Kristjan Port on tunnustatud eesti sporditeadlane ja Tallinna Ülikooli dotsent, kes on avaldanud hulgaliselt teadusartikleid ning kelle põhiuurimissuunaks on spordibioloogia. Aga milliseid raamatuid loeb Port ise ja soovitab ka teistel lugeda? Porti vastust sellel küsimusele saad lugeda järgnevalt.
Kui pidin loetud raamatusoovitusi pakkuma ja olin jõudnud seitse-kaheksa kiiresti paberile kirjutada, tabasin, et asi läheb kuidagi kurjaks või vähemalt tõsiseks. Aga nii vist peabki olema. Vähemalt tänases ajas. Ehk nagu keegi kusagil on hästi öelnud, märkad rõõmsatel päevadel muusikas meloodiat ja kurvematel tabad sõnade mõtet. Pakutud raamatutes on oluline sõnum, aga kirjutajad on karmusest hoolimata erakordselt nõtked, et mitte öelda, helged. Seda viimast sõna kasutan järgevas vist liiga sagedasti. Püüan mitte ületada ühte korda teose kohta. Kaitsengi järgnevat natukene lohutuna tunduvat valikut väitega, et tegelikult on siia sattunud lugemisvara taga õnnis helgus, omamoodi meelehea, millega loomadest kõige kurjem ja nurjatum enda pehmet sisu reedab. See pole tingimata optimistlik, ega sinisilmne. See on midagi sellist, mida pikalt rentslis ukerdanud Charles Bukowski oskas luule vormis edastada. Aastaid laua serval haardeulatuses asuv „The Pleasures of the Damned“ aitab vajaduse saabudes mõtetel põgeneda vähestest sõnadest kantuna elust suuremasse maailma.
Mis toobki maailmapildi küsimuse juurde. Ilmselt on paljudega sama juhtunud, kui pilk tabab kassi või koera ilmes sind piiluvat eneseteadvuse varjundit. See hetk lipsab kiiresti ära, jättes su hetkelt üksi oma maailma. Inimese maailma. See on meie, kuna ainult meie teame, mis värk on. Isegi kui kõike ei tea, oleme veendunud, et tegemist on vaid aja küsimusega. Meid mõistus ei piira. Küll aga on loomadel maailmast arusaamisel lootusetu piir ees. See teeb meid eriliseks. Meil on olemas pilt maailmast.
Inimene ei saaks ilma maailmapildita hakkama. Liig võimas aju lihtsalt ei saa tühjemalt olla. Kasutame seda päeviti asjade toimimise mõistmiseks ning homse kohta oletuste tegemiseks. Enamus sellele ei mõtle, aga kõigil on mingi pilt olemas. Sotsiaalsete loomadena mõjutab meie oma see, mida teiste kohta teada saame. Kas või lastelt. Bary Udall’i lugu 7-aastasest Edgar Mint’ist („The Miracle Life of Edgar Mint“) on helge lugu. Hoolimata algusest. Ja lõpust. Lõpp jäägu igaühe uurida, aga teos algab, kui poisi pea jääb postiljoni džiibi ratta alla. Kas lugu lapse maailmast peaks sisaldama sellist jubedat stseeni? Kui ei, siis kas täiskasvanuks saamine pole hullem?
Noh, seda sunnib loodus. Teel juhtub midagi, mida häbenetakse ning varjatakse. 
Inimeses kasvab nurjatus. Natuke enda, tsipa teiste tõttu. Aga nii lihtsalt juhtub. Teatud loogikaga sobiks siia jätkuks Cormac Mcarthy’ „The Road“ isa ja poja nukra helgusega reisist suurte poolt nässu keeratud maailmas. Tegelikult tasub lugemiseks võtta hoopiski sama kirjaniku lugu mehest nimega „Suttree“. Keegi on võrrelnud seda Huckleberry Finni seiklustega. Siis kui Finn on täiskasvanud. Seiklusel polegi siin tähtsust. Oluline on viis kuidas Mcarthy’ kirjeldab süngust ja ängi. Jättes tunde, et selles kõiges on peidus helgus. Omamoodi surematu kergus, mida inimene ihaldab ja samas oskab …. keerata.
Mis meil viga on? Vahest teavad filosoofid? John Gray (mitte segi ajada Mars ja Veenus autoriga) „Straw Dogs: Thoughts on Humans and Other Animals“ nahutab korralikult. Keegi peab ju rinnust kinni võtma ja raputama. Raputama nii kõvasti, et hakkad mõtlema, mida tähendab inimeseks olemine. Õigemini, mida tähendab olla loom nagu kõik ülejäänud. Sest püüad elada ilusioonis, et oled eriline, et sa polegi loom.
