JÜRI ARRAK TERVITAB KÄBINIT
Aastal 1969 toimus Tallinnas esimene Eesti graafikabiennaal. Julgeolekule ei meeldinud asi kohe üldse, sest graafikas oli kergem partei määratletud suundadest kõrvale kalduda. Biennaali vaba vaimu ja uudsete vormilahendustega näitus tekitas sellise lainetuse, et järgmine, 1970. aastaks plaanitud biennaal keelati kõrgemal pool resoluutselt ära.
Kui graafikud Kuku klubisse läksid ja pärast paari konjakiklaasi oma kurba saatust hakkasid kaebama, ütles hiljuti sõbralikust Vietnami vabariigist naasnud noor, kuid äge Jüri Arrak: „Ma ajan selle asja korda.“
Ta helistas valitsusjuhile Johannes Käbinile. Muidugi ei lastud tollal veel tundmatut kunstijüngrit tähtsa mehega isiklikult kõnelema. Arrak ütles Käbini sekretärile, et peab Käbinile üle andma Vietnami valitsusjuhtide tervitused. Lepiti kokku visiidi aeg. Kogu Arraku jutt oli muidugi räme bluff: Vietnamis ei teatud Eesti NSV-st midagi ja selle ülemnõukogu presiidiumi esimehest veel vähem.
Arrak läks määratud päeval kohale, kuid ei jõudnud välisuksest kaugemale. Kogemata või meelega oli sekretär visiidi ära unustanud. Kunstnik valmistus tühjade kätega koju minema. Õnneks sõitis just sel hetkel treppi must limusiin, Käbin tagaistmel. Vapper Arrak sööstis surmapõlglikult autost väljuva punajuhi juurde ja pahvatas: „Seltsimees Käbin! Minul on teile tervitused Vietnami kommunistlikult parteilt, aga nemad ei taha mind teie juurde lasta!“
Käbin kergitas kulme ja andis korralduse Arrak viibimata sisse lubada. Kabinetis ulatas kaval kunstnik tähtsale mehele vietnamlastelt isiklikult talle kingitud kunsti- ja loodusalbumid ning edastas kaunisõnaliselt ja pikalt ka kauge riigi võimurite tervitused. Sama hingetõmbega rääkis ta kunsti tähtsusest sotsialistlikule ülesehitustööle ning graafika erilisest positsioonist. Käbin kuulas ja küsis huviga. Nagu iseenesest juhtis Arrak jutu biennaalile.
„Muidugi on biennaali väga vaja!“ deklareeris Käbin, võttis telefonitoru ja pidas paar kõnet. Uksest sisenes sekretär, masinakirjalehed käes. Käbin kirjutas neile alla ja Tallinna teine graafikabiennaal saigi tänu kaugetele Vietnami sõpradele teoks.
ANTS ANTSONI SUPPERMAGUSTOIT
1969 oli kiiruisutamise maailmameister olümpiavõitja Ants Antson väga heas vormis. Treenerid ihkasid veelgi paremat ja mitte ainult Antsonilt, vaid kogu kiiruisutamise treeningrühmalt. Treeningutel andis igaüks maksimumi, aga taastumine läks aeglaselt, intensiivne hommik kurnas sportlased ära ja pärast lõunat saagisid mehed jääd väga loiult. Koondise arst Saveli Mõšalov uuris pingsalt vereproove ja tuvastas probleemi põhjuse. Olümpiakandidaatide veres polnud lõunaks enam hapnikku. Hakati otsima moodust vere hapnikusisaldust tõsta.
Veidi aru pidanud, lasi Mõšalov konstrueerida suletud mikseri. Õhk pumbati anumast välja ja asemele lasti hapnik. Siis pandi nõusse mannakreemialus ja klopiti see hapnikuga vahule. Lõunaks sõi iga sportlane kaks portsjonit uut desserti. Toit osutus väga maitsvaks. Kohe võeti ka vereproovid. Hapnikuga oli kõik korras.
