Elada tuleb normaalselt, ja jõulupraadi ei tasu karta

Med-dr prof Toomas Sulling on teinud ligi 4000 südameoperatsiooni. Ta ei ole mitte ainult Eesti kaasaegse südamekirurgia rajaja, vaid ka elupäästja, lootusekiir. Eriti hästi teavad seda need, kes on ise opilaual lamanud, või nende lähedased, kes on oodanud haiglaukse taga või kodudes arsti vastust…

Värskelt ilmunud raamatus „Südamega südamest” räägib Eesti tippkirurg oma poole sajandi elutööst, südame tervisest ja selle hoidmisest. Tema eesmärk on selle raamatu abil Eesti inimest harida.

Millal Teil tekkis mõte arstiks saada?
See oli siis, kui sattusin täiesti ootamatult 3,5 aastaks haiglasse. Olin siis 13 ja mul diagnoositi põlvetuberkuloos. See oli ausalt öeldes šokk, eriti kuna olin tegelenud palju spordiga ja soovisin selles suunas edasi liikuda. Tartu sanatoorses koolis tekkiski soov ja mõte, et lähen proovin arstiteaduskonda sisse saada. Isa oli mul suur bibliofiil ja mõistis mu kutsumust. Kui ta mind Tallinnast vaatama tuli, tõi ka mõne raamatu arstide kohta kaasa.

Kas Te usute saatusesse?
Olen oma filosoofialt fatalist, aga aktiivne. Säärasesse saatusesse, et kogu inimese elutee on ette määratud, ma ei usu. Aga usun juhustesse ja õnne. Ja juhuseid tuleb ära kasutada. Tuleb teha KÕIK, mis sel hetkel sinu võimuses. Ja samas leppida, kui ei tulnud pingutustest hoolimata välja. Siis ei tasu nutta, järelikult polnud asi sulle mõeldud. Võta see kogemus ja mine edasi.

Arst üldse, aga eriti kirurg, peab olema äärmiselt täpne, kohusetundlik ja kannatlik. Kas saite need iseloomujooned kaasa kodunt või kujundas hiljem midagi ka elu?
Eks mõlemat. Koolipoisina pidid meil vennaga hinded korras olema, seega nõuti ka kodus distsipliini, aga muidu kasvasime suhteliselt vabalt. Ütlesin emale kohe, et kui mul on hinded korras, siis sina mind ei kontrolli. Mulle ilmaasjata kontroll ei meeldi. Isa võttis vabamalt ja ütles, et küll poiss ise teab, mis poiss teeb. Ja ega vanematel polnudki põhjust muretsemiseks, lõpetasin kooli kiituskirjaga.
Aga mis mind arstina ikka ja jälle edasi viis, oli motivatsioon. Minul ja mu meeskonnal läks 10 aastat aega, enne kui saime alustada päris operatsioonidega. Ausalt öeldes olin ka ise vahepeal juba usku kaotamas.
Motivatsiooni õppisin sealsamas sanatoorses koolis. Õppisin, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Mu psüühika kasvas selle aja jooksul kõvasti. Mu esimene suur soov oli võimalikult kiiresti välja saada, ja teine, et ma sandiks ei jääks. Pingutasin selle nimel väga.

Millega Te end kirurgitöö kõrvalt, aga ka praegu, pensionieas n.ö erksana hoiate?
Mulle meeldib liikuda ja spordiga tegeleda. Varem jooksin ja suusatasin palju. Nüüd, kui põlv enam väga ei lase, teen kepikõndi ja käin ujumas, või tõstan palki, Nõmme terviserajal on see võimalik.
Need on mu endomorfiinid, mis mind tagant utsitavad, mu enesetunne paraneb oluliselt, kui olen midagi füüsilist enda heaks teinud. Inimene armastab igasugu mõnusaid asju, miks siis mitte sporditegemist armastada! See võiks olla elustiil.
Teine väga oluline paik, kus end hästi tunnen ja mis mulle energiat annab, on meie Lõuna-Eesti maakodu. Panime kõik oma säästud selle alla, et kui pensionile jääme, oleks koht, kus olla. Käime seal nii suvel kui talvel.

Kohe-kohe on jõulud ukse ees. Mida Te eestlaste armastatud seapraest ja hapukapsast arvate?
Süüa kord aastas seapraadi? Miks mitte! See küll veel pärgartereid ei lubjasta, kui üks kord aastas mõnuga rasvast elukat süüa. Pidevalt liialdada rasvase toiduga muidugi ei tohi, aga liialdada ei maksa millegagi. Ka veejoomisega mitte. Jah, tõsi, me eestlastena tarbime liiga vähe vett, aga sellega ei saa hulluks minna. Iga inimene võiks ikka ise suuta otsustada, mida tema keha vajab ja kustmaalt läheb piir.

Teie jõulusoov Rahva Raamatu lugejale? (Dr Sulling vaikib kaua, enne kui vastab.)
Tahaksin soovida normaalset elu. Mis on normaalne? Ma arvan, et me kõik tegelikult teame, mis on normaalne elu. Loobuda suitsetamisest, alkoholiga liialdamisest, ülesöömisest, liigmuretsemisest, rohkem liikuda… Tuleks lihtsalt neid üldkehtivaid reegleid järgida.
Minu meelest võib kõike teha, aga parasjagu. Maksimumpingutused lühiaegselt (minuteid, tunde, aastaid) on teretulnud, kui olukord seda nõuab. Lähtu enesetundest!


Toomas Sulling “Südamega südamest”

Toomas Sulling on üks Eesti koronaarkirurgia loojaid, kes poole sajandi jooksul opereeris 4000 haiget, tehes neile šunteerimislõikuse ehk pannes ateroskleroosist kahjustatud arterite asemele uued veresooned. Umbes pooled operatsioonid tegi ta töötaval südamel ja pooled kunstliku vereringega, kui inimese süda pannakse seisma. Kumb meetod on parem ja millal, sellest on raamatus juttu. Samuti sellest, mis pilt arstile avaneb, kui inimene südamehaigusega tema juurde satub. Ja millised valikud arstidel on ning mida võiks teada patsient. Loe edasi…

 

About the author

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Raamatublogist

Siin blogis kirjutavad Rahva Raamatuga seotud toredad inimesed ja mõned külalisautorid sellest, mida nad armastavad: raamatutest ja lugemisest. Kui soovid sõna sekka öelda, kirjuta meile aadressil raamaturiiul@rahvaraamat.ee – raamatutest rääkivad kaastööd on alati oodatud. Mõnusat lugemist!

Arhiiv