Väljakutsuva pealkirjaga teoses “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?” kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.
Foto: Maria Esko/Loomingu Raamatukogu
Arutlus lugemata raamatute ja nendest rääkimise teemal on seda keerulisem, et mittelugemise tähendus pole üheselt määratletav ja järelikult on teinekord üsna raske aru saada, millisel puhul keegi valetab või ei valeta, kui ta ütleb, et on üht või teist raamatut lugenud. Mittelugemise mõiste eeldab, et meil on võimalik tõmmata selge piir lugemise ja mittelugemise vahele, samas kui paljud tekstidega kohtumise juhtumid paiknevad kuskil seal vahepeal.
Mõnda raamatut oleme tähelepanelikult lugenud, teist pole kunagi käes hoidnud ega sellest midagi kuulnud, ja nende kahe vahele jääb mitmeid vaheastmeid, mida tuleb hoolikalt vaadelda. Kui juttu on raamatutest, mida keegi on oma sõnutsi lugenud, siis tuleks küsida, mida see inimene lugemise all silmas peab, kuna see võib viidata mitmele erinevale tegevusele. Ja teisalt avaldavad meile erinevate kajade kaudu vägagi tuntavat mõju ka raamatud, mida me üldse lugenud pole.
Lugemise ja mittelugemise vahelise piiri hägususe tõttu tuleb üldisemalt vaadelda seda, kuidas me raamatutega läbi käime. Nõnda ei ole minu kirjatöö eesmärgiks mitte üksnes välja pakkuda tehnikaid, kuidas keerukates suhtlemissituatsioonides paremini toime tulla, vaid erinevate olukordade analüüsimise kaudu püüan ma välja töötada ehtsa lugemisteooria, mis keskenduks lugemispraktikas ettetulevatele ebaõnnestumistele, vajakajäämistele ning ebamäärasustele, ja mis erinevalt lugemisest tihti maalitavast ideaalpildist tooks nähtavale selle katkelise loomuse.
*
Nendest tähelepanekutest kasvab loogiliselt välja selle kirjutise ülesehitus. Esmalt vaatlen ma lähemalt põhilisi mittelugemise tüüpe, kuna mittelugemine ei tähenda alati lihtsalt seda, et raamatut pole lahtigi tehtud. Väga erinevatel astmetel kuuluvad sellesse rikkalikku mittelugemise kategooriasse ka need raamatud, mida me oleme lehitsenud, need, millest me oleme kuulnud räägitavat, ja need, mille me oleme unustanud.
Teine osa analüüsib konkreetseid olukordi, kui me peame rääkima raamatutest, mida me pole lugenud. Kuigi ma ei saa anda täielikku ülevaadet kõikvõimalikest juhtumitest, millega elu meid oma karmuses vastakuti võib seada, siis vähemalt lubavad need näited – millesse on segatud ka minu isiklikku kogemust – välja tuua ühiseid jooni, millele tuginedes saan seejärel teha mõningaid järeldusi.
Kolmas, kõige olulisem osa ärgitaski mind seda raamatut kirjutama. See kujutab endast loetelu lihtsatest nõuannetest, mis on kogunenud ühe mittelugeja elu jooksul. Nende nõuannete eesmärk on aidata inimest, kellel selline kommunikatsiooniprobleem ette tuleb, seda kõige edukamalt lahendada – ja sellest isegi kasu lõigata – ning samas lugemistegevuse üle sügavamalt järele mõtelda.
Pierre Bayard “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?”
Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel? Loe edasi…
About the author