Vaevalt on mõni teine eestlane peale Antsoni nii peent desserti nautinud.
EINO BASKIN ESINEB KAUG-IDA SAAREL KOGU SAARE ELANIKELE
Ühel eluperioodil tiirutas kuulus koomik Eino Baskin vene filharmoonia estraaditruppidega mööda Nõukogudemaa avarusi. Hinnatud olid esinemised Kaug-Põhjas ja Kaug-Idas, sest nende tasu oli viiendiku võrra kõrgem. Kord sõitis tosinkond artisti ühele Vaikse ookeani pisisaarele. Kultuurimaja juhataja võttis seltskonna lahkesti vastu, näitas uneasemed ja tutvustas saali. Kell sai seitse. Etendus pidi algama, aga saalis istus ainult viis inimest.
„Kus siis ülejäänud on?“ küsis Baskin lava taga juhatajalt.
„Kogu saare rahvas on kohal!“ raportis küsitu rõõmsalt. „Meid ongi siin ainult kuus!“
Kaks tundi esines kaksteist estraadikunstnikku kuuele saarlasele. Etendus lõppes ovatsioonidega. Siis toodi saali pesukauss punase kalamarjaga, kuhu oli torgatud kuus alumiiniumlusikat. Nähtavasti polnud saarel ka rohkem söögiriistu. Et kausi järel kanti hellalt sisse ka liitrine viinapudel, ei häirunud lusikate küsimus juba varsti enam kedagi. Nii publikule kui ka esinejaile jäid õhtust kõige meeldivamad mälestused.
HOBUSE JA RONGI KAHEVÕITLUS. FRIEDRICH KRAHV BERGI KIHLVEDU
Aastal 1887 on sündinud Oskar Luts ja Heino Eller. Kolmas tähtis selle aastanumbri laps on Tartu-Valga raudteeliin. Seee läbis ka Friedrich Georg Magnus Bergi ehk Rukkikrahvi maid. Krahvi Sangaste mõisa järgi sai üks peatus isegi nime. Varsti tekkis Sangaste peatuse ümber Tsirguliina alevik.
Krahv Berg oli laia haardega põllumees. Peale rukki, nisu, kartuli, puidu ja vääriskalade töötas ta ka hobuste tõuaretuse vallas. Ka Tori hobuse prototüüp on Sangaste talliga seotud. Kord hakanud krahv ja naabermõisnikud raudtee hüvede üle arutlema. Kõik peale Bergi olid veendunud, et rong on kiirem kui hobune.
„Minu ratsud on kiiremad kui rong,“ öelnud Berg ükskõikselt. Teised vaielnud vastu: lokomotiivi võimsus on ju üle saja hobujõu!
„Veame kihla, et jõuan Sangastest Tartusse enne rongi!“ pakkunud krahv. Kihlvedu võeti vastu. Rong pidi tulema järgmisel hommikul. Põnevil saksad saatsid Tartusse telegrammi, et keegi ratsanikul raudteejaamas vastas oleks. Siis mindi Sangaste peatusse aururuuna ootama. Berg tulnud hommikuks hobusega järele.
Rong tuisanud sisse. Berg andnud oma täkule kannuseid. Mõlemad kadusid silmist. Mõni tund ärevat ootamist – ja telegramm teatas, et krahv Bergi suksu oli enne raudruuna Tartusse jõudnud. Raudtee pooldajate üllatus ja pettumus olnud suur. Kihlveo osalistega kohtudes selgitanud Berg rahulikult, et sõitis kogu aeg tulist galoppi. Teadaolevalt on galoppiva hobuse kiirus umbes 48 km/h. Tollane rong oli umbes sama väle, ent ei suutnud kurvides ja ülekäikudel sõitu tasandades kogu aeg kiirust hoida.
