Mõnel esmaspäeval päris novembri lõpus või detsembri alguses, eriti kui oled vallaline, on tunne, nagu seisaksid surma eeskojas. Suvepuhkus on ammu unustatud, uus aasta veel kaugel; olematus on korraga lausa käegakatsutav.
23. novembril, mis oli esmaspäev, otsustas Bastien Doutremont minna tööle metrooga. Porte de Clichy metroojaamas rongivagunist välja astudes nägi ta otse enda ees seinal kirja, millest mitu kolleegi olid talle hiljuti rääkinud. Kell oli veidi kümme läbi; perroon oli inimtühi.
Pariisi metroo grafitid olid talle huvi pakkunud juba teismeeast saadik. Ta pildistas neid sageli oma vana iPhone’iga – viimane mudel oli vististi kakskümmend kolm, tema oli pidama jäänud üheteistkümnenda põlvkonna juures. Ta sorteeris fotosid jaamade ja liinide järgi, neid kaustu oli tema arvutis juba terve hulk. Seda võib nimetada hobiks, kuigi Bastien ise eelistas sõna „ajaviide”, mis on põhimõtteliselt justkui leebem, kuid tegelikult isegi jõhkram väljend. Kusjuures üks tema lemmikgrafiteid oli hoolikate viltuste tähtedega maalitud kiri, mille ta oli leidnud Place d’Italie metroojaama pikalt valgelt koridoriseinalt ja mis kuulutas tarmukalt: „Aeg ei möödu!”
Kampaania „Metrooluule” plakatid oma hambutute totrustega, mis olid ühel hetkel üle ujutanud kõik Pariisi metroojaamad ja imbunud ka vagunitesse, olid sõitjates korduvalt esile kutsunud raevukat reaktsiooni. Victor Hugo jaamas oli ta näiteks silmanud kirja: „Nõuan endale Iisraeli kuninga autiitlit. Teisiti ma ei saa.” Voltaire’i jaama grafiti oli järsum ja ahastavam: „Viimane teadaanne kõigile telepaatidele, kõigile Stéphane’idele, kes tahavad mu ellu sekkuda: ma ütlen EI!”
*
Sõnum Porte de Clichy metroojaama seinal ei olnudki tegelikult päris grafiti, vaid paksu musta värviga hiiglaslikes kahemeetristes tähtedes maalitud kiri, mis kattis Gabriel Péri – Asnières-Gennevilliers’ suuna perrooni seina ühest otsast teise välja. Isegi vastasplatvormile minnes ei õnnestunud Bastienil seda tervenisti kaadrisse saada, aga vähemasti sai ta sealt lugeda teksti tervikuna: „Monopolid püsivad / Metropoli südames”. Iseenesest polnudki sõnumis midagi väga kurjakuulutavat, see polnud isegi kuigi selge; sedasorti asjad võisid siiski siseluureametile huvi pakkuda, nagu kõik paaril viimasel aastal avalikus ruumis vohama hakanud salapärased, vihjamisi ähvardavad läkitused, mida ei olnud võimalik siduda ühegi konkreetse poliitilise rühmitusega ja mille kõige silmatorkavamaks ja muret tekitavamaks näiteks olid internetis levivad sõnumid, mille uurimisega ta parasjagu tegeles.