Oled küll! Võiksimegi end läbi loomade tundma õppida. Näiteks lugedes primatoloog Franz de Waal’i „Our Inner Ape“ lugusid. Kui õnnestuks viited ahvidele kustutada või asendada, räägiks raamat inimesest. Kavalast, julmast, nurjatust, sotsiaalsest, hoolivast, teiste ja enda arvel nalja armastavast, intiimsust ja õrnusi hindavast ning elu helgemate hetkede nautijast.
Kes ei julge Gray’d lugeda ega taha end ahvina näha, neil tasub kindlasti süveneda Juval Noah Harari, „Sapiens: a Brief History of Humankind“. Bill Gates’i lugemissoovitustele lisaks paljudelt kiita saanud inimese arengu käsitlus on põnevalt informatiivne ning originaalne ja samal ajal kerge lugeda. Nagu ka John Gray teos, mida peaks ikkagi lugema. Vahest pärast Harari’t heidutab vähem. Ja siis tunnedki vajadust lugeda de Waali (tal on sel teemal mitmeid raamatuid).
Kes peavad teadlasi kurjadeks ja igavateks, peaks kindlasti lugema Nobeli füüsika preemiaga pärjatud Richard Feynmani elulugu „Surely you’re joking mr Feynman“. Vaieldamatult sobib Feynmani olemust iseloomustama sõna „helge“. Kusjuures siinsele valikule omaselt ei tohi unustada, et tegemist on tuumapommi loojaga. Raamat julgustab olema avatum teaduse ja teadlaseks saamise suhtes. Näib, et peamiseks arengujõuks piisab uudishimust. Raamat võiks olla üliõpilastele kohustuslikuks kirjanduseks. Maailma tundmaõppimine õnnestub paremini pingevabalt ning mõtetega ja ideedega helgelt mängides.
Robert Kanigel „The Man Who Knew Infinity“ võib paista näitena vastupidisest. See on lugu rängast endassesulgumisest ja kurnavast vaimu piitsutamisest. Kui öelda ette ära, et tegemist on India matemaatiku elulooga, võib kogu lugemise ideegi tunduda raske tööna. Olgu piinamiseks lisatud, et lugu on traagiline. Kuid samas erakordselt helge jutustus India kolka totaalses vaesuses ja isolatsioonis lapsepõlve veetnud ning koolis ebaõnnestujast, kes paberi puudusel õlavarrele oma väljemõeldud tähistuses söega valemeid joonistas, kelle kritseldused jõudsid läbi juhuse Cambridge’i matemaatiku tähelepanuvälja ja kuidas briti kõrgseltskonda meelitatuna kõigi aegade parimate sekka hinnatud matemaatiku tähelendu vormisid vähesed, aga olulised tõed inimeseks olemisest.
Paljud keskmisest suurema uudishimuga indiviidid kipuvad olema endasse tõmbuvad introverdid. Üllatavalt leidub avalikult esinevate inimeste seas arvukalt introverte. Selline elu nõuab neilt suurt pingutust. Hea, kellel see õnnestub, sest ilma introvertideta elaksime hoopiski vaesemat elu. Suur osa kaasajast on nende leiutatud, loodud ja kirjeldatud. Ekstravertide poolt domineerivas maailmas ei panda neid lihtsalt tähele. Aga võiks. Ja peaks! Meie hulgas on palju omaette olemist eelistavaid, keda ebaõiglaselt nähakse ebasõbralike või üksildastena. See ei ole nii. Viga on vaatajas. Susan Cain’i „Quiet Revolution: Unlocking the Power of Introverts“ avab seda Lääne kultuurile võõrast, kuid rikast ja helget maailma.
Inimesele teadaolevast maailmast kirjutas vahva kokkuvõtte Bill Bryson raamatus „Kõiksuse lühiajalugu“. Kuid seekord võiks kätte võtta suvelugemiseks ja Eestit läbiva matka ettevalmistuseks sama autori jutustuse maailma pikimal matkarajal USA’s Appalachia rännuteel juhtunust. Seda lugedes ei tundugi maailm ja inimene selles lohutuna. Otse vastupidi, kõik muutub kuidagi… mis sõna see oligi… „helgemaks“.
Kristjan Port
About the author
