Teine peatükk
Ickabogi legendi oli soomaalaste ühelt põlvkonnalt teisele edasi antud ning see oli levinud suust suhu Chouxville’ini välja. Tänapäeval teadsid kõik seda lugu. Nagu juhtub kõigi legendidega, muutus loomulikult natuke ka see sõltuvalt sellest, kes seda jutustas. Kõigis lugudes oldi aga ühel nõul, et üks koletis elab riigi kõige põhjapoolsemas nurgas, hämara ja sageli uduse soo ulatuslikul alal, mis on liiga ohtlik, et inimesed sinna minna võiksid. Räägiti, et see koletis sööb lapsi ja lambaid. Mõnikord viis ta minema ka täiskasvanud mehi ja naisi, kes öösel liiga soo lähedale eksisid.
Ickabogi kombed ja välimus muutusid vastavalt sellele, kes teda kirjeldas. Mõne meelest oli ta nagu madu, mõne meelest nagu lohe või hunt. Mõni ütles, et ta möirgab, teised, et ta sisiseb, ja veel mõned väitsid, et ta liigub niisama hääletult nagu udud, mis hoiatamata soomaastikule laskuvad.
Räägiti, et Ickabogil on erakordsed võimed. Ta oskab matkida inimese häält ja ahvatleda rändajaid oma küünte vahele. Kui sa püüad teda tappa, paraneb ta võluväel või jaguneb kaheks Ickabogiks, ta oskab lennata, tuld sülitada ja mürki pritsida – Ickabogi võimed olid just nii suured nagu jutustaja kujutlusvõime.
„Vaata, et sa aiast välja ei lähe, kui ma tööd teen,“ ütlesid kogu kuningriigi vanemad oma lastele, „muidu püüab Ickabog su kinni ja sööb ära!“ Ja terves riigis mängisid poisid ja tüdrukud Ickabogiga võitlemist, püüdsid üksteist Ickabogi looga hirmutada ning kui lugu muutus liiga usutavaks, siis nägid isegi Ickabogist õudusunenägusid.
Bert Beamish oli üks selline väike poiss. Kui Dovetaili-nimeline perekond ükskord õhtusöögile tuli, lõbustas härra Dovetail kõiki tema väitel viimaste uudistega Ickabogist. Sel öösel ärkas viieaastane Bert nuuksudes ja hirmunult unenäost, milles koletise tohutu suured valged silmad hiilgasid tema poole üle uduse soo, millesse ta aeglaselt vajus.
„Pole midagi, pole midagi,“ sosistas ta ema, kes oli tulnud kikivarvul ja küünlaga tema tuppa ning kiigutas teda nüüd süles. „Ickabogi pole olemas, Bertie. See on lihtsalt üks tobe jutt.“
„A-aga härra Dovetail ütles, et lambaid on k-kaduma läinud!“ luksus Bert.
„On küll,“ vastas proua Beamish, „aga mitte sellepärast, et koletis nad minema viis. Lambad on lollid loomad. Nad lähevad uitama ja eksivad sohu.“
„A-aga härra Dovetail ütles, et inimesed kaovad ka!“
„Ainult inimesed, kes on küllalt rumalad, et öösel sohu eksida,“ vastas proua Beamish. „Tasa nüüd, Bertie, mingit koletist pole olemas.“
„Aga härra D-Dovetail ütles, et inimesed k-kuulsid akna taga hääli ja h-hommikul olid nende kanad kadunud!“
Proua Beamish ei suutnud naeru tagasi hoida.
„Nad kuulsid harilike varaste hääli, Bertie. Seal Soomaal varastatakse kogu aeg üksteise tagant. Ickabogi on kergem süüdistada kui tunnistada, et nende naabrid neilt varastavad!“
„Varastavad?“ ahhetas Bertie, ajas ennast ema süles istuli ja vaatas emale tõsiselt otsa. „Varastamine on väga paha, eks ju, emme?“
„See on tõesti väga paha,“ vastas proua Beamish, tõstis Berti üles, pani ta ettevaatlikult tagasi sooja voodisse ja sättis teki talle korralikult peale. „Aga õnneks meie ei ela nende sulidest soomaalaste lähedal.”
Ta võttis küünla ja läks jälle kikivarvul magamistoa ukse poole.
„Head ööd!“ sosistas ta ukselt. Tavaliselt oleks ta lisanud: „Ära lase Ickabogil ennast hammustada“, sest nii ütlesid terve Kornukoopia vanemad oma lastele nende uneajal, kuid lausus nüüd: „Maga magusasti!“
Bert jäi uuesti magama ega näinud enam oma unenägudes koletisi.
Härra Dovetail ja proua Beamish olid juhtumisi suured sõbrad. Nad olid koolis ühes klassis käinud ja teineteist kogu elu tundnud. Kui härra Dovetail kuulis, et tema jutust oli Bert õudusunenäod saanud, tundis ta ennast süüdi. Kuna ta oli parim puusepp kogu Chouxville’is, otsustas ta väikesele poisile Ickabogi nikerdada. Sellel oli suur hambaid täis ja naerul suu, suured küünistega jalad ning sellest sai kohe Berti lemmikmänguasi.
Kui Bertile, tema vanematele või nende naabritele Dovetailidele või kellelegi teisele kogu Kornukoopia kuningriigis oleks öeldud, et Kornukoopiat tabavad hirmsad hädad ja kõiges on süüdi müüt Ickabogist, oleksid nad naernud. Nad elasid maailma kõige õnnelikumas kuningriigis. Mida paha saaks Ickabog teha?
J.K. Rowling “Ickabog”
Raamatu tegevus toimub Kornukoopia kuningriigis, mida valitseb kuningas Fred Vapper. Kornukoopia ehk Küllusesarv on riik, mille lõunaosas elavad kõik hästi ja õnnelikult, põhjaosas, Soomaal, aga liigub legendide ja kuulduste kohaselt ringi koletis Ickabog, kes viib aeg-ajalt minema lambaid ja isegi liiga kaugele soosse läinud inimesi. Edeva ja iseka kuninga hoolimatuse tõttu vallandub sündmuste jada, mis toob kogu kuningriigile suurt häda ja õnnetust. Loe edasi…
