Rein Raud soovitab lugemist!

Rein Raud on eesti kirjanik, kultuuriteoreetik, japanist ja professor. Aastatel 2006-2011 oli Rein Raud ka Tallinna Ülikooli rektor. Ta on tuntud arvamusliider, iseäranis humanitaarias – Eesti Päevaleht nimetas 2015. aastal Raua Eesti kõige mõjukamaks inimeseks hariduse ja teaduse valdkonnas. Raud on ise öelnud, et kirjutanud on ta juba aegade algusest. Mitmed tunnustused kinnitavad seda väidet. Lisaks esseistikale, artiklitele, tõlgetele ning teadusväljaannetele on Raud ka tulemuslik ilukirjanduse viljeleja, tema loomingus on nii proosat kui ka luulet.


Eda Ahi “Sadam”

tulen sulle vastu, aju rakkus.
minututest minuteist on peagi
ainult leebed tunatunnid järel.

seisad kai peal, maa ja mere äärel,
pikad ripsmed tuisutuulest takkus.
kõik on järsku väga hea ja mõru.
miks? ei teagi.
äkki peaks? ei pea.
igatsuse teed on imelikud.
tikk ja takk.
sa süütad tuules tiku.
kuid su taskus idanevad tõrud.

Vaata raamatut!

Rein Raud soovitab: “Eesti kirjandusloos on juba kord nii, et seda läbib tugevatest naisluuletajatest koosnev telg Koidulast ja Haavast, Underist ja Alverist Luige ja Karevani ning ikka edasi. Võib-olla on see nii seetõttu, et rahvalaulikute seas oli just naistel kanda loov ja püsivust hoidev roll. Ma arvan, et Eda Ahi on võtmas sisse kohta sellel teljel ja mul on hea meel, et ta teeb seda korraga isikliku ja kaasaegse, ent ühtlasi mitte ainult eesti, vaid kogu euroopa luulekultuuri traditsiooni tajudes ning edasi arendades, vormitundlikult, aga terava närviga. Iga tema uus raamat on suur rõõm.”

Holger Kaints “Uinuv maa”

Noor poliitikakauge tütarlaps abiellub vanglast vabanenud kommunistiga ja satub sel moel inimeste sekka, kes oma ahvatlevaid ideid õnnelikust ühiskonnast tegelikkuseks loodavad muuta. Et ta pärineb optantide perest, on tema vanemad kommunistide tegusid revolutsioonijärgsel Venemaal juba kord tunda saanud ja see määrab nende suhtumise. Romaan vaatleb kolme suhteliselt lühikest ajavahemikku peategelaste vaatevinklist: südasuvi 1938, varakevad 1941, hilissügis 1946. Igas osas on ka oma väike sisemine süžeeke, kuid neist olulisemad on aegade omavahelised seosed ja tegelaste mõtteviis, mis mõnel muutub, teisel mitte. Kahes viimases osas on kommunistid juba kõrgetel kohtadel ja tegelaste hulgas on mõned, kelle puhul võib ära tunda, et neil on reaalses elus eksisteerinud prototüübid. Loe edasi…

Rein Raud soovitab: “Seda sõjaeelse Eesti viimasest ja Nõukogude režiimi algusaegadest jutustavat raamatut on teiste samadest aegadest kõnelevate hiljutiste romaanidega võrreldes põhjendamatult vähe tähele pandud. Ajaloo pöördelisi hetki on nähtud naiivitari silmadega, kelle jaoks on mõned inimlikud püsiväärtused nii enesestmõistetavad, et nende kadumine või kahtluse alla sattumine tundub võimatu, ja seda ängistavam on näha, mis toimub tema ümber. Väga põhjalik uurimistöö, mis peab olema selle romaani kirjutamisele eelnenud, ei suru ennast kuidagi peale, vaid annab tekstile ainult ruumilisust ja sügavust juurde. Sellest võiks tulla päris hea film.”

Lauri Kaldoja “Vessel”

Lauri Kaldoja teist luulekogu võib pidada 2015. aastal ilmunud „Panoptikoni“ järjeks, toonaste teemade käsitluseks uue rakursi alt. Kui „Panoptikonis“ oli fookus vaatlusel – enesevaatlusel läbi kõrvalise pilgu, siis „Vessel“ pöörab pilgu sissepoole, küündides veresoonte, luu ja üdini, sisemise sõjaväeni. Loe edasi…

Rein Raud soovitab: “Kui Eda Ahi raamatud leiavad oma lugeja praegu juba võib-olla ilma kõrvalise abitagi üles, siis eelkõige näitleja ja muusikuna tuntud Lauri Kaldoja ei tule ehk esimeste seas meelde, kui tänapäeva luuletajatest räägitakse. Kuigi juba võiks. Ma mäletan väga hästi seda tunnet, mis mul oli tema esimest kogu, “Panoptikoni” lugedes, sestap oskasin teist raamatut juba oodata. Kaldoja luule on korraga täpne ja aus. Rohkem hetkel öelda nagu ei tahakski.”

