Stuart Clark on astronoom ja rohkesti auhindu võitnud teaduskirjanik, kes on kaastööd teinud paljudele väljaannetele. Tema sulest on ilmunud mitu dokumentaal- ja ilukirjandusteost, mis on tõlgitud rohkem kui 25 keelde. Ta on Hertfordshire’i ülikooli külalisteadlane, Suurbritannia Kuningliku Astronoomiaseltsi (Royal Astronomical Society) liige, Briti Teaduskirjanike Liidu endine aseesimees ja Euroopa Kosmoseagentuuri konsultant. 2020. aasta septembris nimetas Hertfordshire’i ülikool ta füüsika audoktoriks silmapaistva panuse eest astronoomiasse ja avalikkuse teadusest arusaamise edendamisse.
Mine mõnel pilvitul öö õue ja otsi pime paik. Öist taevast näed kõige paremini siis, kui lähed eemale tänavalaternatest, puudest ja hoonetest. Ent ära tõsta pilku kohe üles. Oota kolm- või nelikümmend minutit, et silmad pimedusega harjuksid. Selle aja jooksul muutuvad need kümme tuhat kuni miljon korda valgustundlikumaks. See on tähevaatluseks ideaalne!
Kui silmad on pimedusega harjunud ja oled leidnud sobiva koha, vaata üles. Atmosfääritingimustest ja su silmade tundlikkusest olenevalt näed ligikaudu kolme või nelja tuhandet tähte. Kõik need on kauged päikesed, mille ümber võivad tiirelda planeedid. Enamikku inimestest, kes tähistaevast vaatlevad, valdavad rahu ja aukartus ning sageli tunnetavad nad iseenda tähtsusetust. Olen öötaevast uurinud kogu elu, ent see äratab minus endiselt imetlust ja tekitab erutusvärinaid. Olen püüdnud õppida mõistma tähti ja taevalaotuse lõputut avarust ning hiljuti taipasin, et kõige lummavam polegi tähtede arv ega olemus, vaid tõsiasi, et inimese üürikese eluga võrreldes on tähed surematud.
Shakespeare nägi neidsamu tähti ja tähtkujusid, mida vaatleme meie. Samasuguseid tähti silmitsesid Galilei, Kolumbus, Jeanne d’Arc, Kleopatra ja esimene inimahv, kes uudishimulikult üles vaatas. Kiviajast kosmoseajastuni on öötaeva all seistes nähtud pilti, mis on ühine kõigile inimestele, kes on kunagi elanud. Tähistaevas on meie ühispärand.
Selle raamatu keskmes on inimese suhted öötaevaga. Tegu pole pelgalt astronoomiaõpikuga. Raamat räägib, kuidas taevavõlvi võlu on vorminud ühiskonda, kultuuri, religiooni ja teadust. Tähed on aidanud teadlastel universumit tundma õppida, andnud inspiratsiooni luuletajatele, kunstnikele ja filosoofidele, näinud meie lootusi ja hirme, paljastanud meie tõelise päritolu ja vihjanud meie saatusele.
Harjumus vaadata elu mõtet otsides tähistaevasse on kahtlemata meie inimlikkuse üks tunnus. Nagu see raamat näitab, annab huvi öötaeva vastu tõestust inimeseks olemisest. Pole olemas üldtunnustatud teooriat selle kohta, kuidas või miks inimesed tähistaevaga suhestuma hakkasid. Eri teadusharudes leitakse aga aina rohkem tõendeid, mis viitavad sellele, et öötaeva vastu hakati huvi tundma peaaegu kohe, kui esimesed nüüdisinimese sarnased inimesed tegutsema hakkasid, seega ligi seitsekümmend tuhat aastat tagasi.
Tõuke minna tagasi nii kaugele eelajalukku andis USA ajakirjanik ja arheoloog Alexander Marshack. Nagu ülejäänud maailm, nii hakkas ka Marshack kosmose vastu suurt huvi tundma 1957. aasta 4. oktoobril, mil Nõukogude Liit lennutas maalähedasele orbiidile esimese tehiskaaslase nimega Sputnik 1. Erinevalt paljudest kaasaegsetest tundis Marschak aga huvi muugi kui kosmoseajastu tehnoloogiliste saavutuste vastu. Tema meeli köitis ürgsem küsimus: Marshack tahtis teada, mis ajendas inimesi öötaevast „puudutama“.
Viis aastat hiljem, 1962. aasta sügisel, pidas USA president John F. Kennedy Texases Houstonis Rice’i ülikooli staadionil oma kuulsa kõne, milles tõotas, et Ameerika viib esimese inimese Kuule juba samal kümnendil. Marshack tahtis kirjutada raamatu, mis sarnaneb teosega, mida sa praegu käes hoiad. Ta tahtis nimelt selgitada, kuidas – ja eelkõige, miks – oli inimkond jõudnud punkti, kus säärane missioon on võimalik. Ent kohe, kui Marshack uurimistööga algust tegi, leidis ta, et seda ülesannet pole võimalik täita.
