Urmas Vadi on armastatud eesti kirjanik, kelle looming on leidnud tee paljude lugejate südamesse. Tema romaan „Kuu teine pool” on üks viimaste aastate loetumaid ja armastatumaid teoseid, mis viib lugeja läbi ühe perekonna ja selle liikmete tavaliste ning mitte nii tavaliste lugude eelmise sajandi lõpuaastatel ja uue sajandi alguses.

2023. aastal ilmunud „Kuu teine pool”, mis esmalt vallutas müügiedetabelid ja tõusis mullu Eesti raamatukogude enimlaenutatud teoseks, on senistest Urmas Vadi kõige isiklikum teos. Autor ise nimetab seda autofiktsiooniks. (Allikas: ERR Kultuuriportaal)

Selles blogipostituses toome välja Urmas Vadi lugemissoovitused, raamatud, mis on kirjanikule viimasel ajal erilist lugemiselamust pakkunud.

Miranda July „Käpuli”

„Käpuli” on lihtsalt vaimustav raamat. See on justkui sissepoole pööratud roadtrip, kus plaanitakse ette võtta üks pikk autosõit, mis jääb aga väga lühikeseks, kuid see-eest liigutakse aina sügavamale sisekosmosesse. Julge ja uhke tekst, mis liigub nagu vajutaks keegi oma unes gaasipedaali põhja nii, et hakkab hirmus ja hea korraga.

Tove Ditlevsen „Noor tütarlaps saab vanemaks ja teisi jutte”

Ma avastasin enda jaoks Ditlevseni „Kopenhaageni triloogiga” nii paar aastat tagasi, ja siis tekkis tunne, et kuidas ma küll juba varem teda ei ole lugenud! Ja nüüd, kui on ilmunud Loomingu Raamatukogu kuldsarjas uuesti tema novellid, siis on see samasugune maiuspala, kus on koos valus ja ilu, traagika, mis muutub juba naljakaks.

Jurgis Kunčinas „Tūla”

Mõned aastad tagasi käisin ühes Leedu väikelinnas Jurgis Kunčinasele pühendatud kirjandusfestivalil. Kučinas oli seal sündinud ja festivalil oli kaks poolt, päeval loeti lühiproosat kenas suures saalis, aga õhtul mindi alla keldrikorrusele ning loeti tekste, mis moel või teisel hästi päevavalgust ei kannatanud. Ja see mu meelest võtab kokku ka romaani „Tūla”. Siin on poeetilist ülevust ja lennukust, ja samas on kohati tunne, et seda raamatut on kirjutatud kusagil ühisköögi laua taga üsna purjus peaga.

„Hilda Kamdron”

Selle raamatu on koostanud mu sõber Eero Epner ja tänu sellele see raamat mulle ette sattus. Kamdron oli kunstnikuna autsaider, erak ja mis kõike veel, Juhan Liiv sobiks tema vennaks. Kamdron joonistas peamiselt sõjajärgset Tartut. Viis, kuidas ta seda linna edasi annab, on kuidagi aus, keegi pole temalt neid töid tellinud ja ta ise ei oota (no seda muidugi kunagi ei tea), et ta saaks nende eest mingit tasu või tunnustust.