Jan Kaus “Kompass”

Kompass“ on autori esimene katse ühendada miniatuuri ja romaani väljenduslaade, jutustada lugu proosaluules. Tegu on inimliku lihtsa looga, hinge topograafiaga, mis püüab kirjeldada kaasaegse inimese suhteid teiste inimestega ning tema ümber avanevate nähtavate ja nähtamatute maastikega. Loe edasi…

Rein Raud soovitab: “Kaus on vaieldamatult tänapäeva eesti proosa üks olulisemaid nimesid. Kummalisel viisil on ta paralleelselt läinud järjest paremaks kahes teineteisest selgelt eristuvas kirjandusvormis – miniatuuris ja eepilise haardega romaanis. Mõned tema lugejad eelistavadki üht, aga mitte tingimata teist. Tema hetke- ja kohatajulised laastukogud erinevad üsna oluliselt suurematest romaanidest, millest “Ma olen elus”  – mu meelest ta seni tugevaim – on loonud lausa Faulkneri Yoknapatawphaga kõrvutatava pooleldi müütilise maailma. “Kompassis” saavad need kaks loomelaadi kokku. Ei põrku, vaid ühinevad, üllatavalt ja rõõmustavalt.”

Julia Kristeva “Võõrad iseendale”

Prantsuse filosoof, kirjanik ja psühhoanalüütik Julia Kristeva käsitleb oma essees Võõrad iseendale“ (1988) nüüdismaailmas üha olulisemaks muutuvat küsimust: kuidas suhtuda mujalt tulnutesse, võõrastesse. Kristeva käsitleb ksenofoobia küsimust nii ajaloolisest kui ka tänapäevasest vaatenurgast: vaatluse all on võõrad antiigis ja keskajal, valgustusajal, Prantsuse revolutsiooni päevil ja nüüdisaja Euroopas (eelkõige Prantsusmaal). Ta võtab vaatluse alla suurkujud, kes on mõtisklenud võõruse üle (nt Rabelais, Montaigne, Erasmus, Montesquieu, Diderot, Kant, Herder, Camus ja Nabokov). Loe edasi…

Rein Raud soovitab: “Ma mäletan, kuidas mul ei tekkinud head kontakti selle raamatuga siis, kui see algupärandina ilmus (1988), sest tema probleemiasetus oli täiesti erinev olukorrast ja vaimsest ümbritsusest, mis valitses siin toona. Tunnistan: see oli minu viga. Praegu on aga teine aeg, meie ühiskond otsustab oma arengu üle iseseisvamalt kui kunagi varem. Ja siia on seda raamatut väga vaja. See olevikku ja minevikku analüüsiv perspektiiv, millega Kristeva võõrast, väljaaetut, pagulast, rändurit, kosmopoliiti kui Euroopa ajaloo üht keskset figuuri vaatleb, on äkitselt muutunud väga aktuaalseks ja aitab meil – ma loodan – aru saada paremini ka iseendist siin suurte hoovuste ristteel.”

Hasso Krull “Mõistatuse sild”

Hasso Krulli neljas esseekogu on kui küllusesarv, kuhu mahuvad luule ja pärimus, ajalugu ja müüt, inimesed ja loomad, ontoloogia ja poliitika. Raamat näitab autorit empaatilise lugejana, kes suudab huvitavaks kirjutada nii eesti uuema luule kui vanad muistendid ja mõistatused. See on korraga nii tõeline perspektiivide panoraam kui värav pärimuste kosmoloogiasse. Kuid mulle isiklikult on Mõistatuse sild” hindamatu kingitus. – Marek Tamm. Loe edasi…

Rein Raud soovitab: “Hasso Krull on üks kõige elegantsemaid tänapäeva Eesti mõtlejaid. Võib-olla ta ise eelistaks mõnd teist epiteeti, eriti kuna ei pea oma loomingulist biograafiat ühtseks jooneks, aga minu meelest iseloomustab see tema erinevaid loomingulisi ja mõttelisi stiile päris hästi. Tunnen Hassot juba koolipõlvest ja kunagi oli mul koguni rõõm ja au olla tema varjunime Max Harnoon all ilmunud esimese luulekogu “Mustvalge” koostaja (2015 muide faksiimilena taasüllitatud Näo Kiriku väljaandes koos Hasso põhjaliku eessõnaga). “Mõistatuse sild” on loomulikult midagi hoopis muud, see on praegune Hasso, üllatavaid mõtteseoseid loov ning raame ja piire ei millekski pidav suveräänne mõtleja, kelle arvustusi võib nautida ka lugemata neid raamatuid, millest need kirjutavad. Mõned kirjutised selles kogumikus on iseenesest manifesti väärtusega, näiteks “Mis on luule” ja “Loom on inimesele inimene”. Kes on tema loengul olnud, see kuuleb arvatavasti kogu seda raamatut tema häälega.”

