Jo Nesbø “Veri lumel / Veel verd”
“Veri lumel“: Olav Johansen on düslektikust palgamõrvar, kes kipub liialt kergesti armuma. Tal on käsil pikk armastuskiri, samal ajal töötab ta Oslo kõige mõjuvõimsama narkokuninga Daniel Hoffmanni teenistuses. Ühel päeval saab Olav aga pisut ootamatu ülesande – kõrvalda Hoffmanni noor, kaunis ja truudusetu naine. Ta hakkab teda salaja jälgima, kuni juhtub vältimatu: ta armub temasse. Oslo kohal langeb laia lund ning see 1975. aasta talv tõotab pakase poolest veel kauaks meelde jääda. Loe edasi…
Jaan Martinson soovitab: “Norra kuulsaima (krimi)kirjaniku põhjamaisus on hunnitu. Ses vereraamatus, kus politseinikud – ka Nesbø loodud kuulus Harry Hole – ei figureeri, on ehe kaamoslik taust, ent pilve vahelt särab päikesekiir. Kahe looga suudab autor tõestada, et palgamõrvarid on samuti inimesed, kelle süda pole läbinisti kalk ning kes suudavad armastada ja olla armastatud. Äraspidised lemberomaanid või nii…”
“Shanidar”, koostanud Arvi Nikkarev
Shanidar on Skarabeuse kolmas anglo-ameerika ulme antoloogia “Aphra” ja “Pilet Utoopiasse” järel. Esindatud on nii klassikud (M. Leinster, C. Simak, R. Aickman, K. Laumer ja G. R. Dickson) kui ka tänapäeva meistrid (A. D. Foster, D. Zindell, W. J. Williams ja J. R. Lansdale). Loe edasi…
Jaan Martinson soovitab: “Fantastika (mitte fantaasiakirjanduse, kus seiklevad päkapikud ja lohed) tagasihoidliku tavatarbijana on juba kaks kümnendit oodatud suve algust, mil pisikirjastus Skarabeus ehk Arvi Nikkarev avaldab uue lühijuttude kogumiku, mis jätkab teed ulmelise püha tõe suunas. „Shanidar“ on Skarabeuse kolmas anglo-ameerika ulme antoloogia, sisaldades ajaloo esimese jutu personaalarvutitest ja internetist aastast 1946 ning veel üheksa lugu, üks parem kui teine. Me saame teada, mis meid ootab!”
Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat”
Romaani sündmused toimuvad Issanda aastal 1433, kui äsja on tööd alustanud esimene linnakool ja Tallinnat on tabanud ränk tulekahju. Apteeker Melchior ootab kannatamatult sõnumeid pojalt, kes Lübeckis ametit õpib, aga ta saab temalt üpris kummalise läkituse. Poeg kirjutab, et Tallinnasse on tulnud mees, keda hüütakse Gotlandi kuradiks ja kes võib ohustada Melchiori elu. Kes ta on, miks ta Melchiori vihkab või mida ta Tallinnas teeb, seda poeg ei tea. Samal ajal palub surev kaupmees Duseborgh Melchioril lahendada ühe vana veretöö saladus. Loe edasi…
Jaan Martinson soovitab: “Kuigi Indrek Hargla ilmselt reklaami ei vaja, oleks vääritu teda „Mina loen…“ soovituste sekka mitte paigutada. Hargla keskaegseid roimalugusid võib lugeda kaheti – kui krimkasid või kui ajalooõpikuid. Autor on tõdenud, et võtab minevikust mõne pidepunkti skeletiks ja kirjutab nende ümber loo. Vist vaid paadunud mineviku-uurija ajab näpuga järge, mis on Harglal tõde, mis mitte. Lugejal ükskõik. On olemas teaduslik ajalugu ja Hargla ajalugu. On olemas ka Mart Laari savisaaretu ajalugu, aga see ei puutu asjasse.”
Bill Bryson “Üks suvi. Ameerika 1927”
Üheksa kuu jooksul oli üksteist inimest Atlandi ookeani ületada üritades hukka saanud. Just siis, kui kõik näis täiesti mokas olevat, lendas läänest kohale kiitsakas noormees hüüdnimega Slim ja andis teada oma soovist üksipäini üle ookeani lennata. Noormehe nimi oli Charles Lindbergh. Algamas oli täiesti erakordne suvi. Kõigest sellest ja paljust muust, mida ameeriklased korda saatsid ja mis tegi 20. sajandist tõelise Ameerika sajandi, on Bill Bryson kirjutanud oma ajalooraamatus „Üks suvi. Ameerika 1927”. Loe edasi…
Jaan Martinson soovitab: “Pealkiri – „Üks suvi. Ameerika 1927“ – võib kõlada kahtlaselt ja ebamääraselt, ent autori nimi annab raamatule raudkindla kvaliteedimärgi. Sisu on geniaalselt lihtne (need kaks omadussõna käivad käsikäes) – 1927. aasta viit kuud kirjeldades suudetakse lahti rääkida USA läinud sajandi ajalugu: lennundus, pesapall, kino, raadio, televisioon, terrorism, autondus, maffia, alkohol, profipoks ning veel seda ja toda. Brysoni raamatuid lugedes tekib üksainus hirm, nagu kuulutas kirjandusminister Mart Juur – et need saavad ükskord otsa.”