Oma töölaualt leidis ta leksikoloogia osakonna raporti; see oli kohale jõudnud esimese hommikuse postijaotusega. Seniste sõnumite analüüs oli tuvastanud viiskümmend kolm tähemärki – need olid kirjatähed, mitte ideogrammid; tänu tühikutele oli võimalik käsitleda tähemärkide kombinatsioone sõnadena. Seejärel olid analüütikud püüdnud luua vastavust mõne olemasoleva tähestikuga, esimesena katsetati prantsuse keelega. Üllataval kombel näis see toimivat: kui lisada kahekümne kuuele põhitähele diakriitiliste märkidega tähed ja liittähed, tuleb kokku nelikümmend kaks kirjamärki. Lisaks on tavapäraselt kasutusel üksteist kirjavahemärki, mis kokku teebki viiskümmend kolm ühikut. Tegemist oli niisiis klassikalise krüpteeritud tekstiga, mille mõistmiseks tuli tuvastada sõnumi tähemärkide ja prantsuse tähestiku kirjamärkide üksühene vastavus. Paraku olid nad pärast kahenädalast pingutust leidnud end täielikust tupikust: ükski teadaolev krüpteerimissüsteem ei suutnud vastavusi leida; selline asi juhtus leksikoloogia osakonna ajaloos esimest korda. Levitada internetis sõnumeid, mida keegi lugeda ei saa, oli ilmselgelt absurdne ettevõtmine, kindla peale olid sõnumil adressaadid; aga kes?
Bastien Doutremont tõusis püsti, tegi endale ühe espresso ja kõndis, tass käes, maast laeni ulatuva akna juurde. Kohtumaja seintelt peegeldus pimestav valgus. Ta polnud kunagi osanud hinnata selle hiiglaslike klaasist ja terasest rööptahukate kuhjatise esteetilist väärtust, mis seal porise ja morni maastiku kohal kõrgus. Projekteerijate eesmärk polnud ju nagunii ilu ega tegelikult ka meeldivus, vaid pigem teatud tehniliste oskuste demonstreerimine – justkui oleksid nad eelkõige tahtnud avaldada muljet võimalikele maavälistele olenditele. Bastien ei olnud kunagi töötanud Pariisi politseiprefektuuri ajaloolistes hoonetes Orfèvres’i kaldapealse majas number 36 ja seetõttu ei jaganud ta selles küsimuses oma vanemate kolleegide nostalgiat; ometi sai iga päevaga aina ilmsemaks, et selle „uueks Clichyks” kutsutud kvartali puhul oli tegemist läbikukkunud linnaruumiga; esialgsetes plaanides ette nähtud kaubanduskeskus, kohvikud ja restoranid olid jäänud tulemata ning seal polnud õieti ühtegi kohta, kus oleks olnud võimalik päevasel ajal väljaspool bürooruume aega veeta; seevastu parkimisega polnud kunagi mingit
probleemi.
Umbes viiskümmend meetrit allpool keeras külaliste parklasse Aston Martin DB11; Fred oli niisiis kohale jõudnud. Fredi-sugune geek, kes loogiliselt võttes oleks pidanud endale ostma Tesla, jäi kummalisel kombel siiski lojaalseks sisepõlemismootori vanamoodsatele võludele – teinekord võis ta pikkadeks minutiteks oma masina 12-silindrilise mootori nurrumise saatel unelusse vajuda. Lõpuks väljus ta autost ja lõi ukse enda järel kinni. Valvelaua turvaprotseduure arvestades jõuab ta üles kümne minuti pärast. Bastien lootis, et Fredil on midagi uut; see oligi tõtt-öelda tema viimane lootus, et võida järgmisel koosolekul mingisugustestki edusammudest ette kanda.
