Marçali raamat teeb silmi avava ringkäigu maailma majanduses ja kannab kaalukat sõnumit: alles siis, kui saame lahti eelarvamustest, õnnestub meil oma potentsiaali täielikult rakendada. Marçali kirjutatavas uudiskirjas, mida autor igal neljapäeval majandushuvilistele saadab, seletas ta raamatu kirjutamise tagamaid järgnevalt:
Miks ma tegelikult selle raamatu kirjutasin.
Täna on see päev.
Mu raamat „Leiutades maailma. Kuidas meeste loodud majanduses eiratakse häid ideid“ on Suurbritannias ilmunud. Hurraa!
Ja kui teid huvitab, miks läks 5000 aastat, enne kui märkasime reisikohvritele rattad alla panna (VIHJE: asjaga on seotud sugu), võite lugeda raamatukatkendit The Guardianis.
Kuid siin tahan ma teile rääkida, miks ma oma raamatu üldse kirjutasin.
Suurema osa kirjatööst tegin pandeemia esimese laine ajal. Agentuur müüs raamatu õigusi siis, kui finantsturud olid vabalanguses ja kriis oli sellises seisus, mil paistis, et isegi siis, kui meid ründaks tulnukad, oleks meie esimeseks reaktsiooniks intressimäärade langetamine …
Aga siis asjad mõnevõrra muutusid.
Suurbritannias hakkasid inimesed igal neljapäeval õue minema, et tervishoiutöötajatele plaksutada. Ühtäkki hakati arutlema selle üle, mida inglise keeles nimetatakse Shecession’iks[1], tasustamata hooletöö üle ja selle üle, et lasteaiaõpetajad peaks saama palka MILJON NAELA AASTAS, sest just nii raske avastasime me olevat koduõppe …
(Ja seda räägin ma kui keegi, kellel endal tuli tegeleda koduõppega NULL tundi, sest mu abikaasa võttis selle kõik enda peale ja tänu sellele on minu raamat ülepea olemas …)
Küllap ma aimasin, et need (feministlikud) lähenemised kriisile peagi taanduvad. Et aasta hiljem, kui keegi tahab tõstatada majanduse taastamise teemalistes debattides naisküsimuse, ütlevad talle paljud seda, mida nad on alati ütelnud:
„Prouad, mitte praegu!“
Just sellepärast tahtsin ma kirjutada raamatu, mis ütleks:
„Jah, JUST PRAAAAEGU!“
Oma raamatus „Maailma leiutamine“ väidan ma, et seksism on pannud aluse majandusele, mis teeb väga raskeks nende probleemide lahendamise, millega me praegu silmitsi seisame. Piiratud arusaamad meestest ja naistest takistavad meie arengut. Näiteks on need pärssinud innovatsioone, mida me praegu peame enesestmõistetavaks, ja mõnikord on see võtnud SADU aastaid aega.
- Miks peeti elektriautot esialgu, kui see 120 aastat tagasi leiutati, „naiselikuks“?
- Miks me panime reisikohvrile rattad alla alles 1970. aastatel?
- Miks oleme me leiutanud tehisintellekti, mis suudab küll Gary Kasparovile males pähe teha, kuid ei oska teetassi üles tõsta üles?
Vastus kõigile neile küsimustele on sugu.
Me ei ole osanud märgata, rahastada ja arendada leidlikke ideid, sest me oleme olnud soorollidest pimestatud.
Probleemi tuum on selles, et me oleme püüdnud tegeleda innovatsiooniga, lähtudes väga piiratud ettekujutusest sellest, mida tähendab olla inimene. Sel moel oleme viimase kümnendi jooksul saanud palju leiutisi stiilis „Koerajalutajate Uber“, „Ajaloodokumentaalide Netflix“, „Põllupidajate Tinder“. See on teinud käputäie mehi rikkamaks, kui keegi kunagi varem on olnud. Kuid sellest pole olnud kasu suurte ühiskondlike probleemide lahendamisel, millega me kõik silmitsi seisame. Kliimamuutused on küllap neist kõige ilmsem ja kõige pakilisem.
