Karl Martin Sinijärv ja Urve Sinijärv on saanud valmis taimeluulekogumiku, kuhu on tee leidnud üle 140 eesti autori loodud luuletuse, mis on valitud võimalikult laia ajaskaalat ja eripalgelisust silmas pidades. Leidub nii armastatud klassikat kui lustlikumat nüüdisluulet. Luuletusi ilmestavad lisaks suure põhjalikkuse ja täpsusega tehtud taimeportreedele ka herbaariumilehed.
21. märtsil tähistatakse luulepäeva ja selle puhul tegime intervjuu Karl Martin Sinijärvega, kes avab „Hortus poeticuse“ valmimise köögipoolt ning räägib taimeluule fenomenist.
Kuidas sündis idee koostada just taimeluulet koondav kogumik?
Eks see mõte haudus vaikselt hulk aastaid, aga kui hakkas koitma eestikeelse raamatu juubeliaasta, siis leidsid Tallinna ja Tartu botaanikaaiad, et käes on aeg asi teoks teha. Nõnda ta paari aasta eest kerima ja kerkima hakkas.
Kuidas te valisite luuletusi kogumikku?
Alguses arvasime, et võiks lähtuda põhimõttest „üks taim, üks tekst, üks autor, üks pilt“. Üsna kohe selgus, et hea taimeluule ei jaotu taimede vahel ühtlaselt ning ka kodumaiseid või vähemasti Eestiga seotud botaanilisi illustratsioone pole kõigele kindla formaadi jagu võtta. Panime paika mõned põhimõtted, kuidas keskenduda just botaanikaaedades leiduvatele taimedele ja hakkasime otsima. Kogunes rohkem kui esmalt kavas oligi.
Miks teie arvates on taimed luuletajaid nii kaua inspireerinud?
Taimed on ju me ümber kõikse aeg. Me näeme neid, me tunneme neid, me sööme neid. Elu käib üheskoos, on alati käinud. Just elu, mitte ainult ilu. On taimedega ka ilutsetud, ent elutsetud on kaua-kaua kauem. Puhas luuleloogika.
Milliseid tähendusi või sümboleid kannavad taimed eesti luules kõige sagedamini?
Lihtsam on küsida, mäherdusi nad ei kanna. Taimed ei sõdi, taimed ei tee lollusi, taimed isegi ei luuleta. Samas on nad soovi korral võimelised kogu planeedi üle võtma, sest erinevalt inimesest on neil kogu maailma aeg. Kunagi oli miljoneid aastat kogu maakera vetikate võimuses. Taimse võimekusega võrreldes on igasugune tehisaru täielik lepatriinu. Kes muidugi on omas mastaabis tõhus kiskja.
Millised eesti luuletajad on teie arvates kõige huvitavamalt loodusest või taimedest kirjutanud?
Kes kellele kunas ja kuidas huvitav on? Häniläne oma süsteemses poeetilisuses võiks autorina väärida esile tõstmist. Aga pea kõigil väärt poeetidel leidub mõni taimne pärlike – tuleb need vaid üles leida. Meie ei teinud antoloogiat, vaid valimikku. Ja valimikke saab eestikeelsest taimeluulest koostada veel väga mitmeid ja mitmekirevaid.
Milline on teie mõni lemmikluuletus sellest kogumikust?
Kahtlustan, et ju see raamat lemmikutest kokku saigi pandud. Mind huvitab hoopis, kas iga viimane kui üks siinsetest sõnangutest võiks olla vähemasti mõne lugeja lemmikluuletus. Loodan, et võiks.
Kas tänapäeva luuletajad kirjutavad taimedest teistmoodi kui varasemad autorid?
Iga autor kirjutab teistmoodi kui kõik teised autorid. Ei meeldi mul tõmmata põlvkondlikke piirjooni, kirjandus on üks ja kui me istuksime praegu laua taha Koidula, Enno, Kareva ja Contraga, siis usun, et juba enne praadide saabumist oleksime me jõudnud natuke näägelda, ent põhilises ühel meelel ning tunneksime end pagana mõnusalt.
Milline on mõni luuletus, mis sündis selle raamatu tarbeks?
No ma ise tegin kogemata ühe ja kindlasti sai Jürgen Roostelt tellitud üks, sest hea pilt oli, aga luuletust polnud, see oli see jumalapuu ja kuradipuu asi. Tõnu Õnnepalu kirjutas ühe – ja tegi ka imetabase saatesõna. Ka mõned pildid saivad juurde palutud. Uurimisväärne struktureeritud segadik heast kodumaisest kraamist.
Egas paha inimene head raamatut loe.
Mida te sooviksite, et lugeja sellest kogumikust kaasa võtab?
Mingu see lugeja metsa. Ja aeda. Ja botaanikaaeda. Raamat näpus. Vaadaku maailma uutmoodi vana hea pilguga, tulgu tagasi ja olgu parem inimene. Veel parem kui seni – egas paha inimene head raamatut loe.
