Holmesi tegelaskuju aluseks on vahel peetud Sir Henry Littlejohni, kes oli Edinburghi meditsiinikooli meditsiinialase õigusteaduse osakonna juhataja. Littlejohn, kes oli ka politseikirurg ja Edinburghi linnaarst, aitas Doyle’il leida puuduva ühenduslüli meditsiiniuuringute ja kuritegude avastamise vahel. Räägitakse ka veel Francis „Tanky“ Smithist, kes oli politseinik ja maskeeringute meister ning kellest sai Leicesteri esimene eradetektiiv.
Tihti mainitakse ka, et Holmesi prototüüp oli mitte reaalne inimene, vaid Maximilien Helleri tegelaskuju prantsuse krimikirjaniku Henry Cauvaini teostes. Pole teada, kas Conan Doyle luges Henry Cauvaini loomingut, kuid tema 1871. aastal (kuusteist aastat enne Sherlock Holmesi esimest seiklust) avaldatud romaanis kirjeldatakse Maximilien Hellerit kui masendunud antisotsiaalset laialdaste teadmistega kassiarmastajast ja oopiumisõltlasest detektiivi, kes elab Pariisis.
Arthur Conan Doyle väitis ise, et sai Holmesi tegelaskuju jaoks inspiratsiooni Edinburghi kuningliku haigla kirurgilt Joseph Bellilt. Doyle tutvus temaga 1877. aastal, kui töötas haiglas Belli abilisena. See kirurg oli nagu Holmeski tuntud selle poolest, et suutis väikeste detailide põhjal laiahaardelisi järeldusi teha.
Mida Bell aga sellest ise arvas? Vastuseks Doyle’i väitele vastas ta kirjanikule: „Sherlock Holmes oled hoopis sina ise ja sa tead seda väga hästi.“
Arthur Conan Doyle “Baskerville’ide koer”
Pärast onu Charles Baskerville’i salapärast surma naaseb söör Henry Baskerville Kanadast peremõisa. Peagi on ka tema elu ohus. Ta saab kirja, milles teda hoiatatakse hoiduma nõmmest eemale. Charles’i sõber Dr Mortimer kutsub appi legendaarse Sherlock Holmesi. Holmes püüab kindlaks teha kirja koostajat, kuid ei suuda teda tuvastada. Ta otsustab koos doktor Watsoniga Henry’le Baskerville Halli appi minna. Henry ei usu eriti legendi põrgukoerast, aga Holmes usub, et asi on tõsine. Loe edasi…
