Vaata ka Robert Waldingeri samateemalist TED-talki, mis ligi 45 miljoni vaatamisega on üks vaadatumaid TED-talke läbi aegade.
MIS TEEB ELU HEAKS?
“Aega ei ole – nii üürike on elu – nägelusteks, vabandusteks, südamevaluks, süüdistusteks. Aega on vaid armastuseks ja sellekski tõtt-öelda vaid silmapilk.” – Mark Twain
Alustame küsimusega. Kui sul tuleks kohe praegu langetada üks eluvalik, et su tee viiks edaspidi tervise ja õnne poole, siis milline see valik oleks? Kas otsustaksid säästa iga kuu rohkem raha? Vahetada töökohta? Rohkem reisida? Milline üksainus muutus tagaks kõige paremini, et oma viimastel elupäevadel möödunule tagasi vaadates tunneksid sa, et oled elanud hea elu?
Ühes 2007. aasta uuringus küsiti millennial’idelt[1] nende kõige tähtsamate elueesmärkide kohta. Seitsekümmend kuus protsenti ütles, et nende eesmärk number üks on saada rikkaks. Viiskümmend protsenti pidas üheks oluliseks eesmärgiks saada kuulsaks. Enam kui kümme aastat hiljem, kui millennial’id olid jõudnud kauem elada täiskasvanuna, esitati neile paaris uuringus uuesti samasuguseid küsimusi. Kuulsus oli nüüd edetabelis langenud, ent tippeesmärkide hulgas olid endiselt sellised asjad nagu raha teenimine, edukas karjäär ja võlgadest vabanemine.
Need on levinud ja praktilised eesmärgid, mis ühendavad põlvkondi ja ületavad riigipiire. Paljudes maades küsitakse lastelt niipea, kui nad enam-vähem rääkida oskavad, kelleks nad suurena tahavad saada – see tähendab, millise karjääri nad kavatsevad valida. Kui täiskasvanud kohtuvad uue inimesega, on üks esimesi küsimusi: „Millega tegelete?“ Edu mõõdikuiks on sageli tiitlid, kõrge palk ja tunnustatud saavutused, kuigi enamik meist mõistab, et need üksi ei taga tingimata õnnelikku elu. Need, kel õnnestub panna „linnuke“ mõne või koguni kõigi edu näitajate taha, avastavad tihti, et tunnevad end ikka samamoodi nagu enne.
Samal ajal pommitatakse meid päev läbi teadetega selle kohta, mis teeb õnnelikuks, mida peaks eluga peale hakkama, kes teeb mida „õigesti“. Reklaamid räägivad meile, et just see jogurtikaubamärk teeb terveks, nutitelefoni ost toob ellu uut rõõmu ning eriline näokreem hoiab igavesti noorena.
Mõned sõnumid pole nii läbinähtavad, vaid põimitud argielu kangasse. Kui sõber ostab uue auto, võime hakata mõtisklema, kas ehk muudaks uus auto ka meie elu paremaks. Kerides sotsiaalmeediavoogu, kus ei näe muud kui fantastilisi pidusid ja liivarandu, võime hakata kahtlema, kas meie elus pole mitte liiga vähe pidusid ja liivarandu. Oma vähem lähedastes sõprussuhetes, tööl ja eriti just sotsiaalmeedias kaldume näitama üksteisele idealiseeritud versiooni endast. Esitleme seal oma parimat ilmet ja võrreldes seda, millisena näeme teisi, sellega, mida tunneme enda kohta, tekib meil tunne, et jääme millestki ilma. Juba ammu on öeldud: „Me võrdleme alatasa oma sisemust teiste välimusega.“
Aja jooksul arendame endas vaevumärgatava, ent raskesti maharaputatava tunde, et meie elu on siin ja praegu, aga heaks eluks vajalik on seal või tulevikus. Kogu aeg käeulatusest eemal.
Läbi sellise objektiivi elule vaadates on kerge uskuda, et head elu polegi tegelikult olemas või et see on võimalik ainult teiste jaoks. Meie enda elu vastab ju harva meie endi peas loodud pildile heast elust. Tegelik elu on alati liiga puntras, liiga keeruline selleks, et olla hea.
