Dr Marie Abel on naistearst, seksuaalmeditsiini arst ja kliiniline seksuoloog. Kristina Birk-Vellemaa on antropoloog, seksuoloog, seksuaalhariduse ekspert ja seksuaalnõustaja. Annika Tamme on kliiniline seksuoloog ja seksuaalterapeut, seksuaalpsühholoogia õppejõud. Need kolm naist otsustasid kirjutada raamatu „Miks? Seks. Seksuaalsusest mitmekesiselt“.

Selle raamatu autorid toovad lugeja ette valiku meditsiinilistest, psühholoogilistest ja sotsiaalkultuurilistest teemadest, et pakkuda mitmetahulist sissevaadet seksuaalsusesse. Räägitakse hormoonidest ja närvisüsteemist, aga ka nõusolekust, õigustest, keelest ja mitmekesisusest. Raamat ei anna lihtsaid retsepte, vaid sõnavara ja raamistiku, mille toel rääkida seksuaalsusest professionaalselt, inimlikult ja tõenduspõhiselt.

Tutvu autorite, raamatu ja raamatu valmimisprotsessiga lähemalt allolevas intervjuus.

Mis oli see hetk või vajadus, mis pani teid tundma, et selline raamat nagu „Miks? Seks“ on vajalik just praegu?

✨ Marie Abel: „Kõik aastate jooksul omavahel peetud vestlused seksuaalsusest ja suhetest olid minu jaoks väga stimuleerivad ja minu mõtlemist arendavad. Küllap on teisigi inimesi, kes tahaksid oma seksuaalsusest uuel moel mõelda. Teraapiatöös ja arstina tulevad mingid nähtused ja müüdid ühtelugu arutamisele (mida üldse seks sinu jaoks tähendab? või seks ei pea olema valus jne) ja kas poleks tore, kui saaks mõningaid neid vaagida ilma, et peaks spetsialisti juurde pöörduma?“

💫 Kristina Birk-Vellemaa: „See polnudki üks hetk, vaid neid hetki on sadu. Koolitades, nõustades, sotsiaalmeedias sisu luues, inimestega lihtsalt vesteldes. Eriti kõik need korrad, kui inimene ütleb midagi sellist: „ma arvasin, et ainult minul on nii”. Soov oli kirjutada ka midagi meie kultuurikontekstis. Raamat tundus viisina lisada rahvusvahelistele seksuoloogilistele teadmistele midagi, mis on päriselt meie ajaloost, meie keelest, meie kogemustest.“

Kuidas teie omavaheline koostöö raamatu kirjutamisel välja nägi ja mida te üksteiselt õppisite?

✨ Marie Abel: „Me planeerisime omale mõnepäevaseid „kirjutuslaagreid“, kus eemaldusime oma tavapärasest keskkonnast ja argiteemadest ning veetsime terve aja aruteludes, vaieldes, ideid vahetades ja lihvides. See muutis teose valmimise võimalikuks ja lisaks ka väga mõnusaks. Õppisin kõige rohkem seda, et kui valida haakuva tööeetikaga kaasautorid ning suhelda pidevalt ja läbipaistvalt („mul sel nädalal pole aega, aga järgmisel nädalal saan teha seda ja teist“), siis on võimalik põhitöö kõrvalt saada mäele väga suure projektiga ilma end täielikult ära katkestamata.“

🌟 Annika Tamme: „Meie koostöö sujus super hästi, paremini kui ma oleksin osanud oodata. Mul on võimatu lühidalt kokku võtta kõike, mida ma selles protsessis Marielt ja Kristinalt õppisin. Nende aastate jooksul oleme nii palju omavahel mõtteid põrgatanud ja selles sünergias avastan ma pidevalt ennast uutelt mõttekäikudelt või nägemas nüansse, mida varem märgata ei osanud.“

💫 Kristina Birk-Vellemaa: „Me oleme arst, psühholoog ja antropoloog, mis teeb kokku iselaadse biopsühhosotsiaalse kolmiku nagu raamatuski öeldud. Koostöö oli rikastav selles mõttes, et harjumuspärased rõhuasetused tuli üle vaadata. Mõni mõte, mis mulle tundus iseenesestmõistetav, vajas teise nurga alt vaatamist. Ja vastupidi. Ma usun, et raamat on tugev just tänu sellele vastastikkusele. Lisaks oli koostöö sujuv ja toetav just kommunikatsiooni tõttu, mille tähtsusest inimeste vahel me raamatus ka väga palju kirjutasime. Et selle nurga alt oli vahva kogeda, et elame seda, mida ise õpetame. Ja muidugi lihvisime ka ise suhtlemiskunsti.“ 

Miks on seksist ja kõigest sellega seonduvast rääkimine paljude inimeste jaoks endiselt keeruline, isegi spetsialistide jaoks?

