Mario Pulver „Theseuse laev”
Katrin Jaaska: „Mario Pulveri käsikiri „Theseuse laev“ sai 2025. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha. Juba see tõsiasi iseenesest peaks sundima iga raamatusõbra romaani haarama. Kui kuulsin, kuidas üks mu lemmikkirjanikke Tiit Aleksejev sellest auhinnatseremoonial kiitvalt kõneles, siis teadsin, et see romaan peab saama avaldatud. Mis siis, et žürii tundis kaasa kirjastusele, kes selle käsikirja endale haarab, sest lehekülgi oli palju.
Romaan on mahukas, kuid ärge laske sellest end heidutada. „Theseuse laev“ viib meid 19. sajandi Dorpatisse ja otse ühe kingsepaperekonna argiellu. Peategelaseks on Friederike, kelle suur unistus on saada pianistiks. Aga kus oli toona tegelikult naise koht? No pigem ikka koduseinte vahel ja mõnikord ka köögis ja kindlasti lapsi sünnitamas.
Kõik, kes tahtsid midagi muud, unistasid millestki suurest... Ega neil lihtne ei olnud.
Omaette põnevuslugu on aga see, kuidas Mario Pulver üleüldse romaani idee peale tuli. 2013. aastal kolis ta perega Tartus Kalevi tänavale vanasse puumajja. Maja paelus ja lummas, kuid naabrid väga hästi hoone ajalugu ei teadnud. Aastad läksid, uudishimu ei vaibunud, ja 2020. aastal jõudis Mario lõpuks Rahvusarhiivi digiteeritud kanneteni.
Maja omaniku kohta ta midagi olulist teada ei saanud, kuid majatoimikus märkas kedagi proua Meyerit, kelle kohta oli oluliselt rohkem infot. Sündinud jõuka kingseppade gildi laekuri perre, surnud suhteliselt noorelt tüüfusesse. Sünnitanud 17-aastaselt surnud lapse mehele, kes oli ise surnud vaevalt paar kuud varem. Abiellunud uuesti pillimeistriga, kes aga elas kümmekond aastat hiljem kõigi nende ühiste lastega Lätis, laste emast eraldi.
Ja siis asuski kirjanik Mario Pulver tööle. Tuhanded kirikuraamatute leheküljed, toonase moe illustratsioonid, 19. sajandi klaveriõpetus, Tartu ja Euroopa ajalugu. Valmis sai mitmesaja-leheküljeline käsikiri. See naine küll elas päriselt, maetudki on ta Raadi kalmistule, kuid „Theseuse laev” on Mario Pulveri loominguline tõlgendus. Naisest, kes on Mario sõnul „üks ilusaim väljamõeldis, mida olen kunagi suutnud ilmale tuua“.”
Christopher Rajaveer „Rajaveeri reisijutud 1”
Katrin Jaaska: „Draamateater on popp. Kindlasti teate, kuidas etenduse „Rahamaa“ piletid müstiliselt haihtusid. Aga mitte teatrist ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et selle sama teatri näitleja Christopher Rajaveer (muide, tal on ka roll „Rahamaa“ etenduses) on valmis saanud enda esimese raamatu. Reisiraamatu, mis viib meid enam kui 20 riiki.
Reisimine on olnud Christopheri ammune hobi ja tõsiasi on see, et sõpradele on ta sotsiaalmeedias varemgi seiklustest üksikasjalisi ülevaateid jaganud. Nüüd on need vormunud raamatuks, et kõik saaksid lugeda ja innustuda.
Kummastav ja pisut kurb kokkusattumus (vähemalt minu arvates) on see, et raamatu esimene reis 2018. aastal viib meid Iraani. Just sellesse riiki, kuhu vähemalt praegu reisida ei saa. Aga riik on imeline! Lugege ise.
Christopher võtab meid raamatulehekülgedel kaasa teistessegi eksootilisema maiguga reisisihtkohtadesse (Jordaania, Maroko, Keenia jne) ja muidugi ka nendesse riikidesse, mis eestlastele üsna tuntud (Tai, Prantsusmaa, Küpros jne). See on nii mõnus, mil moel Christopher põimib reisilugudesse väga palju iseennast. Lugeja viiakse hoopis isiklikumale reisile, milles on mälestusi, seoseid ja soovitusi, mis tegelikult lisaks sihtkohale aitavad aimu saada sellest samast tuntud näitlejast.
Katrin Jaaska: „Draamateater on popp. Kindlasti teate, kuidas etenduse „Rahamaa“ piletid müstiliselt haihtusid. Aga mitte teatrist ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et selle sama teatri näitleja Christopher Rajaveer on valmis saanud enda esimese reisiraamatu, mis viib meid enam kui 20 riiki.
Kummastav ja pisut kurb kokkusattumus (vähemalt minu arvates) on see, et raamatu esimene reis 2018. aastal viib meid Iraani. Just sellesse riiki, kuhu vähemalt praegu reisida ei saa. Aga riik on imeline! Lugege ise.
Rebecca Serle „Itaalia suvi”
René Tendermann: „Üks suvi Itaalias Amalfi rannikul. Raske oleks midagi toredamat välja mõelda.
Christopher võtab meid raamatulehekülgedel kaasa teistessegi eksootilisema maiguga reisisihtkohtadesse (Jordaania, Maroko, Keenia jne) ja muidugi ka nendesse riikidesse, mis eestlastele üsna tuntud (Tai, Prantsusmaa, Küpros jne). See on nii mõnus, mil moel Christopher põimib reisilugudesse väga palju iseennast. Lugeja viiakse hoopis isiklikumale reisile, milles on mälestusi, seoseid ja soovitusi, mis tegelikult lisaks sihtkohale aitavad aimu saada sellest samast tuntud näitlejast.
Rebecca Serle oskab kirjutada üdini positiivseid romaane. Tema eelmine eesti keeles ilmunud romaan „Viie aasta pärast” pälvis lugejatelt palju kiidusõnu. „Itaalia suve” soovitame lugemisnimekirja kindlasti lisada. Veel parem – kohe selle nimekirja etteotsa panna, sest miks mitte nautida suve juba nüüd, varasel kevadel. Ja siis teha suveks plaan – reis Itaaliasse. Nagu öeldud – pole midagi toredamat."