Väike saladus: hea elu ongi keeruline. Kõigil.
Hea elu on rõõmuküllane … ja raske. Täis armastust, ent ka valu. Hea elu rangelt võttes ei juhtu kunagi, vaid rullub aja jooksul lahti. See on protsess. Sellesse kuuluvad pöördelised ajad, rahu, kergus, vaevad, võitlused, saavutused, tagasilöögid, edasihüpped ja kohutavad kukkumised. Ja muidugi lõpeb isegi hea elu alati surmaga.
Jaa, ma tean, küll see oli lõbus reklaam.
Aga ärgem ilustagem asju. Isegi, kui elu on hea, ei ole see kerge. Lihtsalt pole ühtki viisi, kuidas muuta elu täiuslikuks, ja kui olekski, poleks see hea.
Miks? Sest rikkalikku elu – head elu – sepistatakse just nimelt asjadest, mis on rasked.
See raamat on ehitatud teadusliku uurimistöö aluskivile. Selle südames on Harvardi ülikooli täiskasvanute arengu uuring, erakordne teaduslik ettevõtmine, mis algas 1938. aastal ja kõigi tõenäosuste kiuste jätkub tänini. Bob on uuringu neljandaks juhiks, Marc on aga tema asetäitja. Oma aja kohta radikaalse uuringu algeesmärgiks oli mõista inimese tervist, uurides mitte seda, mis teeb haigeks, vaid seda, mis paneb õilmitsema. Selles on talletatud osalejate elukogemust enam-vähem täies ulatuses, alates lapsepõlvemuredest kuni esimese armastuse ja viimaste elupäevadeni. Nii nagu selles osalejate elud, on ka Harvardi uuring ise läbinud pika ja käänulise raja, meetodid on aastakümnetega arenenud ja 742 esialgselt osalejalt on uuring nüüdseks laienenud kolmele põlvkonnale ja enam kui 1300 järeltulijale. See areneb ja laieneb jätkuvalt ning on ajaloo järjekestvaim süvitsi teostatud inimelu uuring.
Ent üks uuring, olgu see nii rikkalik kui tahes, ei ole piisav, et esitada laiahaardelisi väiteid inimelu kohta. Nii et kuigi see raamat toetub otseselt Harvardi uuringu vundamendile, toetavad seda igast küljest veel sajad teised teadusuuringud, mis hõlmavad mitmeid tuhandeid inimesi üle kogu maailma. Lisaks on sellesse teosesse põimitud tarkusi hiljutisest ja iidsest minevikust – vastupidavaid mõtteid, mis peegeldavad ja rikastavad tänapäevast teaduslikku arusaama inimkogemuse kohta. Peamiselt on see raamat suhete väest ja sobival kombel mõjutab seda sügavalt autorite omavaheline pikk ja viljakas sõprus.
Kuid seda raamatut poleks inimesteta, kes osalesid Harvardi uuringus – kelle ausus ja heldus muutsid uuringu üldse võimalikuks.
Selliste inimesteta nagu Rosa ja Henry Keane.
[1] Nn Y-põlvkond ehk need, kes said täisealiseks umbes millenniumivahetuse paiku. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
Robert Waldinger, Marc Schulz “Hea elu. Õppetunde maailma pikimast õnneuuringust”
Mis teeb ühest elust hea elu? Küllap on igaüks meist seda endalt küsinud ja mõelnud, kas tema tehtud valikud on ikka need kõige paremad. See raamat annab küsimusele heast elust vastuse, mis tugineb maailma kõige ulatuslikumale kestvusuuringule. Harvardi ülikooli teadlased tegid sellega algust 80 aastat tagasi ja uuring kestab ikka veel.
Hea elu teaduslikult tõestatud saladus on tegelikult väga lihtne: mida tugevamad on meie suhted, seda tõenäolisemalt elame õnnelikku ja üldiselt tervemat elu. Kuidas siis selliseid suhteid saavutada? Loe edasi…
