Tutvu raamatuga lähemalt allolevas katkendis!
Meie tolleõhtuse jutuajamise detailidesse pole vaja laskuda, aga kui Naomi kuulis, mis Seiyōkenis oli juhtunud, naeris ta laginal ja ütles: „Kui ebaviisakad tüübid! Nad ei tea, millest nad räägivad!“ Inimesed ei saanud veel seltskonnatantsu olemusest aru. Arvati, et kui mees ja naine tantsivad käed teineteise ümber, on nende vahel sündsusetu suhe ja hakatigi jutte levitama. Ajalehed ja muu meedia, mis olid uue aja suundumuste suhtes vaenulikud, avaldasid labaseid ja laimavaid artikleid seltskonnatantsu kohta, seetõttu oli enamik inimesi veendunud, et tants on ebatervislik väljendusvorm. Nii tuli sellise jutu kuulamisega lihtsalt leppida.
„Ja Jōji-san! Ma pole kunagi ühegi teise mehega kahekesi olnud. Sa tead ju seda, eks?“
Me käisime koos tantsimas, lõbutsesime kodus ja kui mind kodus ei olnud, ei võtnud ta üksi olles kedagi vastu. Kui keegi oleks tulnud, oleks ta öelnud: „Vabandust, aga ma olen täna üksi …“ ja külaline oleks lugupidavalt lahkunud. Ükski tema sõpradest ei olnud ebaviisakas.
Seejärel lisas ta: „Ma võin olla isekas, aga ma tean, mis on õige ja mis vale. Ma võiksin sind petta, kui tahaksin, aga ma ei teeks iial midagi sellist. Ma olen mänginud lahtiste kaartidega ega ole kunagi midagi sinu eest varjanud.“
„Ma tean. Ma lihtsalt tundsin end ebameeldivalt, kui pidin sellist juttu kuulma.“
„Mida sa siis tahad? Kas sa tahad öelda, et me peaksime loobuma tantsimisest?“
„Seda mitte, kuid sa võiksid olla ettevaatlikum, et inimesed asjadest valesti aru ei saaks.“
„Aga ma just ütlesin, kui ettevaatlik ma oma sõpradega olen olnud.“
„Ma tean. Mina ei ole ju see, kes valesti mõistab.“
„Kui sina seda mõistad, siis mind ei huvita, mida muu maailm räägib. Niikuinii kõik vihkavad mind, sest ma olen tahumatu ja ropu suuga.“
Siis kordas ta härdal ja meelal häälel, et ta ei taha muud kui, et ma teda usaldaksin ja armastaksin, et tema jaoks on loomu- lik meessõpru leida, sest ta ei olegi justkui naine, ning et ta käib läbi meestega, sest neile meeldib tema otsekohesus, kuid tal ei ole nende vastu mingeid armutundeid, ei siivutuid ega romantilisi. Lõpuks, kibedalt pisaraid valades, esitas ta oma tavalise mantra „Ma ei unusta kunagi, mida ma sulle oma kasvatamise eest võlgnen“ ja „Sa oled mulle nii isa kui ka abikaasa“. Seejärel lasi ta mul oma pisaraid pühkida ja külvas mu üle suudlustega.
Kuid kummalisel kombel ei maininud ta selle pika monoloogi käigus kordagi ei Hamadat ega Kumagaid – ei tahtlikult ega juhtumisi. Mul oli kiusatus neile vihjata ja vaadata, kuidas Naomi reageerib, kuid jätsin selle võimaluse kasutamata. Loomulikult ei uskunud ma igat tema sõna, sest kui sa juba kord kahtlema hak- kad, siis sa kahtled. Polnud vaja minevikus nii põhjalikult sobrada; pidin lihtsalt edaspidi tähelepanelikum olema ja teda hoolikamalt jälgima … Ei, alguses kavatsesin olla rangem, kuid ta pani mind üha enam kõhklema. Kuulates tema pisarate ja suudlustega vahelduvat sosinat hakkasin arvama, et äkki ta valetab, kuid lõpuks mõjusid tema sõnad ikkagi tõepäraselt.
Pärast seda hakkasin ma Naomi käitumisele enam tähelepanu pöörama ning ta näis tasapisi, kuid mitte sugugi ebaloomulikult, oma tavapärast suhtumist muutvat. Käisime ikka tantsimas, aga mitte nii tihti kui varem; ja kui me läksime välja, tantsisime vähem ja lahkusime varem. Külalisi meil ka enam ei käinud. Kui ma töölt naasin, oli ta seal üksi, luges raamatut, kudus, kuulas vaikselt grammofoni või istutas peenrasse lilli.
„Olid täna jälle terve päev üksi kodus?“
„Jah, üksinda. Kedagi ei käinud.“
„Kurb ei olnud?“
„Kui ma algusest peale tean, et täna olen üksi, siis pole hullu. Siis see mind ei häiri,“ ütles ta ja lisas: „Mulle meeldib, kui elu mu ümber käib, mis ei tähenda, nagu ei meeldiks mulle üksi olla. Kui ma laps olin, ei olnud mul sõpru. Mängisin alati üksi.“
„Õige küll. Ka Café Diamond’is töötades ei rääkinud sa peaaegu kunagi teistega. Sa nägid isegi natuke sünge välja.“
„Tõsi. Ma käitun nagu poisilik tüdruk, aga minu tegelik loomus on sünge … Sulle ei meeldi, kui ma morn olen?“
„Sa võiksid olla küll täiskasvanulikum, aga kindlasti mitte morn.“
„Aga ma ei ole enam nii mässumeelne kui varem.“
„Ei teagi kohe …“
„Ma olen nüüd hea, kas pole?“ Järsku jooksis ta minu juurde, viskus mulle kaela ja suudles mind nii ägedalt, et mul läks silme eest mustaks.
Kui ma sellistel hetkedel ütlesin: „Mis sa arvad … Me pole tükk aega tantsimas käinud. Äkki lähme täna õhtul?“, vastas ta pika näoga: „Mida iganes. Kui sa tahad, Jōji-san …“ või ütles hoopis:
„Lähme parem kinno. Mul ei ole täna õhtul tantsu tuju.“
Nelja-viie aasta tagune süütu ja õnnelik elu tuli tagasi. Väisasime kahekesi peaaegu igal õhtul Asakusat. Käisime kinos ning enne koju minekut sõime restoranis õhtust ja meenutasime nostalgiliselt vanu häid aegu.
„Sa olid nii väike, et istusid Imperiali kinos mu õlgadest kinni hoides põiktalal ja vaatasid filmi,“ ütlesin ma, mispeale Naomi vastas: „Esimest korda kohvikusse tulles sa lihtsalt istusid tujutult ja vaatasid mind eemalt. See ajas mind närvi. Ja muide, papa! Sa ei vannita mind enam. Varem sa ikka pesid mind …“
„Tõepoolest, nii see oli.“
„Kuidas siis nii, et „oli“? Kas sa enam mind ei pese? Kas nüüd, kus ma olen suureks saanud, ei taha sa mind enam pesta?“
„Asi pole selles! Võiksin sind kasvõi kohe praegu pesta, aga ma olen end tagasi hoidnud.“
„Tõesti? Aga pese mind, palun! Ma olen siis jälle beebi.“
Jun’ichiro Tanizaki „Arutu armastus“
Jaapani kirjaniku Tanizaki Jun’ichirō (1886–1965) skandaalne romaan „Arutu armastus“ (Chijin no ai, 1924–25) uurib lääne ja ida kultuuride kokkupõrget, tehes seda läbi erootika ja sotsiaalse nihestatuse prisma.
