Sebastian Fitzek, Michael Tsokos „Ära lõigatud”
Jaan Martinson soovitab: “Kui arvad, et krimikirjandus ei paku sulle midagi uut, siis arva uuesti. Saksamaa üks populaarsem krimiduo läheb raamatuga „Ära lõigatud” justkui uude dimensiooni, keerab vinti aina üle ning tungib sellega ka Stehen Kingi mängumaale.
Kes kardab verd ega suuda mõeldagi sellest, et peaks laipa puutuma, võiks raamatu kõrvale jätta. Ent samas… Igaüks võib sattuda noore neidise Linda olukorda – ta viibib tormi tõttu ligipääsmatuks muutunud saarel ning saab kohtupatoloog Paul Herzfeldilt, kelle tütar on röövitud, palve juhendamise järgi üht surnukeha lahkama hakata. Samas jälitab Lindat maniakaalne endine peigmees, siis leiab ta veel ühe surnu ja temagi kallal tuleb toimetada… Ühesõnaga hullus ruudus, aga põnev.”
Lee Child „Tasub surra”
Jaan Martinson soovitab: “Lee Childil ja tema loodud üksildasel uitajal Jack Reacheril on suur fänkond, kuhu rahvast aina lisandub. Kusjuures Reacheri kaasaegses vormis kirjutatud mõõga ja mantli saagasid armastab ka õrnem sugu. No kes ei tahaks, et õiglus võidutseks, kuigi selleks tuleb kasutada suuremal või vähemal määral vägivalda.
Seekord on Reacher jõudnud Nebraska maisipõldude vahele. Piirkonda valitseb karm Duncanite klann koos kamba kõrilõikajatega. Reacheri saabumine lööb tavalise elujärje sassi, kohalikud näevad temas päästjat, Duncanid sissetungijat. Seega läheb ebavõrdseks löömaks, kusjuures maffiamehi, kes Reacheri pead ihaldavad, tuleb aina juurde. Samaga soovib Reacher lahendada veerand sajandit kadunud tüdruku juhtumi ning selgust saada, kust tuleb Duncanite raha. Ses mängus reeglid puuduvad ja seadused ei kehti.”
Agatha Christie „Viimane vaimudetund”
Jaan Martinson soovitab: “Krimikirjanduse tüvitekst. Alguspunkt, kust maailma enimmüüdud kirjanik – Agatha Christie jagab seda tiitlit William Shakespeare’iga – pihta ja arenema hakkas. Kakskümmend lühilugu, kus mõnes on ka seletamatut müstikat, kuid enamasti peitub saladuslike juhtumite taha siiski inimhing ning vaimudetund taandub tavaliseks mõrvalooks. Muide, neis lühistoorides astuvad esmakordselt lugejate ette kuulsad detektiivid Hercule Poirot ja Miss Marple.
„Viimane vaimudetund” pakub seda, mida tänapäeva krimikirjandus harva teeb – lühilugusid. Pikalt heietada oskavad kõik, aga proovi mõrvalugu kokku pressida kümnele leheküljele ja teeni lugejalt välja kauakestev aplaus… Seda suudavad vaid suurmeistrid.”
Olga Pogodina-Kuzmina „Uraan”
Jaan Martinson soovitab: “Tänapäevane krimikirjandus on venitatud nõnda laiaks kui universum, mille piire pole võimalik hoomata. Seega võib Peterburi autori Olga Pogodina-Kuzmina „Uraani” külma rahuga määrata krimi- ja spiooniromaaniks, sest toimuvad salapärased tapatööd ning valmistatakse ette diversiooni. Kuid samas on raamat ka metsavennaromaan, tööstusromaan, vanglaromaan, armastusromaan, lapsepõlveromaan, okupatsiooniromaan…
Suurepärasele teosele, kus kõik tegelased – ja neid on palju – joonistab autor välja realistlikult ja inimlikult, annab lisaväärtuse tõik, et tegevus toimub Sillamäel. On aasta 1953, Nõukogude Liit vajab aatompommide jaoks uraani, Stalin sureb ja sotsialistlik maailm on muutumises.”
Anders Roslund „Õnnesoovimesul”
Jaan Martinson soovitab: “Kuigi nordic noir on viimastel aastatel ära lörtsitud sellega, et põhjamaalased toodavad kvantiteeti, mitte kvaliteeti – kas on veel mõnd rootslast, kes pole krimkat kirjutanud? – pole pärlitest siiski puudus.
Anders Roslund, kes peab pärast paarilise Börge Hellströmi lahkumist üksi hakkama saama, särab endiselt eredalt. Esmalt oli kolm sekundit, siis kolm minutit, siis kolm tundi, mis lahutas infiltreerujat Piet Hoffmani teispoolsusesse minekust ja alati oli abiks ikooniline inspektor Ewert Grens. Nüüd on aega kolm päeva – kui Hoffman ei algata Rootsis sõda relvaärikate vahel, lekib tema tegelik mina kuritegelikku maailma ning nii tema kui pere on määratud hukule.”
Stuart Turton „Evelyn Hardcastle’i seitse surma”
Jaan Martinson soovitab: “Eks sa liigita seda raamatut… Krimka? Kindlasti. Ulmeteos? Jah, ajasilmuse teemat on kedratud ikka ja jälle. Õudukas? Enam-vähem, ehk midagi stephenkingilikku. Ja siis loed ja püüad aru saada, mis õigupoolest toimub ega märkagi, kuidas aeg kaob ja selgus lõpuks saabub.
Ehk siis kummaline krimithriller, mille tegevus toimub sajandijagu tagasi mõisas, kuhu on kutsutud seltskond rikastest ja ilusatest, liiguvad ringi teenijad… Ja Evelyn Hardcastle teeb kõigi nähes enesele lõpu. Kuid see pole ainus, mis häärberis õudu äratab – kuskil liigub ringi pussitaja ja sadistlik lakei, kes hirmutab inimesi…
Aiden Bishop – nii on ta nimi, aga see on ka ainus, mis ta endast teada saab – on lukustatud ajasilmusesse ning eksisteerib ühe häärberis elava persooni kehas. Üks päev, üks keha. Talle on antud kaheksa võimalust ehk kaheksa keha, et välja selgitada, kes tapab Evelyn Hardcastle’i, siis pääseb ta nõiaringist välja. Sama ülesanne on mõnel teiselgi, vabaneb see, kes leiab lahenduse esimesena. Kui lahendust pole, päev kordub ja Evelyn Hardcastle sureb uuesti ja uuesti.”
Loe ka teisi Jaan Martinoni lugemissoovitusi!