✨ Marie Abel: „Spetsialisti identiteediga võib olla raske sobitada lauset „ma ei tea“. Kui seksuaalseteemaline väljaõpe on olnud napp või ammune ning ise pole õhinapõhiselt süvenenud ja lahti mõelnud, siis võib paljudele küsimustele olla raske vastata. Õigupoolest polegi paljudel seksuaalsust puudutavatel küsimustel lühikest lihtlauseks vormitavat vastust.“

🌟 Annika Tamme: „Vaikusel ja ebamugavusel on komme ennast taastoota. Ja lõppkokkuvõttes on ka parimad spetsialistid siiski inimesed ning ei ole kaitstud inimliku ebamugavuse või soovi eest seda ebamugavust vältida. Seega mida vähem me omavahel räägime, seda ebamugavam on. Seda enam mõtteid, tundeid ja hirme vaikusesse koguneb ning seda keerulisemaks muutub teema tõstatamine järgmisel korral.“

💫 Kristina Birk-Vellemaa: „Sest spetsialistid on ka inimesed, kellel on oma kasvatus, oma häbid, oma keha, oma minevik ja kogemused. Haridus ei kustuta seda kõike automaatselt. Lisaks napib meil sageli seksuaalsuse käsitlemiseks sõnavara, mis oleks täpne, tõenduspõhine ja mitte ümberütlev. Ja kui sõna pole, on tulemuseks vaikus, mis tähendab pinget, piinlikkust, teemadest ringiga ümber minemist. Üks asi, mida raamatuga püüdsime teha, oligi just sõnavara pakkuda. Seda mitte tingimata uusi sõnu leiutades, vaid lihtsalt asjadest v ä g a palju rääkides. Nende sõnadega, mis meil juba olemas on ja natuke ka uute sõnadega.“ 

Milline müüt seksuaalsuse kohta on teid üllatanud kõige rohkem?

✨ Marie Abel: „Üllatavad need vaevalt enam on, aga tihti arutame patsientide ja klientidega, et valusat seksi ei pea lihtsalt, hambad ristis, ära kannatama, vaid väga paljudel puhkudel on võimalik abi leida või siis näiteks, et mittenauditavat, pealesurutud või kohustuseks muutunud seksi ongi okei mitte igatseda või ihata.“

🌟 Annika Tamme: „Ma arvan, et rohkem kui ükski müüt ise, oli mulle klienditöö alguses üllatuseks see, kuivõrd levinud erinevad müüdid ise on. Kui juurdunud on paljud „peaksid,“ millel tegelikult ei pruugi mingit alust olla. Kuni selleni, et inimene isegi ei pruugi neid siiralt uskuda. Samas kuivõrd siiras ja habras on soov olla piisavalt hea partner, mis mitmete müütide järele haarama suunab.“

💫 Kristina Birk-Vellemaa: „Mind otseselt ei üllatagi enam miski oma valdkonnas. Aga reageerima paneb siiski omajagu hoiakuid või uskumusi. Näiteks see, kui palju inimesed ootavad, et asjad laheneks rääkimata. Nad teavad, et miski ei toimi, aga pikaaegsem ja tuttavam ebamugavus selles toimimatuses on vastuvõetavam kui hetkeline ebamugavus probleemi sõnastades, seda päevavalgele tuues ja seksivestlust alustades. Seks on see valdkond, kus vaikimist on kultuuriliselt normaalseks peetud. Jah, täna oleme ühiskonnas, kus seksist räägitakse palju reklaamides, filmides, sotsiaalmeedias, aga päriselt, inimeselt inimesele ja haavatavalt, räägitakse ikkagi vähe. See pinnapealne müra loob pettekujutelma, et kõik teavad ja kõigil on hästi, ja see omakorda võimendab vaikimist.“

Kuidas saab spetsialist, kuid ka lähedane inimene luua turvalise ruumi, kus seksuaalsusest on võimalik rääkida ilma häbi või hirmuta?

