Lucy Jonesi „Paradiisi kaotades. Miks meie meeled vajavad loodust” tegeleb maailmas aina olulisemaks muutuva küsimusega: kas inimene tuleb toime, kui tema side loodusega katkeb?
See on haaravalt kirja pandud uurimuslik lugu, mis käsitleb looduse ning vaimse ja kehalise tervise seoseid. Autor on kohtunud üle maailma erinevate teadlastega ja koondanud raamatukaante vahele põnevad uuringud ja nende tulemused. Jagades isiklikke näiteid looduse positiivsest mõjust depressioonist paranemisel, on kokku saanud tervik, mis liigutab ning mis võib täitsa vabalt viia meid taas sammukese loodusele lähemale.
Pärast lugemist tunned sõnulseletamatut tungi minna õue, jälgida pilvi, vaadata puid ja põõsaid (neid katsuda!), vaadelda linde, uurida putukaid, hingata sügavalt sisse ja välja, sukelduda merre ja mida kõike veel ehk iga meelega tunda ja maitsta seda ilu, mis meie ümber on.
„Paradiisi kaotades. Miks meie meeled vajavad loodust” on tunnustatud The Times’i ja Telegraph’i poolt aasta raamatu tiitliga.
Enne oleksin ehk öelnud, et suhe või ühendus loodusega ei ole kõigi jaoks; et loomulikult ei meeldi õues olemine kõigile. Aga tegelikult näitavad uuringud, et isegi foonina on loodus inimeste vaimse tervise jaoks hädavajalik. Loodusest võõrandumine kulutab meie vaimset tervist, isegi kui putukate tuvastamine või puude otsa ronimine ei ole sinu arusaam toredast vaba aja veetmisest. Ilma ligipääsuta looduslikele maastikele, kogu bioloogilisele mitmekesisusele, lilledele, taimedele, loomadele ja puudele, halveneb märkimisväärselt meie võimalus kogeda taastumist, rahu ning vaimutoitu.
***
Vaadake, see suhe tabas mind ootamatult. Mulle polnud „loodust välja kirjutatud“ ega soovitatud õues aega veeta. Ma sisuliselt komistasin sellele otsa /…/Teadsin juba enne, et mere ääres või metsas jalutamine on meeldiv tegevus; tõepoolest, sellel on võime inimesi rahustada. Teadsin ebamääraselt, et füüsiline aktiivsus või jalutuskäik sõpradega teeb vaimsele tervisele head. Tegin seda mõnikord, isegi kui tundsin end halvasti. Aga ma ei taibanud siis, et selles sisalduval – geomeetrial, lõhnadel, helidel, värvidel, tekstuuridel – võib olla niivõrd elumuutev jõud. Ma ei osanud hinnata abi, mida suhe ülejäänud loodusega oleks võinud mulle vaimselt tasakaalutul perioodil pakkuda.
***
Tuhanded teadlased uurivad nüüd inimeste ja looduskeskkonna vahelist sidet – või selle puudumist – ning seda tehes on tõendusmaterjali kvaliteet niivõrd palju paranenud, et seaduste loojad ning meditsiinitöötajad on hakanud seda aeglaselt, kuid kindlalt märkama. 2018. aasta oktoobrist hakkasid Shetlandi saarte arstid lisaks teistele ravimeetoditele välja kirjutama „looduseretsepte“ patsientidele, kellel oli probleeme vaimse tervise, diabeedi, stressi ja südamehaigustega. Need retseptid tähendavad kalendreid ja matkaradu, mille on kokku pannud Kuninglik Linnukaitse Selts vastavalt sellele, kus võib näha kiivitajaid, tormilinde ja meriskeid.
Lucy Jones “Paradiisi kaotades. Miks meie meeled vajavad loodust“
Ajakirjaniku ja kirjaniku Lucy Jonesi teos tegeleb betooni ja asfaldi alla mattuvas maailmas aina aktuaalsemaks muutuva küsimusega: kas inimene tuleb toime, kui tema side loodusega katkeb? Raamatus käsitletakse vaimse ja kehalise tervise seoseid, looduse rolli väsimuse ennetamisel ja sellest taastumisel, laste kasvatamist ja õues veedetud aja tähtsust, metsakümblust ja loodusteraapiat, linnaloodust, kliimaärevust, seemnepanku ja palju muud. Lucy Jones on kohtunud maailma eri paikade uurijate ja praktikutega, tutvunud nende vaatenurkadega ning koondanud need ühte raamatusse. Teaduslikke uuringuid ilmestavad katsed ja nende haaravad tulemused. Loe lähemalt…