„Aga hobune ei saa ju 65 versta järjest galoppida!“ hüüdnud üks mõisnik.
„Muidugi ei saa. Ma palusin endale iga kümne versta tagant uue puhanud hobuse valmis panna. Kihlveo tingimused seda ju ei keelanud,“ selgitanud Berg.
ARVO KUKUMÄGI TÜÜTAB NAISTEARSTE
1989. aastal sündis Arvo ja Ülli Kukumäele esimene laps. Et kõik sujuks, pidi noorik enne tähtsat sündmust haiglasse valve alla jääma. Tolle aja reeglite järgi mehi sünnitusmajja ei lastud. Värsked papad seisid akende all troppis, lootes, et vastsed emmed neile läbi klaasi kallist järeltulijat näitavad. Enne sünnitust niisama naisele külla minek ei tulnud kõne allagi.
„Teie abikaasa käis just siin. See arst, noh!“ ütlesid palatikaaslased Üllile, kui see analüüse andmast tuli.
„Minu mees ei ole arst,“ vastas kõnetatu. Just siis avanes uks nagu näidendis ja sisse astus kiiskavalt valges kitlis Arvo Kukumägi, stetoskoop kaelas, arstimütsike peas. Teatrist laenatud kostüüm pettis kurjad valvurid kenasti ära ja perekond sai tunnikese ühist aega veeta.
Kui tegeliku aktsiooni aeg kätte jõudis, helistas Kukumägi haiglasse nii palju kordi, et arst teatas: „Palun sünnitage rutem. Me oleme teie abikaasast kõrini tüdinud!“
IVO LINNA ON ÖÖKULL
Ikka on öeldud, et see või teine estraadiartist laulab nagu ööbik. Armastatud laulja Ivo Linna on aga publikut rõõmustanud ka tõelise öökullihäälega.
Tartu ülikooli botaanikaaias elas taltsas kodukakupoeg. Tema lemmikistepaik oli puu otsas toona botaanikaias elanud Olev Remsu pere akna all. Eriti imetlesid lindu koolilaste ekskursioonid.
Kord oli eesti keele tudengist Remsul külas kursusevend Ivo Linna. Jälle nägid nad, kuidas järjekordne kooliklass kakukest imetles. Linna peitis end kardina taha ja huikas ehtsa kõlava öökulli häälega. Lapsed vakatasid. Õpetaja tõstis näpu püsti ja sõnas: „See on öökullikese ema. Ta kutsub poega pessa.“
Linna ja Remsu olid vingerpussi õnnestumisest vaimustuses. Otsekohe lasi Linna kuuldavale veel uhkema uhuu.
„Küll tahaks öökulli emmet näha,“ arvas üks laps. Ivo Linna polnud kade mees. Ta tõmbas kardina eest ja huikas taas. Lapsed pahvatasid naerma. Nende ees seisnud pedagoog oli aga seljaga akna poole ega saanud naljast aru. „Ärge kunagi naerge ühegi looma üle!“ noomis ta.
Lapsed naersid edasi. Valjemini, sest Linna lehvitas nüüd käsi nagu tiibu. „Või irvitate ema üle? Ema on meile kõigile elu kinkinud! Kuidas teil häbi ei ole!“ sarjas õigete väärtuste vahendaja oma hoolealuseid. „Õpetaja, see ei ole ju öökulli ema!“ kilkasid õpilased. „On küll. Mina tunnen loomi,“ jäi õpetaja endale kindlaks. „Aga öökullid hakkavad kartma, kui teie nii lõkerdate. Läheme parem ära.“ Looduslootunni lustakast lisandväärtusest vaimustatud noorsugu lahkus vastutahtsi. Ivo Linna hõõrus aga käsi, et valekakk kogenud bioloogi ära oli petnud.