✨ Marie Abel: „Püüdes valida enam-vähem sobivat hetke, võttes aega, võimalusel ennetades segajaid. Siiski häbi või hirmu alati polegi vältida võimalik ega ka vajalik. Soovitaksin lihtsalt pihta hakata, isegi, kui täpselt ei tea veel, kuhu vestlus viib, sest vahel rullub see lahti alles jutuajamise käigus. Samuti pole vaja ühe korraga kõike „ära räägitud“ saada. Seksuaalsust puudutavad vestlused võiksid läbivalt meid saata kogu elu.“

🌟 Annika Tamme: „Meie saame omalt poolt olla võimalikult toetavad, mitte hukka mõista ning siira huviga kuulata. Saame koos teisega uudistada, julgustada ilma survestamata, liikudes tema tempos. Lõpuni teise inimese häbi ja hirmu me aga ära võtta ei saagi, see pole eeldus. Rääkida saab ka siis kui on hirmus või on häbi. Ja sageli alles peale välja ütlemist võime avastada, et ei olnudki nii hirmus või häbiväärne kui varem tundus. Meil on palju rohkem ühist, kui hirmumõtted vahel uskuda lasevad.“

💫 Kristina Birk-Vellemaa: „Esmalt mõistes ja sõnastades, et see on oluline, aga teinekord ka ebamugav teema. Kui me seda juba sõnastame, võtame sellega palju pinget maha. Teiseks võiks jälgida ka oma reaktsioone, et mitte reageerida nii, nagu see, mida kuuled, oleks jube imelik või pelutav. Reageerimine on inimlik, aga me saame oma reaktsioone ka kontrollida. Ja see on vajalik, sest tugev reaktsioon võib teise inimese lukku lüüa. Aga ka laiem pilt on oluline. Kui fookus pole mitte küsimusel, mis on normaalne, vaid sellel, mis toimib, mis on kokku lepitud, mis tundub turvaline, muutub ka vestlus turvalisemaks. Häbi kasvab siis, kui võrdleme end mingi absurdse arusaamaga normaalsusest. Turvatunne kasvab aga siis, kui inimene tunneb, et teda ei hinnata, vaid kuulatakse.“

Kui lugeja võiks raamatust kaasa võtta ühe mõtte või küsimuse, mis see võiks olla?

✨ Marie Abel: „Seksuaalne nauding ja rahulolu ei juhtu niisama. Me panustame nii palju aega ja energiat sellesse, et karjääris edasi liikuda, oma keha voolida, oma lapsi peensusteni arendada või hoida sotsiaalmeedia voogudel kätt pulsil, aga nii paljud usuvad, et head suhted ja seks peaksid kuidagi iseenesest ilmuma. Milline osa sinu ajast või energiast jaotub suhete, seksuaalsuse ja nende teiste eelnimetatud valdkondade vahel ning kuidas see võiks mõjutada rahulolu nendega?“

🌟 Annika Tamme: „Iga inimese seks ja seksuaalsus on tema enda nägu.“

💫 Kristina Birk-Vellemaa: „Endalt võiks küsida, et kust on mu ootused tekkinud. Olgu see ootus enda keha, iha, suhte või seksi suhtes. Meie raamat ei anna retsepte ega 1-2-3 lahendusi. Ja see oli teadlik valik. Aga see raamat annab raami, mille toel on lihtsam märgata, et paljud meie „isiklikud“ mured ei ole päris meie seest tulnud. Need on pärandus kultuurist, perekonnast, meediast. Aga pärandust ei pea lõpuni vastu võtma. On muidugi tavaline ja inimlik, et me lihtsalt oleme selle sees. Aga on hea teada, et pärandit saab muuta.“

Kuula ja vaata ka vestlust „Kuidas rääkida seksist vabalt?“, kus raamatu „Miks? Seks“ autorid Marie Abel, Annika Tamme ja Kristina Birk-Vellemaa vastavad peamiselt kolmele põhiküsimusele:

• Kas ja kuidas ebamugavusega toime tulla?
• Kust alustada seksist rääkimist ja miks see ebamugav võib olla?
• Mis meile rääkimisel takistuseks saab?

Põneva vestluse tõi vaatajateni Meaningful Talks.