Kui siseluureamet nendega seitse aastat tagasi ajutise töölepingu sõlmis – igati soliidse palgaga noorte kohta, kellel polnud ette näidata ühtegi diplomit ega vähimatki töökogemust –, oli nende tööintervjuu piirdunud sellega, et nad näitasid ette, kuidas nad suudavad häkkida erinevaid veebirakendusi. Selleks puhuks kokku tulnud viieteistkümne küberkaitse osakonna töötaja ja teiste siseministeeriumi tehniliste talituste inimeste ees seistes olid nad selgitanud, kuidas nad sotsiaalhoolekande süsteemi sisenedes saavad üheainsa klõpsuga desaktiveerida või uuesti aktiveerida kellegi ravikindlustuskaardi; kuidas nad häkivad maksuameti kodulehte ja muudavad kerge vaevaga deklareeritud tulu summat. Nad olid näidanud isegi seda – protseduur oli keerukam, sest turvakoode vahetati regulaarselt –, kuidas nad suutsid siseneda riiklikusse geeniinfo andmebaasi ja kellegi DNA profiili muuta või see ära kaotada, seda isegi siis, kui inimene oli juba kohtus süüdi mõistetud. Ainus asi, mille nad olid arvanud paremaks enda teada jätta, oli nende sissetung Choozi tuuma-
elektrijaama serverisse. Nad olid süsteemi nelikümmend kaheksa tundi oma kontrolli all hoidnud ja oleksid võinud käivitada reaktori hädaseiskamise protseduuri, mis oleks mitu Prantsusmaa departemangu ilma elektrita jätnud. Suuremat tuumakatastroofi poleks nad siiski suutnud vallandada – reaktori südamikku kaitses 4096-bitine krüpteerimisalgoritm, mida neil polnud veel õnnestunud lahti murda. Fredil oli uus muukvara, mida tal oli olnud kiusatus käiku lasta; tookord olid nad aga üksmeelselt leidnud, et on ehk juba niigi liiga kaugele läinud; nad olid ühenduse sulgenud, olles enne kustutanud kõik oma sissetungi jäljed, ega olnud sellest enam kunagi rääkinud – mitte kellelegi ega ka mitte omavahel. Tol ööl oli Bastien näinud õudusunenägu: teda jälitasid vastsündinute lagunevatest laipadest moodustunud monstrumid; unenäo lõpuks oli talle ilmunud reaktori südamik. Bastien ja Fred olid tookord mitu päeva teineteisest eemale hoidnud, nad polnud isegi helistanud, ja võimalik, et just sellel hetkel oligi neile esimest korda pähe tulnud mõte, et nad võiksid riigi teenistusse astuda. Nende noorusaja iidoliteks olid olnud Julian Assange ja Edward Snowden, nii et koostöö võimudega polnud nende jaoks sugugi enesestmõistetav, samas oli 2010. aastate keskpaiga kontekst üpris eriline: pärast mitmeid inimohvritega lõppenud islamistide rünnakuid oli Prantsusmaa elanikkond hakanud politseid ja sõjaväge usaldama ning nende vastu koguni teatud poolehoidu tundma.
Ometi ei olnud Fred esimese aasta lõppedes oma lepingut siseluureametiga pikendanud; ta lõi oma ettevõtte nimega Distorted Visions, mille tegevusalaks olid digitaalsed eriefektid ja arvutigraafika. Erinevalt Bastienist polnud Fred tegelikult kunagi olnud häkker; ta polnud kunagi päriselt tundnud seda naudingut, millesarnast võiks ehk kogeda vigurslaalomisõitja ja mida tema koges järjestikustest tulemüüridest mööda laveerides, ega ka seda megalomaani joovastust, mis valdas teda siis, kui ta sööstis toore jõuga rünnakule, mobiliseerides tuhandeid zombiarvuteid, et mõnd eriti keerulist võtit dekrüpteerida. Fred, nagu ka tema suur eeskuju Julian Assange, oli ennekõike sündinud programmeerija, ta suutis mõne päevaga omandada ülikeerukaid programmeerimiskeeli, mida turule pidevalt juurde tuli – ja seda oskust oli ta kasutanud täiesti uudseid vorme ja tekstuure genereerivate algoritmide kirjutamiseks. Sageli räägitakse prantslaste tipptasemest lennunduses või kosmonautikas, digitaalsete eriefektide võimekuse peale mõeldakse harvemini. Fredi ettevõtte teenust kasutasid regulaarselt Hollywoodi suurimad blockbuster’id; viis aastat pärast loomist oli see juba tõusnud maailmas kolmandale kohale.
Kui Fred kabinetti astus ja veel enne, kui ta diivanile vajus, sai Doutremont aru, et sõbral on halbu uudiseid.