Suurema osa 1963. aastast reisis mees ringi Ameerikas ja vestles kosmoseuuringute programmiga seotud inimestega. Ta usutles paljusid tolle aja silmapaistvamaid eksperte, teiste hulgas president Kennedy teadusnõunikku dr Jerome Wiesnerit, NASA haldusdirektorit James Webbi, USA Riikliku Teaduste Akadeemia ja õhujõudude esindajaid ning paljusid akadeemikuid. Ta vestles ka nende Nõukogude Liidu ametivendadega. Ent mitte keegi ei osanud ammendavalt vastata lihtsale küsimusele: miks uurib inimsugu kosmost. Maailmaruumi uurides tegutseb inimkond justkui loomusunnil.
Ajaloost leiame tõepoolest näiteid säärasest vastupandamatust soovist. Kuulus Saksa matemaatik ja astronoom Johannes Kepler kirjutas 1596. aastal: Me ei küsi, miks linnud laulavad. Nad tunnevad laulust naudingut, kuna on laulma loodud. Samamoodi ei tohiks me küsida, miks püüab inimene välja uurida taevaseid saladusi …
Loodusnähtusi on lõputult palju ja taevas peituvad saladused on piiritud, et inimese vaimul ei tuleks eales puudus toidusest. Ligikaudu 2400 aastat tagasi kirjutas Kreeka filosoof Platon oma klassikalise dialoogi „Politeia“ ehk „Riik“. VII raamatus püstitas ta hüpoteesi, et meie silmad on loodud öö uurimiseks, kuid me ei tohiks pelgalt vaimustuda selle silmanähtavast ilust, vaid peaksime panema tööle vaimu ja püüdma mõista taevaste kujundite seaduspärasusi.
Platoni mõte on arusaadav. Peaksime uurima öötaevast samal põhjusel, millega tuli lagedale Inglise alpinist George Mallory, kui temalt küsiti, miks ta tahab Mount Everesti vallutada: „Sest see on seal.“ Houstonis esinenud Kennedygi tsiteeris Malloryt, selgitades,miks peaks Ameerika viima inimese Kuu pinnale.
* * *
Uurides, miks tähistaevas inimest niiviisi paelub, üritas Marshack esmalt kindlaks teha, millal me selle vastu huvi tundma hakkasime. Otsinguil jõudis ta aega mitukümmend tuhat aastat tagasi, mil polnud veel tsivilisatsiooni, põllumajandust ega ajalugugi ning inimesed elasid küttide-korilaste kogukondades. Kosmoseteemalise teose asemel kirjutas ta raamatu teaduse ja kultuuri eelajaloolisest päritolust – ja tähtsast rollist, mida inimkonna ärkamisel mängis tähistaevas.
Marshacki abikaasa kirjutas 2004. aastal New York Timesis ilmunud järelehüüdes: „Ta oli nii põnevil, et lahkus kosmoseajastust ja läks tagasi jääaega.“ Kõnealune jääaeg oli suur külmaperiood, mis algas umbes 2,6 miljonit aastat tagasi ja lõppes kõigest 12 000 aasta eest. Suur osa Põhja-Euroopast oli tol ajal kaetud jääliustikega ning Alpide liustikud ulatusid praegustest piiridest märksa kaugemale. Sel ajal kujunesid välja ka mitut liiki inimesed, kes erinesid teistest suurtest inimahvidest. Protsess algas Aafrikas ligikaudu 2,3 miljonit aastat tagasi osavinimese (Homo habilis) ilmumisega ja kulmineerus umbes 200 000 aasta eest, kui välja kujunes nüüdisinimese esivanem tarkinimene (Homo sapiens). Ent meie loo murdepunkt saabus 130 000 aastat pärast tarkinimese ilmumist, kui juhtus midagi tõesti erilist: me hakkasime teistmoodi mõtlema.
Mitte keegi ei tea, miks see juhtus. Vahest hakkas meie aju juhusliku DNA mutatsiooni tõttu äkitselt maailma abstraktsemalt tajuma või muutus mõtteviis järk-järgult; ehk algas see protsess märksa varem, juba siis, kui välja kujunes Homo sapiens. Olgu põhjus mis tahes, seitsekümmend tuhat aastat tagasi oli niinimetatud inimrevolutsioon lõppenud. Ja kuigi on möödunud mitukümmend tuhat aastat, arvatakse, et nüüdisinimesed ei erine oluliselt tol ajal elanud esivanemaist. Nende ajumaht oli sama suur kui meie oma, arutlusvõime samasugune nagu meil ning nende uudishimu ja unistamisvõimegi ei erinenud meie omast…
Stuart Clark “Öötaeva all”
Raamat „Öötaeva all“ on inimkonna lugu, mille keskmes on meie suhe öötaevaga. Eelajaloolist koopakunsti ja iidse Egiptuse sodiaake ning tänapäeva satelliite ja kosmoselende vaadeldes uurib Stuart Clark, miks on tähed inimsugu paelunud kogu maailmas aastatuhandeid. Kütkestav tähistaevas on aidanud teadlastel õppida tundma universumit ja juhtinud meid maisel teekonnal; see on andnud inspiratsiooni luuletajatele, kunstnikele ja filosoofidele ning näinud meie lootusi ja hirme. Tähtedes näeme oma minevikku − ja viimaks ka oma saatust. Loe lähemalt!
