Kõik on p*rses

Katkend raamatust “Kõik on p*rses”

Mark Manson on pälvinud New York Timesi menukirjaniku tiitli ning tema teoseid on kogu maailmas müüdud üle 13 miljoni eksemplari. Tema ajaveebi MarkManson.net külastab iga kuu enam kui kaks miljonit inimest.

Mark Mansoni “Kõik on p*rses” on näiliselt iseendaga vastuolus olev teejuht lootusega seotud probleemidesse. Ootamatut huumorit ja nutikaid tähelepanekuid täis raamatus kutsub Manson meid üles olema iseendaga ausam viisidel, millest me varem mõelnudki pole, trotsides sellega meie varasemaid arusaamu usust, õnnest, vabadusest – isegi lootusest endast.


Kuidas saan Teid aidata?

Kui töötaksin Starbucksis, siis kirjutaksin klientide nimede asemel kohvitopsile nii:

Ühel päeval sured nii sina kui ka kõik sulle kallid inimesed. Peale mõttetult vähese aja ja väikese hulga inimeste ei mõjuta sinu sõnad ega teod suurt midagi. See on elu Ebamugav Tõde. Kõik, mida sa mõtled või teed, on oma sügavaimalt olemuselt sellele Ebamugavale Tõele otsa vaatamise vältimine. Me oleme suvaline tähetolm, mis tõukleb ja tungleb ühel pisikesel sinisel tolmukübemel. Meie olulisus on mõttekujutelm. Meie eesmärk – väljamõeldis. Me oleme tühised.

Naudi oma kuradi kohvi.

Ma peaksin seda kirjutama muidugi väga väikeste tähtedega. Ja kirjutamine võtaks tükk aega, seega veniks hommikuse tipptunni ajal järjekord letist tänavale. Poleks just kõrgtasemel teenindus. Ilmselt on ka see üks põhjustest, miks keegi mind tööle ei võta.

Tegelikult ka – kuidas saab öelda kellelegi heas usus „head päeva”, teades, et kõik nende mõtted ja teotahe tuleneb lõpmatust vajadusest vältida inimeseks olemise olemuslikku mõttetust?

Sest aegruumi igaveses laotuses ei hooli universum sellest, kas su ema puusaoperatsioon läheb hästi, kas su lapsed lähevad ülikooli, või kas ülemus arvab, et su viimane Exceli-tabel oli sitaks hästi tehtud. Seda ei koti, kas valimised võidavad sotsiaaldemokraadid või rahvuskonservatiivid. Seda ei koti, kui mõni kuulsus jääb (jälle) lennujaama peldikus kokaiini tegemisega vahele, samal ajal palavikuliselt pihku lüües. Seda ei huvita, kui metsad põlevad või jää sulab või veed tõusevad või õhk kuumusest keeb või kui mõni kõrgemasse arenguetappi jõudnud tulnukarass meid ära aurustab.

Sind huvitab.

Sind huvitab, ja seetõttu üritad sa ennast meeleheitlikult veenda, et kui see juba sind huvitab, siis peab selle kõige taga olema ka mingi suur kosmiline tähendus.

Sind huvitab, sest sügaval sisimas on sul seda iseenda tähtsaks pidamist vaja, et vältida Ebamugavat Tõde, et vältida oma eksistentsi seletamatust, et vältida omaenda materiaalse tühisuse all lömastumist. Ja siis sa – nagu mina ja teisedki – projitseerid seda kujutletud tähtsust ka ümbritsevale maailmale, sest see annab sulle lootust.

Kas selleks vestluseks on veel liiga vara? Näe, joo veel üks kohv. Tegin sulle piimavahu sisse isegi lustaka naerunäo. Kas pole nunnu? Muidugi pane see Instasse!

Nii, kuhu me jäimegi? Ahjaa! Sinu eksistentsi absurdsus, õigus? Nüüd sa ilmselt mõtled: „Aga Mark, mina usun, et me oleme kõik siin põhjusega ja mitte miski ei ole lihtsalt kokkusattumus ja kõik on olulised, sest kõigi meie teod mõjutavad ju kedagi, ja isegi kui me saame oma elus aidata kasvõi üht inimest, siis on see seda kõike väärt!”

Oled sina alles nunnupall!

Näed, see ongi see su lootus. See on see lugu, mida su oid aina keerutab, et sa ikka hommikuti voodist üles saaksid: miski peab ju oluline olema, sest ilma selleta pole mõtet edasi elada. Ja mingi lihtne omakasupüüdmatu tegu või kannatamise vähenemine on meie mõistusele alati hea õlekõrs, millest haarata, kui on vaja tunda, et miski on üldse tegemist väärt.