„Jah, tõesti, Bastien, midagi rõõmustavat mul öelda pole,” kinnitaski Fred kohe tema kahtlusi. „Ühesõnaga, ma räägin alustuseks esimesest sõnumist. Ma tean, et see teid nii väga ei huvitagi; see video on aga ikka päriselt kummaline.”
Esimest hüpikakent polnud siseluureamet märganud; see oli külge poogitud veebilehtedele, kust sai osta lennupileteid ja broneerida hotelle. Nagu ka kahe järgmise sõnumi puhul, ilmusid kõigepealt nähtavale viisnurgad, ringid ja arusaamatus tähestikus tekst. Aknas suvalisele kohale klõpsates läks video käima. Avanes vaade kõrgendikult või õhus paigal seisvalt aerostaadilt; kümmekond minutit oli pilt staatiline. Silmapiirini laius kõrge rohuga avar tasandik, taevas oli pilvitu – see meenutas maastikku mõnes Ameerika lääneosariigis. Tuul tekitas rohumassi pinnale hiiglaslikke sirgeid jooni; seejärel jooned ristusid, moodustades kolmnurki ja hulknurki. Siis liikumine lakkas, pind muutus uuesti tasaseks nii kaugele, kui silm ulatus; seejärel hakkas tuul jälle puhuma, hulknurgad ilmusid taas, jagasid tasandiku aegamisi ja kuni silmapiirini välja ruutudeks. Seda oli ilus vaadata, aga midagi ärevust tekitavat selles polnud; tuulemüha polnud salvestatud, kogu geomeetria tekkis ja kadus täielikus vaikuses.
„Me oleme viimasel ajal teinud terve hulga tormise mere stseene sõjafilmide jaoks,” ütles Fred. „Sellise suurusega rohuaasa modelleerimine on umbes sama töö mis sama pindalaga veekogu modelleerimine – ookean see pole, pigem suuremat sorti järv. Aga ma võin sulle raudkindlalt öelda, et selle video geomeetrilised kujundid pole võimalikud. Need eeldaks justkui, et tuul puhub korraga kolmest eri suunast – kohati isegi neljast suunast. Ühesõnaga, ma olen täiesti kindel: tegemist on arvutigraafikaga. Minus tekitab aga tõelise küsimuse see, et sa võid pilti suurendada, palju tahad, rohulibled näevad ikka välja täpselt nagu päris rohulibled; ja seda on põhimõtteliselt justkui võimatu teha. Looduses pole kahte ühesugust liblet; igal lehel on mingi eripära, mõni väike puudus, spetsiifiline geneetiline tunnus. Suurendasime pilti tuhandekordselt, valisime rohuliblesid välja täiesti juhuslikult – kõik nad on erinevad. Ma olen valmis kihla vedama, et kõik need miljonid rohulibled seal videos on erinevad; see on jabur, see on täiesti metsik töö; me oleks põhimõtteliselt võinud selle Distortedis valmis teha, aga sellise pikkusega video jaoks kuluks meil igatahes kuid.”
Michel Houellebecq “Häving”
„Häving” on poliitiline triller, mille tegevus on paigutatud lähitulevikku, aastatesse 2026–2027. Veebis levivad salapärased sõnumid, pannakse toime terroriakte, keegi tahab valitsevale eliidile märku anda, et senine ühiskonnakorraldus ei ole jätkusuutlik ei poliitilises ega ka ökoloogilises mõttes. Romaani peategelane on Paul Raison, kohe viiekümneseks saav majandusministeeriumi ametnik, ministri parem käsi ja usaldusalune. Presidendivalimiste vaatemängu ja jätkuvate terrorirünnakute taustal hakkab vaikselt lahti rulluma ka üks palju isiklikum ja intiimsem lugu, mis sunnib Pauli seisma silmitsi suurte eksistentsiaalsete küsimustega.
