Urmas Vadi on eesti kirjanik, stsenarist ja lavastaja, kellelt on ilmunud rohkelt nii kirjandusteoseid kui näidendeid. Vadi teosed on saanud mitmeid tunnustusi, neist kõige hiljutisem selleaastane Friedebert Tuglase novelliauhind novelli “Auhind” eest. Viimati ilmus Vadilt romaan “Neverland“, mis on leidnud lugejate seas head vastukaja ning on püsinud pikalt Rahva Raamatu müügiedetabeli tipus. Kui palusime kirjanikult raamatusoovitusi meie Viru Keskuse poe “Mina loen” seinal, kirjutas kirjanik soovituste juurde: “Lugemine on ajaraisk!”. Milliste raamatutega soovitab siis Vadi aega raisata?
Maarja Kangro “Klaaslaps”
“Kangro teos on lõhkekeha, mis plahvatades raputab segamini kõik, mida puudutab. Siin purunevad riigipiirid, piirid isikliku ja avaliku vahel, ühte sulavad emotsionaalsed läbielamised, kirjandusklatš, mõtisklused sünni ja surma absurdsuse üle, Ukraina sõda, abitu vanamutt haiglapalatis, Harta 12, pooleli jäänud kirjandusresidentuur. Kangro nihilistlikus ja traumaatilises maailmas omandavad uudistehuvilisele lugejale tuttavad kohad ja sündmused hoopis uue kuju ja tähenduse,” kirjutab Aro Velmet. Loe edasi…
Urmas Vadi soovitab: “See on tõeliselt vinge ja valus litakas. See tekst on nii mõnegi asja poolest Kangro teistest raamatutest erinev. Esiteks, kui muidu on Kangro tekstid olnud teravmeelsed-vaimukad, siis siin on ta lihtsalt terav nagu žilett. Loed ja nutad. Ja kui nalja saab, siis on see süsimust, sest selles ei ole midagi rõõmsat, kui keegi saab teada, et ta loode on väärarenguga. Sageli on Kangro oma tekstides kasutanud mingit isiklikku kogemust, aga alati on see olnud seotud fabulatsiooniga. “Klaaslapses” see fabulatsioon täielikult puudub. Lugedes on tunda, et selleks pole siin raamatus lihtsalt ruumi. Kangro tahab edasi anda võimalikult täpset ja adekvaatset pilti, kaardistada ennast ja ka aega.”
Hanif Kureishi “Eimiski”
Hanif Kureishi musta huumoriga vürtsitatud uue romaani „Eimiski” peategelaseks on oma Londoni korteri seinte vahel päevi mööda saatev filmitegija Waldo, keda vaevab nii kehv tervis kui suutmatus leppida vananemisega. Tema eest hoolitseb abikaasa, mehest märksa noorem Zee. Ajapikku süveneb Waldos veendumus, et ta naisel on kõrvalsuhe, ja tema kinnismõtteks saab Zee ja tema kallima afäär paljastada ning nad selle eest maksma panna. Vaata raamatut!
Urmas Vadi soovitab: “See ei ole Kureishi kõige parem raamat, aga ta on siiski nauditav. Lisaks võib seda raamatut lugedes kujutada ette, et peategelane on Edgar Savisaar ja tegevus toimub tema elutoas.”
Peeter Sauter “Sa pead kedagi teenima”
Peeter Sauteri “Sa pead kedagi teenima” vaatleb kahe inimese vahelisi pingeid kohati nukralt, kohati irooniliselt, aga alati keskendunult. Siin on koos stseenid ühe abielu allakäigust. Sauteri ühtaegu argine ja filosoofiline jutustamisviis võimaldab näha detailide taga seaduspärasid ja vastupidi. “Sa pead kedagi teenima” on tema romaani “Ära jäta mind rahule” mõtteline järg, tumemeelsem kaksik. Vaata raamatut!
Urmas Vadi soovitab: “No Sauter on hea. Tema kohta muidugi räägitakse, et ta kirjutab kogu aeg seda ühte ja sama juttu. Eks me kõik kirjuta, isegi need teevad seda, kes ei kirjuta raamatuid. Aga päris õige see jutt Sauteri selle raamatu puhul ei ole. Siin on olemas täiesti algus ja lõpp (mees ja naine muudkui soiuvad ja kiusavad ennast ja teineteist) ja omad sündmused (viimaks minnakse lahku). Aga kõik need sündmused tulevad selliste rahulike lainetustena, nagu nad enamasti elus ikka tulevad, ei mingit literatuurset konstrueeritust. Raamat on paks ja ega teda korraga ei peagi läbi lugema, seda on hea võtta jälle riiulist nagu meie esivanemad vahest võtsid piibli ja lugesid seda.”