Svetlana Aleksejevitš “Sõda ei ole naise nägu”
Juba IV sajandil e.m.a sõdisid kreeka vägedes Ateenas ja Spartas naised. Hiljem käisid nad Makedoonia Aleksandri sõjaretkedel. Vene ajaloolane Nikolai Karamzin on kirjutanud: „Slaavlannad käisid vahel sõjas koos isade ja meestega, ega kartnud surma: nii leidsid kreeklased 626. aastal Konstantinoopoli piiramisel tapetud slaavlaste hulgas palju naiste surnukehi. Ema valmistas lapsi kasvatades neid sõjameesteks saama.“ Loe edasi…
Jaan Martinson soovitab: “See raamat on mõjuvam kui „Läänerindel muutuseta“, sest räägib reaalselt, läbi naiste silmade, sõja metsikusest, ebainimlikkusest ja mõttetusest. Ei mingit väljamõeldist, ebarealismi ega loomingut. „Roomasin viimase haavatu juurde, aga temal oli käsi täiesti puruks. Tükid ripnesid… Kõõluste küljes… Olin üleni verega koos… Tal oli tarvis käsi ruttu maha lõigata, et siduda. Aga mul ei olnud nuga ega kääre. Mida teha? Ja ma närisin hammastega seda pehmet liha. Närisin läbi ja hakkasin siduma.“”
Malin Persson Giolito “Vesiliiv”
Djursholmi üldgümnaasium on haruldane koht, kus võivad ristuda miljonärivõsude ja getonoorte teed. Ühel maihommikul kohtuvad klassiruumis viis õpilast ja õpetaja. Kohtumine lõpeb traagiliselt. Üheksa kuud hiljem astub 18-aastane Maja kohtu ette. Kas ta on tõesti süüdi kõiges, mida prokurör ja ajakirjanikud talle süüks panevad? Ja kui tema ei ole süüdi, kes siis on? Loe edasi…
Jaan Martinson soovitab: “Mullu Rootsi parimaks krimiromaaniks tunnistatud ja põhjamaade Klaasvõtme võitnud „Vesiliiva“ on reklaamitud kui kohtupõnevikku, ent tegevus ei toimu suuremalt jaolt kohtusaalis, vaid peategelase mõtteis, kui ta meenutab ja analüüsib sündmusi, mis kuritööni viisid. Kaks pealtnäha toredat noort saabuvad ühel päeval kooli ja asuvad külmavereliselt kaaslasi maha laskma – tänane argipäev, kahjuks – aga miks? Sest elu on teinekord nagu vesiliiv, mis ettevaatamatud ootamatult endasse imeb. Olles kaelani sees, pääsemist üldjuhul pole.”
Olga ja Pavel Sjutkin “Nõukogude kokakunst”
Retsepte ja tõsilugusid nõukaaja köögist. Nõukaajal elanud inimestele on ilmselt nii mõnedki selles raamatus tutvustatavad retseptid igapäevased tuttavad ning nende järgi kokatakse veel tänapäevalgi. Samas on raamatus hulgaliselt ka selliseid retsepte, mida võib pidada õigustatult kokakunsti meistriteosteks. Kõik retseptid on vürtsitatud ilmekate saamislugude ja omaaegsete fotode ning reklaamidega. Loe edasi…
Jaan Martinson soovitab: “Kord nõukogude ajal öelnud sünoptik AK uudistes, et ida poolt pole kunagi midagi head oodata ja saanud eetrikeelu. Üldjoontes oli tol ütlusel jumet, kuid väikeste mööndustega – idanaabrilt oleme saanud söögilauale nii mõndagi suupärast. Pliinide ja kalamarjata elab veel ära, aga щи – David Vseviovi kinnitusel ainus roog maailmas, millest ei saa iial villand – peab kolm-neli-viis korda aastas laual olema. Ja borš ja seljanka ja pelmeenid ja venepäraseid pirukad… Ühesõnaga nostalgialaks koos retseptidega.”
Jaan Martinson, Kristina Šmigun-Vähi “Kristina”
Võib öelda, et Kristina biograafia on Eestis märgilise tähendusega. Varem pole ükski sportlane rääkinud oma elust, võitudest ja kaotustest, tunnetest ja emotsioonidest nõnda avameelselt ega tõmmanud katet kulissidetaguselt maailmalt nõnda pärani. Raamat annab Kristinast pildi kui tavalisest Eestimaa tüdrukust, kel on oma pahed ja nõrkused, kuid kes julges mõelda suurelt ja täitis oma unistused. Ent unistustemaale jõudmise eest tuleb maksta ränka hinda. Kristina kirjeldab rõõme ja läbielamisi nende veerandsaja aasta jooksul, mil ta suusatamises on olnud, selgitades taustu ja tagamaid, mis seni varju jäänud. Lisaks avaneb paljudelt saladustelt katteloor. Vaata raamatut!
