Kirjastaja, tõlkija ja toimetajana on René Tendermann ilu- ja noortekirjandust välja andnud 17 aastat, ning on Paabeli Torni tõlkeauhinna laureaat.
René soovitab meile häid raamatuid, mida kaunil suvepäeval rannas või aiatoolil nautida.
Alexandra Lapierre “Mura. Leegitsevad mälestused”
Prantslanna Alexandra Lapierre on ette võtnud huvitava töö ja kirja pannud loo meilegi tuntud Jäneda mõisaprouast paruness Maria Beckendorff-Budbergist, kes lõi laineid 20. sajandi alguses Venemaa õukonnas, Nõukogude Venemaal ja hiljem Inglismaal.
Ma olen sellest raamatust täiesti vaimustuses ja kiidan taevani. Lapierre on Mura eluloo kirja pannud ülima elegantsuse ja armastusega, ta rõõmustab ja elab kaasa oma peategelase võitudele ja kaotustele, jäädes samas alati ausaks.
Elena Ferrante “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb”
Elena Ferrante on vaieldamatult praegusaja tunnustatuim itaalia kirjanik. Ta on kirjutanud küll üsna mitu raamatut ka enne nn Napoli-romaanide sarja (tema varasematest on eesti keeles ilmunud “Üksilduse päevad”), aga ülemaailmse menu, kuulsuse saavutas ta üleöö pärast seda, kui oli ilmunud “Minu geniaalne sõbranna”.
Elena Ferrante nime taha peidab end kas üks või kaks kirjanikku, mõned väidavad, et see on abielupaar, aga mulle meeldib mõte, mille Ferrante on öelnud: “pärast raamatu ilmumist ei oma autor mingit tähtsust, raamatud ei vaja enam oma autorit”.
1950ndate aastate Napolis toimuv romaanide sari vaatleb kahte tüdrukut Lila ja Lenu – nende sõprust, konkureerimist poiste pärast, kadedust, saladusi.
See on vägagi meestekeskne ühiskond ja kant. Kui raske oli tüdrukutel jätkata haridusteed pärast algkooli lõpetamist. Ühiskonna ootused neile olid hoopis teised – olla emale abiks, abielluda ja olla oma mehele truu naine. Lila ja Lenu nendesse raamidesse ei mahu.
Kuigi ma soovitan väga kõigil lugeda raamatuid, on elu läinud eriti kergeks, sest kõik võivad vaadata suurepärast ja romaanitruud sarja.
Seni ilmunud kolm raamatut on vapustavad. Raputavad.
Sõnulseletamatult head.
Lucy Foley “Jahiseltskond”
“Jahiseltskond” on nii geniaalne, et paremat annab välja mõelda.
Lucy Foley ei hakka keerutama. See, et keegi on surnud, selgub esimesel leheküljel. Foley järgib iidvana süžeed – väike rühm inimesi isoleeritud paigas, lisaks veel mõni teenija või nagu siin – kaks jahimaja töötajat.
Väiksel sõpraderühmal, Oxfordi ülikoolis alguse saanud sõpruskonnal, on traditsioon vastu võtta uut aastat mõnes huvitavas kohas ja Emma, kelle kord nüüd seda korraldada on, otsib välja ülieksklusiivse koha – Šotimaal asuva jahimaja, mida üüritakse välja vaid neljal korral aastas. Kui sõbrad on end sisse seadnud, algab kümnendi kohutavaim lumetorm – keegi ei pääse sisse ega välja. Pealegi – kuna on 31. detsember, ei liigu rongid ja kilomeetri raadiuses pole ainsatki inimest. Isolatsioon toob esile sõprade vahelised aastaid varjul olnud pinged, kadeduse, vimma.
Põnevaks teeb raamatu ka ülesehitus – iga peatüki jutustab eri tegelane. Foley võtab aega, et lugejale tegelasi tutvustada, nende vahelisi suhteid selgitada, sealjuures ajas edasi-tagasi hüpata ja sellega igal leheküljel põnevust veel rohkem kruvida.
Cressida Cowell “Olid kord võlurid”
Cressida Cowell on tunnustatud inglise lasteraamatute autor. Kõige tuntum tema raamatutest on “Kuidas taltsutada lohet”, mille alusel on tehtud mitu väga edukat animafilmi. Lohede raamatuid on tal päris mitu, eesti keelde on neid seni tõlgitud kaks, lisaks veel “Kuidas olla mereröövel”.
“Olid kord võlurid” sarjas on seni ilmunud kaks raamatut, teise osa pealkiri on “Teist korda võluvägi”, jõuludeks ilmub sarja kolmas osa “Koputa kolm korda”.
Kaks kõrvutielavat klanni võlurid ja sõdalased. Nagu ikka heades raamatutes saavad kokku kahe klanni kaks äbarikku – võlurite kuninga noorem poeg Xar (loe: zar), kellel pole võluväge ja sõdalaste kuninganna tütar Soov, kes on pihta pannud võluväelise eseme, mille omamine on surmaähvardusel keelatud.
Cowelli fantaasia on otsatu, loomulikult ei saa me üle ega ümber haldjatest, sortsides ja teistest, aga kõrvaltegelaste väljamõtlemisel pole autor end tagasi hoidnud – lumekasside, huntide, õhuvaimude toel või toeta satuvad loo kangelased juba esimese raamatu alguses suurtesse pahandustesse.
Taevani kiidan tõlkijat Eve Lauri, kelle fantaasia kas või nimede tõlkimisel ei jää kirjanikule milleski alla.
Oluline tegelane raamatus on ka loitsuraamat, kes viimasel leheküljel tänab sind lugemise eest ja tuletab lahkesti meelde, et lõpuks läheb tavaliselt kõik hästi. Nii ka nendes raamatutes. Aga lõpp saabub alles lõpus, enne seda haaratakse lugeja pööraste seikluste keerisesse.
Jana Maasik “Õnnekaare õed ja Vimkavennad”
Eesti lastekirjandusel läheb hästi ja Jana Maasiku uus raamat on selle suurepärane näide. Tema “Hopspelleri amuleti” raamatud (“Kõrvetav puudutus” ja “Üksik skelett”) on suurepärased põnevuslood, mis sobivad nii poistele kui ka tüdrukutele. Tema uus raamat “Õnnekaare õed ja Vimkavennad” on küll natuke nooremale lugejale, aga seiklused ei jää millegi poolest varasematele raamatutele alla.
Õige lasteraamat peab sisaldama palju pilte ja eriti tore, kui need pildid on teinud Sirly Oder. Ta on raamatule joonistanud imeilusad ja detailirikkad pildid, mis teevad väikestele lugejatele lugemise raske töö lõbusaks ja raamatut ette lugev ema või isa lükatakse peagi kõrvale, sest nad segavad piltide vaatamist. Parem lugeda ise. Kui tubli väike lugeja on unne vajunud, tuleb ema-isa hiilides lapse voodi juurde, kustutab tule ja näppab raamatu, et pooleli jäänud kohast jätkata.
Loe ka teisi René Tendermanni lugemissoovitusi!
About the author