MARSATAKSO ISTME VAHEL PRESIDENDI VASTUVÕTULE
Kirjanik ja fennofiil Maimu Berg sai uue Eesti vabariigi algusaegadel kutse president Lennart Meri vastuvõtule. Suur au tingis suured kulud – endast lugu pidav daam sai tähtsale üritusele minna ainult õhtukleidis. Õnneks oli Berg töötanud moeajakirja Siluett toimetuses ja säilitanud vanad tutvused Tallinna moemajas. Kleit sai suurepärane. Selgus aga, et taksojärjekord on mitu tundi pikk. Aeg luges. Berg otsustas sõita Lasnamäelt Viru väljakule liinitaksoga ja sealt paar sammu jala Estoniasse minna. Paraku selgus, et Lasnamäelt soovib kesklinna sõita palju inimesi. Liinitaksos polnud vaba kohta.
„Aga ma pean minema presidendi vastuvõtule!“ hüüdis Berg, kelle jaoks „kutsikas“ oli ainuke võimalus enne kontserdi algust kohale jõuda. Autojuht vaatas palujat, kõhkles ja ütles: „Hea küll, tulge peale. Kükitage istmete vahele, et politsei teid ei näeks.“ Berg korjas kleidisabad pihku ja ronis paljudest jalgadest lögasele põrandale. Reisikaaslaste põlvede vahel konutades kujutles ta loovvaimule sobiva fantaasiaga, kuidas mujal maailmas sarnase taseme vastuvõttudele sõidetakse ja millise luksusauto tagaistmele tema kaunis kleit kõige paremini sobiks.
Ummikuid 1990. aastate algul veel polnud. Maimu Berg jõudis õigeks ajaks kohale. Ka kleit pidas tuleproovi vastu.
EDUARD BORNHÖHE UISUTAB 120km ÜHEL PÄEVAL
Kuulus kirjanik, „Tasuja“ autor Eduard Bornhöhe, kodanikunimega Brunberg, töötas 1880. aastail Matsalu mõisas von Hoyningen-Huene parunipere koduõpetajana. Parun oli küll viisakas, kuid autokraatlik, paruni noor võsu oli õpetaja arvates emaüsas kogemata ninasarvikuks arenenud. Ainult 16-aastane mõisapreili leidis romantilise kirjaniku silmis armu ja neist said head sõbrad. Preili nime – Agnes – andis Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel“ kangelannale.
Üldiselt oli elu mõisas tüütu. Vaimseid vestlusi ja arutelusid ei olnud, kuigi Bornhöhe mõnikord vaidlustes paruni keskaegseid hoiakuid püüdis muuta. Seepärast oli uusi kirju, ajalehti ja ajakirju tõotav postipäev nädala suursündmus.
Kord ei kannatanud Bornhöhe igavust välja ja otsustas posti Haapsalust ise ära tuua. Nii lühenenuks ooteaeg tervelt ühe päeva võrra. Sõita võinuks ka ratsa või kalessiga mööda maanteed, kuid kirjanik tahtis oma sportlikku vormi järele proovida. Ta sidus alla hoopis uisud ja võttis ette teekonna üle Matsalu lahe Haapsalu lahe poole. Meri polnud veel õieti jääs ja rannast eemal paistis ohtlikke lahvandusi. Seepärast pidi postinäljane hoiduma kalda lähedale. Sinka-vinka sõites tuli vahemaa kogupikkuseks liig 60 kilomeetrit. Tagasi teist sama palju.
Suur oli mõisarahva üllatus, kui südi koduõpetaja enne õhtut tagasi jõudis, postikott käes ja erilisi väsimuse tundemärke avaldamata. Parunipere lugupidamine eesti noormehe vastu kasvas hüppeliselt.
Tule kindlasti ka raamatu esmaesitlusele Viru Keskuse Rahva Raamatus 7. septembril kell 18.00! Loe lähemalt!
Samuti esitletakse raamatut 14. septembril kell 18.00 Tasku Keskuse Rahva Raamatus! Rohkem infot!