Sirpa Kähkönen “Graniitmees”

Sirpa Kähköse romaan „Graniitmees” („Graniittimies”, 2014) on lugu Soome noortest, kes 1920. aastatel salaja Nõukogude Liitu läksid. Nad loobusid oma kodumaast, nimest ja emakeelest. Nad uskusid, et ees ootab uus elu, tööinimeste paradiis, mille nemad ise üles ehitavad. Kuid utoopiad ei teostu ja maa, Stalini-aegne Nõukogude Liit, kuhu nad õhinal olid tulnud, ei võtnud neid omaks. Loe edasi…

Rein Raud soovitab: “Kommunistliku propaganda mõjul sadakond aastat tagasi Soomest Leningradi põgenenud perekonna lugu on usutav ja vapustav. Seda viimast ka filigraansuse poolest, millega Sirpa Kähkönen on suutnud taasluua talle täiesti võõra maailma, algusaegade Nõukogude Liidu, kusjuures ilma klišeede ja mustvalgete näpuviibutusteta. Kähkönen on öelnud, et teda huvitavad just nimelt ajaloo hammasrataste vahele sattunud n-ö väikesed inimesed, kelle lugu keegi teine ei jutustaks. Temal aga on see korda läinud väga hästi.” 

David Szalay “All That Man Is”

Üheksa meest. Igaüks neist erinevates eluetappides, igaüks neist eemal kodust ja igaüks neist püüdmas midagi – kes Praha äärelinnas, kes Belgia kiirteel, kes odavas Küprose hotellis. Kõik aga mõistatamas, mida tähendab olla elus, siin ja praegu. Vaata raamatut!

Rein Raud soovitab: “Kanada päritolu briti kirjaniku David Szalay romaan on õieti põimik novelle, millest igaüks vaatleb üht meest ühel kriitilisel hetkel tema elus, kui ta on korraga haavatav ja (mõnikord ise seda teadmata) valmis oma senist elu ületama. Raamat liigub ringi mööda Euroopat ja on täpne kõiges, üksikust lausest laia panoraamini. See on väga kurb raamat, aga kuidagi ometi helge, ja sageli lõpeb üks lugu ära hetkel, kus seda kõige vähem ootaks, et asenduda teisega, milles läheb samamoodi. Aga usk inimesesse jääb ikka lõpuks peale.”


Rein Raud “Kell ja haamer”

Romaani tegevusliinid kirjeldavad inimsaatuste põimumist Undivere mõisas eri ajastutel – XIX saj algupoolel, kui seal elas maailmarändur Otto von Dodecker, 1950, kui seal oli lastekodu, 1979, kui kolhoosi kontorina toiminud mõis restaureeriti, ning 2016, kui seal oli alustamas tööd Dodeckeri kunstikogusid eksponeeriv muuseum. Tasapisi ilmneb, et seal on läbi aegade toimunud midagi kahtlast ja kuidagi on see seotud iidse mänguga, mida majas on aastasadu mängitud. Vaata raamatut!

 

 

Rein Raud “Täiusliku lause surm”

Nõukogude Liidu lagunemise aegadel Tallinnas, Helsingis, Leningradis ja Stockholmis toimuv põnevuslugu harutab lahti inimsuhete sasipuntraid usaldamatuse, poliitiliste pingete, lootuste ja hirmude õhkkonnas. Tegemist on korraga spiooni- ja armastuslooga, mille tegelased ei saa isegi alati täpselt aru, millisel poolel nad on ja mis asja ajavad. Aga olulistes küsimustes tuleb oma valikud teha neil sellegipoolest. Vaata raamatut!

 

 

 

Rein Raud “Ratsanik Melchior”

Tipperdingeli noor krahv Melchior peab pärast tüli isaga kodunt lahkuma ning saab kaasa vaid kolm vanaisalt päranduseks jäänud asja: sadula, sule ja pasuna. Nende abil tuleb tal tagasi võita suguvõsa maavaldus, aga peagi selgub, et see ei ole sugugi lihtne ülesanne. Põnevat sündmustikku saadavad Melchiori sõprade, ketserist munga Balthasari ja alkeemiku Alexiuse arutlused hea ja kurja olemusest. Loe edasi…

 

 

 

Tutvu kõigi Rein Raua raamatutega siin!

About the author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil raamaturiiul@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Arhiiv