Meie finantssüsteem on suunanud ressursse ettevõtetesse, mis lubavad „häirida“, „purustada“ ja „allutada“. Ja seejärel oleme me olnud üllatunud, kui need ettevõtted on just täpselt seda teinudki. Ja seda sageli oluliste institutsioonide arvel, nagu ajakirjandus, meditsiinisüsteem ja koguni demokraatia ise.
Kuhu on jäänud innovatsioonid, mis tõotavad „parandada“, „hoolitseda“, „koostööd teha“? Need lihtsalt ei saanud rahastust. Osalt sellepärast, et need on loodud naiste poolt (ja kõigest 1 PROTSENT riskikapitalist läheb naistele), kuid osalt ka sellepärast, et selliseid väärtusi on peetud liialt „naiselikuks“. Ja seega suhtutakse neisse kui millessegi, mis peaks alluma „maskuliinsetele“ väärtustele, nagu seda on „häirimine“, „purustamine“ ja „allutamine“.
Meil on vaja uut äriparadigmat.
Ma kirjutasin „Leiutades maailma“ nii, et sellest saaks (loodetavasti) naljakas ja meelelahutuslik raamat. Siin saate te teada:
- Kuidas NASA tegi koostööd ettevõttega, mis tootis rinnahoidjaid, et valmistada kosmoseülikond, mida Neil Armstrong kandis Kuu peal.
- Mida Kylie Jenneri rikkus tegelikult tähendab.
- Mida Serena Williamsi servioskus võiks meile õpetada tehisintellekti piiride kohta.
Ja veel PALJU muud.
„Hästi, aga mis selle raamatu MÕTE on?“
Mulle tundub, et see võiks olla midagi sellist:
Läbi ajaloo oleme me võtnud mõningaid väärtusi kui „naiselikke“ ja need majandusest välja jätnud. Kõike, mida me tajume naiselikuna, peetakse vähem tähtsaks, võrreldes sellega, mida me tajume mehelikuna. AGA nüüd sõltub meie kõigi ellujäämine siin planeedil sellest, kas me suudame need naiselikud omadused tagasi tuua ja asetada need uue majandusliku paradigma keskmesse.
Ajaleht The Times ütles täna: „Marçali eesmärgiks pole midagi vähemat kui revolutsioon selles, kuidas me endist mõtleme.“
Eks Marçal mõtleb siis selle üle.
Praegu aga tuleb tal minna magama.
Rõõmsat neljapäeva!
Katrine
- Kui te tunnete kedagi, kes peaks või tahaks seda raamatut lugeda, siis palun saatke talle see postitus. Sest kui see sissekanne neid ära ei ehmata, siis ma olen päris kindel, et neile see raamat meeldib!
[1]Ingliskeelne mõiste, millega viidatakse sellele, et Covid-19 pandeemiaga kaasnenud majandussurutises on töö kaotanud peamiselt naissoost töötajad.
Katherine Marçal “Leiutades maailma”
Katrine Marçal on kirjanik ja ajakirjanik, kes kirjutab peamiselt naistest ja innovatsioonist. Ta töötab Rootsi ajalehes Dagens Nyheter ja on esinenud nii Oxfordi ülikoolis, Londoni Majandusülikoolis kui ka Kuninglikus Tehnoloogiaülikoolis Stockholmis. Majandusajakirjanikuna on ta intervjueerinud paljusid maailma tähtsamaid mõtlejaid, mõningaid tema intervjuudest on Youtube’is vaadatud üle miljoni korra.
„Leiutades maailma“ on Marçali teine raamat, millest sai Rootsis ilmudes kohe bestseller. Katrine elab koos abikaasa ja kolme lapsega Inglismaal. Loe lähemalt…