Michel Houellebecq „Alistumine”
Lähituleviku düstoopiaks nimetatud romaani tegevustik toimub 2022. aasta Prantsusmaal, kus presidendivalimistel on kahe suure partei, Rahvusrinde ja Islamiliidu vahelises jõukatsumises poliitiliste kokkumängude tõttu peale jäänud viimased. Prantsusmaal algab uus ajastu ja islamipartei karismaatiline liider Mohammed Ben Abbes hakkab ühiskonnas uusi norme kehtestama: koolisüsteem viiakse vastavusse koraani õpetusega, lubatud on polügaamia, naised ei käi enam tööl, vaid pühenduvad perele ja kodule. Loe edasi…
Urmas Vadi soovitab: “Houellebecq teab, et teda loetakse ja ta teab, kuidas oma tainast kokku segada, seda teadlikkust on ka lugedes tunda. Lisaks paljudele Houellebecqi läbivatele motiividele ja korduvatele teemadele nagu valge keskealise intellektuaalse euroopa mehe üksindus, abitus ja iha, mis on ära vajunud, on siin just islami teema väga hea vindiga juurde keeratud.”
Anton Tšehhov „Humoorikad jutustused”
Raamatu kaanel võiks autori nimeks vabalt olla Antoša Tšehhonte, sest siia valitud lood on ilmunud Anton Tšehhovi noorusajal, mil ta mitmete ajakirjade veergudel pruukis pseudonüümina just seda, oma gümnaasiumipäevade vallatut hüüdnime. Paljudele lugejatele on Tšehhov tuntud just nende humoorikate, irooniliste ja satiiriliste lugude kaudu. Raamatus on üle 50 tuntuma loo nagu „Ametniku surm”, „Rõõm”, „Kiri õpetatud naabrile”, „Paks ja peenike”, „Intelligentne tümikas” ning koloriitsed persoonid Odekolon Pantalonovitš Podbrjuškin, Pantelei Tarakanovitš, Dormidont Difteritovitš Dõrotškin, Semjon Krokodilovitš jpt. Vaata raamatut!
Urmas Vadi soovitab: “Tšehhov on Tšehhov.”
Urmas Vadi “Neverland”
“Neverland” on külluslik raamat inimeste obsessioonidest, haarav nagu film, mille omavahel põimuvaid liine tahad muudkui edasi jälgida. Mis saab eakast näitlejannast, kes hakkab reaalsusega sidet kaotama? Aga patriootlikust eestivenelasest, kes astub kaitseliitu? Ja peategelaste paarist, kui naine tüütu mehe pärast pikka kooselu päevapealt maha jätab? Romaan annab ühtlasi nii ängistava kui ka halenaljaka pildi sellest, kuidas inimesed oma kujutluste ja üksteisega (ammugi veel üksteiseta) hakkama ei saa. Iñárritu ja Aronofsky Eesti kastmes, koos autorile omaste fantaasiaelementidega. Maarja Kangro
Loe edasi…
Urmas Vadi “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”
Oma värskes jutukogus jätkab Vadi talle ainuomasel rajal. Taas kohtame tema lugudes päris nimedega päris inimesi – käesoleva teose võtmefiguur on legendaarne näitleja Rudolf Allabert. Kuid nagu Vadil ikka, on eluloolistel faktidel omajagu müstiline varjund, kindlasti ka seetõttu, et jutukogu lugusid ühendab surma temaatika. Autoriga kaasa minnes ei märka lugeja tavaliselt hetke, mil tõestisündinu moondub fantaasiaks, unenäoliseks seikluseks – aga võib olla kindel, et see juhtub. Vadi loob tõsielu ja kujutlusvõime sulami, mis teeb ühtaegu ärevaks ja rõõmsaks. Selles kujutlusvõime pilgaris vabaneb lugeja painavast küsimusest, mis on loos tõsi ja mis mitte. Lugu ei pea elu mitte ainult peegeldama, vaid ka rikastama; inimest pisut maast lahti tõstma. Vaata raamatut!
Vaata kõiki Urmas Vadi raamatuid siit!
About the author