Meie psüühe vajab ellujäämiseks lootust nagu kala vett. Lootus on kütus meie vaimsele mootorile. See on või meie röstsaiale. Või veel hunnik muid imalaid metafoore. Ilma lootuseta seiskub kogu meie mentaalne kaadervärk – või nälgib surnuks. Kui me ei looda, et tulevik on parem kui olevik, et meie elud lähevad paremaks, siis vajume spirituaalsesse surma. Lõppude lõpuks, kui pole usku asjade paranemisse, siis miks üldse elada, miks üldse midagi teha?

Sellest aga ei saa paljud aru, et õnnelikkuse vastand ei ole viha või kurbus. Kui sa oled kurb või vihane, siis tähendab see, et sind veel kotib miski. Et miski veel loeb. See tähendab, et sul on lootust.

Ei, õnnelikkuse vastand on lootusetus, loobumise ja ükskõiksuse lõputu hall horisont. See on uskumine, et kõik on perses, seega pole mõtet midagi teha.

Lootusetus on külm ja kõle nihilism; tunne, et millelgi pole mõtet, nii et sitta kah – võib vabalt kääridega ringi joosta või oma ülemuse naist keppida või koolis kõmmutama hakata. See on Ebamugav Tõde: vaikne tõdemine, et lõpmatusega vastamisi seistes muutub kõik, millest hoolida võiksime, tühjaks-tähjaks.

Lootusetus on ärevuse, vaimuhaiguste ja depressiooni juur. See on kõikide kannatuste allikas ning iga sõltuvuse põhjus. Ja see ei ole liialdus. Krooniline ärevus on lootuse kriis. See on hirm nurjunud tuleviku ees. Depressioon on lootuse kriis. See on usk tähenduseta tulevikku. Väärkujutelmad, sõltuvus, kinnisideed – need on kõik mõistuse meeleheitlikud ja kompulsiivsed katsed tekitada ühe neurootilise tõmbluse või sundusliku iha kaupa lootust.

Lootusetuse vältimisest – või lootuse konstrueerimisest – saab nõnda meie mõistuse kõige olulisem projekt. Kõik tähendus; kõik, mida enda ja maailma juures mõistame, on konstrueeritud eesmärgiga säilitada lootus. Seega on lootus ainuke asi, mille nimel on keegi meist valmis surema. Me peame lootust iseendast tähtsamaks. Ilma selleta usume, et oleme tühised.

Mu vanaisa suri, kui käisin ülikoolis. Paar aastat pärast tema surma elasin ma tugeva tundega, et pean elama nii, et ta võinuks minu üle uhke olla. See tundus mingil sügavamal tasandil arukas ja enesestmõistetav, kuid ei olnud seda. Tegelikult ei olnud sellel mingit loogilist tagapõhja. Ma ei olnud oma vanaisaga isegi lähedane. Me ei helistanud teineteisele kunagi. Me ei kirjutanud. Ma ei olnud teda tema viimase viie aasta jooksul kordagi näinudki.

Rääkimata sellest, et ta oli surnud. Kuidas võis mu „elamine, et temale uhkust valmistada” kuidagi midagi mõjutada?

Tema surm andis mulle aimata Ebamugavat Tõde. Seega hakkas mu aju kohe tööle ja püüdis leida selles olukorras lootust, et mind säästa ja nihilismi lõa otsas hoida. Mu mõistus otsustas, et kuna vanaisalt oli võetud võime loota ja püüelda, siis oli oluline, et mina tema nimel lootmist ja püüdlemist jätkaksin. See oli minu mõistuse usu-amps, mu enda isiklik minireligioon.

Ja see töötas! Lühikeseks ajaks täitis tema surm muidu banaalsed ja tühjad kogemused tähtsuse ja tähendusega. Ja see tähendus andis mulle lootust. Sa oled ilmselt isegi midagi sarnast kogenud pärast endale lähedase inimese siitilmast lahkumist. See on tavaline tunne. Räägid endale, et elad edaspidi nii, et su lähedane oleks uhke. Räägid endale, et pühitsed oma eluga tema oma. Räägid endale, et see on oluline ja hea asi.

Ja see „hea asi” on see, mis päästab meid hetkedel, kui tunneme eksistentsiaalset kabuhirmu. Ma käisin ringi ettekujutusega, et vanaisa käib mul kannul nagu üks väga uudishimulik kummitus, kes pidevalt mu tegemisi jälgib. See mees, keda ma tema eluajal vaevu tundsin, oli nüüd äärmiselt huvitatud sellest, kuidas mu mataeksam läks. See oli täiesti ebaratsionaalne.

Meie psüühed konstrueerivad taolisi narratiive – neid enne-ja-pärast lugusid – alati, kui miski neile liiga raske on. Ja isegi, kui see muutub põhjendamatuks või lausa hävituslikuks, tuleb meil neid lootuselugusid elus hoida, sest need on ainus tasakaalustav jõud, mis kaitseb meid Ebamugava Tõe eest.

