Loe, miks René Tendermann allpool välja toodud raamatuid lugeda ja kinkida soovitab.
Kairi Look „Tantsi tolm põrandast”
Mööduv aasta oli ühe autori ühe romaani aasta – ilma igasuguse kahtluseta on selleks Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast”. Aasta esimesest kuust edetabeleid valitsenud romaan on nüüd uues, kõvakaanelises kuues saadaval. Rahva Raamatu aastaraamat 2025 on alles esimene paljude auhindade reas. Ma olen kindel, et ka 2026. aastal leiab „Tantsi tolm põrandast” palju lugejaid, kel pärast raamatu lõpetamist on mõttes ainult üks küsimus: „Kairi, millal järgmine?”
„Heas ja säravas sõnas on palju jõudu.” Loe intervjuud Kairi Loogiga.
Graham Swift „Emadepüha”
Varraku sarjas „Moodne aeg” ilmub ainult väga head kirjandust. Inglise kirjanduse suurkuju Graham Swifti „Emadepüha” on võimas romaan armastusest ja kirjandusest. Mahuga see raamat ei laia, lehekülgi natuke üle saja, aga mõnikord on vähem rohkem. See on üks neist romaanidest, mis jääb kauaks meeles kaikuma. Mitmed kriitikud on nimetanud seda tema parimaks romaaniks. Mul pole põhjust selles kahelda. Häid asju peab nautima ja raamatutega on see hea asi, et neid saab nautida mitu korda. Võtsin riiulist, et seda uuesti lugeda.
Thomas Schlesser „Mona silmad”
Thomas Schlesseri suvel ilmunud „Mona silmad” võiks olla kohustuslik! Kümneaastane Mona kaotab tunnikeseks nägemise. Vanaisal on oma raviplaan ja ta hakkab kord nädalas, selle asemel et lapsega psühhiaatri juurde minna, käima hoopis kunstimuuseumis. Kokku 52 päeva ja 52 kunstiteost Pariisi kesklinna kolmes kunstimuuseumis – Louvre’is, Orsays ja Beaubourg’is (Pompidou keskus). Oskus kunstis kunsti näha on kinni õpetuses, kuidas ja mida vaadata. Ja vaadata on ka ühesainsas kunstiteoses väga palju. Aeglaseks nautimiseks.
Liz Moore „Metsajumal”
Liz Moore on üks mu suuri lemmikuid ja tema viimane romaan „Metsajumal” kinnitas seda, mida teadsin niigi – kõiki tema raamatuid võib nimetada parimateks. Eks seda on kinnitanud paljud ka enne mind, sealhulgas Goodreadsi lugejad, kes valisid „Metsajumala” 2024 aasta parimaks põnevusromaaniks. Põnevust raamatus jagub ja kõigi õnneks jagub seda kauaks. Kuigi minu täieliseks hämminguks on mulle öeldud, et see purakas loeti läbi kahe päevaga. Üle mõistuse! Tubli on!
Valérie Perrin „Minu kallis tädi”
Prantslanna Valérie Perrin on eestlastele meeldinud alates tema mõne aasta eest ilmunud romaanist „Lilledele värsket vett”. Meeldimisest on saanud armastus, omamoodi kindla peale minek, sest lugejad haaravad iga tema uue romaani järele. Ja pettuma ei pea keegi. Igal oma lemmik, minul tema „Kolm”, aga soovitagem siis seda viimati ilmunut. Sobib kinkida igas vanuses lugejale. Jõuluvana saab raudselt musi!
Laur Lomper „Selle talve päevik”
Eelmise aasta lõpus ilmunud ja sel aastal vähemalt Rahva Raamatus enim müünud raamatu „Vahi kuue paiku vahi kuue paiku” autoril Laur Lomperil / Tõnu Ojal on ilmunud uus luuleraamat. See sobiks eriti hästi jõulukingiks, aga kõigile kingiostjatele hoiatus: selles raamatus on lehekülgede kaupa mõnusas riimis luuletusi, mida on hea kingi lunastamiseks jõuluvanale ette lugeda. Nii et ostke kohe kaks. Üks kingiks, teine endale. Raisku ei lähe!
„Ehk annab luule päeva jagu jõudu sappi ja kurjust edasi lükata.” Loe intervjuud Tõnu Ojaga.
Clare Leslie Hall „Vaevatud maa”
Mul on kahju, et minu selleaastane absoluutne lemmik, Clare Leslie Halli „Vaevatud maa” ei võitnud Goodreadsi ajaloolise romaani auhinda, sest pidi alla vanduma Taylor Jenkins Reidi „Atmosfäärile” (ka seda soovitan, TJR on tõesti maailmameister!). Clare Leslie Hall lööb lugejal hinge kinni juba esimestel lehekülgedel. Me saame teada, et keegi on tapetud. Mees, seda teame ka. Aga kes tapeti? Ja kes on tapja? Autor hoiab mõnuga põnevust üleval ja vaesel lugejal ei jää muud üle, kui ühe käega kõvasti hoida raamatut, teisega keerata lehti. Mõnikord võib pudeneda huulilt vaikse karjatusena „Issver!”, kuid raamatust käed lahti ei lase. Elamus garanteeritud!
Andrus Kivirähk „Eesti rahva uued jutud”
Üks tõenäoliselt parimaid reklaamlauseid algab sõnadega „Tõenäoliselt parim…”. Nii ja ainult nii saab nimetada ka Andrus Kivirähku. Mõne kuu eest ilmunud „Eesti rahva uued jutud” kahtlaselt tuttavana näiva kaanega on läbi müüdud. Seda juhtub viimasel ajal üliharva, aga alati vaid nendega, kes tõenäoliselt ongi parimad. Kes raamatust ilma jäi, võib kusagil tänavanurgal organiseerida lühikese, kuni kolme osalejaga meeleavalduse. Ehk kirjastaja lööb numbrid kokku ja teeb kordustrüki.
„Kirjaniku roll on kirjutada, nii nagu linnu roll on laulda ja lille roll on õitseda.” Loe intervjuud Andrus Kivirähkiga.
Yael van der Wouden „Pelgupaik”
Yael van der Woudeni esikromaan „Pelgupaik” kandideeris eelmisel aastal peaaegu kõigile suurtele kirjandusauhindadele, aga ei võitnud suurt midagi. Mõne väikese võib-olla võitis, aga neid ei vaevu keegi jutuks võtma. „Pelgupaiga” läbi lugenud aga tahavad seda jutuks võtta, sest hinge see läheb ja mitte vähe. Teise maailmasõja järgses Hollandis toimuvat romaani kannab algusest peale pinge, ridades kaikuv ja vabisev hirm jääda ilma pisikestest asjakestest, mis kannavad endas meie armsate inimeste mälestust. Ja mis mõnikord pimestavad meid niivõrd, et me ei näe meie kõrval olevaid inimesi ja nende armastust. Kas siis see või kirglik armastuslugu – jalust nõrgaks võtab „Pelgupaik” igal juhul.
Jaana Maling, Melissa Mariel Korjus, Krõõt Tarkmeel „Kannapööre”
Sellesse imekaunisse raamatusse on kogutud kokku 32 vapra naise lood uutest algustest, kannapööretest elus, rännakutest tundmatusse. Uskumatult raju raamat võimsatest naistest, kelle ette elu oma veidrail viisidel pani valiku – kas samamoodi edasi või prooviks midagi uut, midagi, mis võib täitsa vabalt ka untsu minna. Ja neil naistel oli julgust teha see pööre, astuda see samm ja … õnnestuda. Aitäh eeskuju eest! Kannad pöördeks valmis!
