Kuidas koguda raamatuloomi ehk “Lennujaama lutikad ei anna alla!” autori lemmikraamatud

Kaupluseriiulitele on jõudnud ahjusoe lasteraamat “Lennujaama lutikad ei anna alla!”, mis ajab muhedalt kõkutama nii lapsed kui ka poolsalaja lasteraamatuid lugevad täiskasvanud. Täna räägib raamatu autor Kairi Look teile oma salajasest hobist – raamatuloomade kogumisest.


Esimesed viis aastat ootasin ma väga kannatlikult, aga kuuendal sünnipäeval ma lihtsalt ei  j a k s a n u d  enam. Panin vanemad köögilaua taha istuma ja selgitasin asja: viimane aeg on võtta koju elama mõned loomad!

Lennujaama lutikad ei anna alla
Kaspar Jancise illustratsioon raamatule “Lennujaama lutikad ei anna alla”

Muidugi ei plaanitsenud ma mingit karja – lihtsalt mõned väiksemad, sellised siidised ja sõbralikud. Mitte rohkem kui kümme, äärmisel juhul viisteist… “Öökullid võiksid sa paigutada korstnasse,” õpetasin ma isa. Täpselt nagu tegi onu Melker “Tjorveni, Pootsmani ja Moosese” raamatus!

Vanemad kratsisid murelikult kukalt – mõte elust viieteistkümne loomaga ei erutanud neid. Aga ega sellisest väiksest asjast saa end heidutada lasta! Vajutasin gaasi põhja (lärmi löömises olen ma juba väiksest peale mihkel) ja loomad tulid! Ja täpselt nagu vanemad lubasid, olid nad raamatute sees. Noogutasin rahulolevalt ja asusin hauduma, kuhu saabujad paigutada.

Kõige esimene raamatuloom, kes sisse kolis, oli Karupoeg Puhhi Jänes. Ta saabus ühel sügisõhtul ema käekotis ja seadis end kohe mõnusasti sisse. Jänes oli mul iseenesest mõista kaval valik, sest iga lapski teab, et jänestega käivad kaasas nende sõbrad ja sugulased. Nii sain ma lihtsa vaevaga mitte ühe, vaid nelikümmend üks jänest! Puhhi raamatust kolis peagi sisse ka Öökull, kes on teatavasti suur soojade ja kuivade pesade sõber. Minu riiul oli just selline koht. Öökullist sai kiiresti mu kollektsiooni kõige kasulikum liige, sest ta sokutas kõikjale kasulikke sildikesi (“PALUN ELISTATA KUI VAJA VASTADA. PALUN KOPUTATA KUI VASTADA EIOLE VAJA.”) ja kirjutas jäneste narrijatele karme anonüümkirju, allkirjaks hämar initsiaal “Ö.”.

Järgmisena sigines seltskonda orav. Ta tuli Muumitrollist ja oli erakordselt andekas ühel täiesti uskumatul moel. Nimelt oskas see orav ära surra nii, et ärkas pärast kohe uuesti ellu! Imetlusväärne, kas pole? Seejuures polnud ta mingi jumala poeg, vaid täiesti harilik soome orav. Loomulikult võtsin ma ka tema enda juurde otsemaid elama.

Leemuripoeg Ville teeb sääred
Elina Sildre illustratsioon Kairi raamatule “Leemuripoeg Ville teeb sääred”

Orava järel saabus hundike Juhani Püttsepa raamatust Väikese hundi lood. Tema seletas mulle, et sel ajal, kui ema köögis pannkooke küpsetab ja mina seda lõhna teise tuppa tunnen, istuvad kõik väikesed hundikesed põllu taga metsas ja nuusutavad sadade meetrite tagant. Uskumatu, aga tõsi! Nagu te ehk juba ära arvasite, paigutasin ka hundikese otsekohe riiulisse. Lisaks kirjutab Juhani raamatus, kuidas hundid on äärmiselt südamlikud ja täiesti alahinnatud. Ma olen temaga kogu hingest nõus – rohkem hundikesi!

Leemuripoeg Ville teeb sääred
Elina Sildre illustratsioon Kairi raamatule “Leemuripoeg Ville teeb sääred”

Nüüd, kui mul olid orav, öökull, hundike ja nelikümmend üks jänest, tegi isa ettepaneku, et ehk aitab. Loomulikult polnud ma sellise rumalusega nõus. Otsisin otsekohe välja Gerald Durrelli raamatu “Minu pere ja muud loomad”, kus kirjutatakse, et loomi pole kunagi liiga palju, ja tutvustasin seda isale. Suur aitäh, armas Gerald! Tänu sinule sai ka isa lõpuks aru, et loomad elavad meelsasti pead-jalad koos ja ajavad minema soovimatut elementi, näiteks türgi peikad (Geraldi õel oli üks selline ja ta ei jäänud kauaks). Isa kuulas türgi peika jutu ära ja ütles siis kõigepealt “Tõesti või?”. Õhtul kuulsin, kuidas ta ema käest küsis, et kas saaks ehk veel mõned raamatuloomad tuua. Jah, sai küll!

Lennujaama lutikad ei anna alla!
Kaspar Jancise illustratsioon raamatule “Lennujaama lutikad ei anna alla!”

Nii ma siis soovitangi raamatuloomade pidamist soojalt kõigile lastele! Neil on mitmeid kasulikke omadusi – ei pea neid ei söötma ega vannitama, varahommikuti jalutamisest rääkimata. Selle asemel jalutavad nad end ise ja võtavad vahel lugejagi seiklustesse kaasa. Raamatuloomad õpetavad ka lugema ja ette lugema – kui vanasti õnnestus kavalal lapsevanemal unejutu ajal TERVE LÕIK vahele jätta, siis raamatuloomi pidava lapsega… (kaval naer). Te märkate sellist pettust kohe! “Ema…. sa jätsid Öökulli koha vahele!”-stiilis meeldetuletused mõjuvad laisavõitu vanematele väga toniseerivalt.

Minu kõige viimased raamatuloomad on lutikad. Rääkisin emale aastaid, et tooksin koju ainult väikese karbikese ja selliseid sõbralikke, aga tema arvas ikka, et täna on uks lukus… ja homme ka. Siis mul ei jäänudki muud üle, kui nad raamatusse panna. Kõik on viisakad ja sõbralikud, pestud ja kammitud… Lihtsalt täiuslikud loomad!

Lõbusat raamatuloomade kogumist kõigile suurtele ja väikestele!

Kairi Look


Vaata Kairi uue raamatu “Lennujaama lutikad ei anna alla” tutvustavat klippi ning osale kindlasti ka Facebooki-loosimisel!

 

About the author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil raamaturiiul@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Arhiiv