Justnagu rõivastel on ka raamatutel oma hooajatrendid. See mis läheb peale suvel, ei kutsu lugema südatalvel ning vastupidi. Pimedad pikad õhtud ja koduselt lohku istutud tugitool kutsuvad sireenina enda rüppe. Ja mida paksem raamat kaaslaseks, seda mõnusam.
Kui suvised lugemislistid on enamasti kergema ja helgema kirjanduse päralt, siis sügisel ihkaks midagi minoorsemat ja miks mitte ka süngemat ning sügavamat. Ajaloolised biograafiad, õudusjutud, klassikalised gooti romaanid, viktoriaanlik Inglismaa – just nendesse tahaks sukelduda, pleed ninani tõmmatud ja teetass kõrval auramas. Siin natuke inspiratisooni, milliseid raamatuid sügisõhtutel ligi võtta.
Daphne du Maurier “Rebecca”
Kui “Jane Eyre” on juba kapsaks loetud, siis “Rebecca” on järgmine loogiline samm. Gootiklassika, mis süzheelt sarnane – noor pruut viiakse eraldatud maamajja, kus atmosfäär on kõike muud kui õdus ja hubane. “Rebecca” müüs esimesel kolmel kümendil peale ilmumist ligi 3 miljonit eksemplari ja on ilmumisest tänapäevani pausideta trükis olnud. Varu omale pikk vaba õhtu, sest raamatust on pea võimatu end lahti rebida.
Wilkie Collins “Woman in White”
Wilkie Collins oli Charles Dickensi kaasaaegne. Oma eluajal nautis ta arvestatavat menu, kuid jäi siiski oma kuulsa sõbra varju. Täiesti teenimatult, sest Collinsi “Naine Valges” on mõnusalt tummine viktoriaanlik romaan, milles on tänapäevase detektiivizhanri sugemeid ning mis on Dickensi loominguga täiesti samale pulgale asetatav. Lugu jutustatakse mitme erineva tegelase vaatepunktist, mis teeb üsna mahuka teose vaheldusrikkaks ning paneb kaasa nuputama. “Naine Valges” sisustab vaevata ära vähemasti pooled lõputusse venivad novembriõhtud.
Donna Tartt “Secret History”
Uus-Inglismaal aset leidev lugu sõpruskonnast, kes kogemata ühe endi seast teise ilma saadab, on üks armastatumaid ülikooliromaane. Kogu tegevus toimub kooli kampuses, kus õhkkond on pinev, kergelt klaustrofoobiline ja klassikalisest filoloogiast paks. Kui sulle meeldivad tolmused raamatukogud, sügisene kõdu ja ninakad rõõsapõsksed kirjanduslike huvidega esmakursuslased, siis “Salajane Ajalugu” on midagi sinu jaoks.
Shirley Jackson “We Have Always Lived in the Castle”
Shirley Jackson oli oma eluajal suhteliselt tagasihoidlikult tunnustatud. Tänapäeval peetakse Jacksonit aga suisa Ameerika õuduskirjanduse kullavaraks. Tema loomingut on inspiratsiooniallikana välja toonud muuhulgas näiteks ka Stephen King. Jacksoni tuntuim romaan on “The Haunting of Hill House” kuid omapäraseim ja meeldejäävaim just “We Have Always Lived in the Castle”. Vaid napi 150 leheküljega on loodud muinasjutulise ja õõvastavalt sünge vahepealne maailm. Eraldatud majas elavad kaks õde, Constance ja Merricat Blackwood. Ülejäänud küla on nad ära põlanud, seotuna aastatetaguse juhtumiga, kus seitsmest Blackwoodist jäi järsku järgi vaid kaks. Loosse oli segatud suhkrutoos millesse oli eksinud surmav kogus arseeni, kuid keegi ei ole päris kindel, mis täpselt juhtus. Tõeline pärl Addams Family stiilis lugude austajatele ning teos, mis on raamatusõprade seas kultusstaatusesse tõusnud.
Sarah Perry “Melmoth”
Sarah Perry eelmine raamat “The Essex Serpent” lennutas ta kõrgele ja otse valgusvihku. Sealt kõrgustest potsatab meieni nüüd tema järgmine romaan “Melmoth”. Raamatu tegevus toimub kaasajas ning see räägib loo salapärasest olendist nimega Melmoth, kes püüab neid, kelle minevikus on tumedad saladused. Oma minevikuga peab sisemisi heitlusi ka Helen Franklin, kes mütoloogilise olendiga seotud tekste tõlkides on üha kindlam, et Melmoth on alati temast vaid paari sammu kaugusel, tema kannul. Halvad eelaimdused, müstiline olustik, mütoloogiasugemed ning siduva niidina raamatut läbiv moraali ja süütunde käsitlemine teevad “Melmothi” samavõrra nauditavaks nagu seda oli megahitt “The Essex Serpent”.
Loe ka Liina Bachmanni eelmist arvustust raamatule: “Nabokov’s Favourite Word is Mauve”