Need lootuselood annavad elule eesmärgi. Need ei väida ainult, et tulevikul on midagi paremat pakkuda, vaid et on võimalik välja minna ja see ka saavutada. Kui inimesed patravad vajadusest leida „elu mõte”, siis mida nad tegelikult silmas peavad, on see, et nad on kaotanud selguse selles, mis neile tähtis on; selles, mis võiks olla väärt nende piiratud aega siin elus; selles, millele loota. Neil on keeruline näha, mis nende elu enne-ja-pärast peaks olema.

See ongi see keeruline osa: leida oma enne-ja-pärast. See on keeruline, sest me ei saa kunagi kindlalt teada, kas oleme täppi pannud. Seepärast suunduvadki inimesed karjas religiooni rüppe – sest religioonid teadvustavad seda igavese teadmatuse seisundit ja nõuavad inimeselt sellele vastu astumiseks usku. See võib olla ka põhjus, miks usklike seas on palju vähem depressiooni ja enesetappe kui uskmatute seas: nende usk kaitseb neid Ebamugava Tõe eest.

Aga lootuse lood ei pea olema religioossed. Need võivad rääkida millest tahes. See raamat on minu väike lootuseallikas. See annab mulle eesmärgi, mõtte. Ja lugu, mille selle lootuse ümber ehitanud olen, on see: ma usun, et see raamat võib kedagi aidata; et see võib teha nii minu elu kui ka maailma natuke paremaks.

Kas ma tean seda kindlalt? Ei. Aga see on minu väike enne-ja-pärast lugu, ja ma jään sellele kindlaks. See aitab mul voodist üles saada ja elu suhtes elevust tunda. Vähe sellest, et see pole halb asi – see on ainus asi.

Mõnele on enne-ja-pärast lugu oma laste hästi kasvatamine. Teistele on see keskkonna päästmine.

Kolmandatele hunniku raha teenimine ja rõvedalt suure jahi ostmine. Ja mõnele lihtsalt golfilöögi harjutamine.

Teadvustame seda või mitte, kuid meil on kõigil omad narratiivid, mida oleme otsustanud teab mis põhjusel uskuda. Pole vahet, kas saad oma annuse lootust kätte religiooni, tõestuspõhise lähenemise, sisetunde või hästi läbi mõeldud argumentide kaudu, kõik need annavad sama tulemuse: usu, et a) tulevik saab tuua kasvamise, arenemise või lunastuse, ning b) meil on endil võimalik end selle poole juhtida. Ongi kõik. Päev päeva, aasta aasta järel elame nende lõputult kattuvate narratiivide järgi. See on psühholoogiline porgand ridva otsas, millega me iseend liikuma paneme.

See kõik võib kõlada nihilistlikult, kuid ära saa asjast valesti aru. See raamat pole argument nihilismi poolt, vaid selle vastu. Nii nihilismi vastu meie sees kui ka nihilismi vastu, mis näib immitsevat tänapäevasest maailmast. Selleks aga, et nihilismile vastu vaielda, tuleb alustada nihilismist endast. Tuleb alustada Ebamugavast Tõest. Sealt alates peame tasapisi ehitama üles tugeva argumendi lootuse kasuks. Muidugi mitte lihtsalt suvalise lootuse, vaid jätkusuutliku ja heatahtliku lootuse kasuks. Sellise lootuse, mis meid ühendab, mitte ei rebi lahku. Lootuse, mis on vankumatu ja võimas, ent siiski kahe jalaga maa peal. Lootuse, mis suudab kanda meid elupäevade lõpuni tänutundes ja rahulolus.

Seda pole lihtne teha (ilmselgelt mitte). 21. sajandil on see tõenäoliselt raskem kui kunagi varem. Nihilism ja sellega kaasnev puhtakujuline himude rahuldamine on saanud modernse maailma oma haardesse. See on võim lihtsalt võimu pärast. Edukus edukuse pärast. Nauding naudingu pärast. Nihilism ei tunnista seda laiemat küsimust „miks?”. See ei järgi ühtki suurt tõde ega aja taga ühtki suurt eesmärki. See vastab vaid: „Sest nii on mõnus.” Ning see, nagu peagi aru saame, ongi see, mis teeb kõik näiliselt nii halvaks.


Mark Manson “Kõik on p*rses”

Mark Manson Kõik on p*rsesMe elame huvitaval ajal. Materiaalselt on kõik paremini kui eales varem – me oleme vabamad, tervemad ning jõukamad kui mistahes teise ajajärgu inimesed. Ometi näib kõik olevat parandamatult perses – meie planeet soojeneb, valitsused lagunevad, majandused kukuvad kokku ning kõik on Twitteris pidevalt solvunud. Mis toimub? Loe lähemalt…

About the author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil rahvaraamat@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Archives