuslikud hambad ja ettepoole kasvav näostruktuur. Oma kogemustest kirjutas ta 1862. aastal ilmunud raamatus „The Breath of Life“ („Eluhingus“). Raamat oli pühendatud ninakaudse hingamise imedele ja suukaudse hingamise ohtudele.
Catlin polnud ainult hingamistehnikate kroonik, ta oli ka praktik. Nina kaudu hingamine päästis ta elu.
Poisikesena Catlin norskas ja teda vaevas üks hingamisteede probleem teise järel. Kui ta oli 30. eluaastates ja esimest korda Põhja-Ameerika lääneossa uurimistööle suundunud, olid probleemid juba nii tõsised, et mõnikord sülitas ta verd. Ta sõbrad olid veendunud, et ta kopsud on haiged. Igal õhtul kartis Catlin, et sureb öö jooksul ära.
„Veendusin täielikult selle harjumuse [suuhingamine] ohtlikkuses ja otsustasin sellest vabaneda,“ kirjutas ta. „Range otsustavuse ja järjekindluse najal“ sundis Catlin end magades suud kinni hoidma ja ärkvel olles hingas ta alati läbi nina. Varsti kadusid valud ja veritsused. Oma 30ndate keskpaigaks märkas Catlin, et tunneb end tervema ja tugevamana kui kunagi varem. „Olen täielikult vallutanud salakavala vastase, kes mind öösiti abitus asendis ründas ja varajase haua poole kiirustas,“ kirjeldas ta.
George Catlin elas 76-aastaseks, mis on tolle aja kohta kahekordne keskmine eluiga. Tema pani oma pikaealisuse elu suure saladuse arvele: hinga alati läbi nina.
James Nestor “Hingamine“
Raamatus „Hingamine“ lähtub ajakirjanik James Nestor tuhandete aastate vanustest tarkustest ning pulmonoloogia, psühholoogia, biokeemia ja füsioloogia uutest avastustest. Seda tehes pöörab ta levinud arusaama hingamisest pea peale.
Pärast selle raamatu lugemist ei hinga sa enam kunagi endistviisi. Vaata lähemalt…
