Kui sulle meeldis Delia Owensi sügavalt liigutav romaan “Kus laulavad langustid”, siis meeldib sulle ka Glendy Vanderah‘ lummav ja hiljuti eesti keeles ilmunud debüütromaan “Kus mets kohtub tähtedega”.
Enne kirjutama hakkamist töötas Glendy Vanderah Illinoisis ohustatud linnuliikide spetsialistina. Ta on pärit Chicagost, kuid elab Florida maapiirkonnas – koos abikaasa ning nii paljude lindude, liblikate ja põllulilledega, kui ta oma maatükile kohale suudab meelitada. „Kus mets kohtub tähtedega” on tema esimene romaan.
See tüdruk võis vabalt olla haldjate vahetuslaps. Ta oli peaaegu nähtamatu, nii tema kahvatu nägu, kapuutsiga pluus kui ka püksid sulandusid seljataguses loojanguvalguses metsaga kokku. Ta jalad olid paljad. Ta seisis liikumatult paigal, üks käsi ümber hikkoripuu tüve, ega liigutanud ennast, kui auto üle krudiseva killustiku sissesõidutee lõppu jõudis ja temast paari sammu kaugusel peatus.
Autoust sulgedes pööras Jo tüdrukult pilgu ära ja korjas kõrvalistmelt kokku binokli, seljakoti ja andmelehed. Kui ta ei vaata, ehk läheb laps muinasjutumaale tagasi.
Aga kui Jo autost välja astus, oli tüdruk endiselt seal. „Ma näen sind,” ütles Jo hikkoripuule langevale varjule.
„Ma tean,” vastas tüdruk.
Jo matkasaabaste küljest pudenes betoonist kõnniteele kuivanud pori tükikesi. „Kas sul on midagi vaja?”
Tüdruk ei vastanud.
„Miks sa minu krundil oled?”
„Ma püüdsin teie kutsikale pai teha, aga ta ei lasknud.”
„Ta ei ole minu koer.”
„Kelle oma ta on?”
„Mitte kellegi.” Jo avas klaasitud veranda ukse. „Sa peaksid koju minema, kuni veel valgust on.” Ta lülitas kollase putukatõrjelambi tööle ja keeras välisukse lukust lahti. Lamp põlema pandud, läks ta puust välisukse juurde tagasi ning keeras selle lukku. Plika oli küll kõige rohkem üheksa-aastane, kuid võis siiski paha peal väljas olla.
Viieteistkümne minutiga jõudis Jo duši all käia, tõmmata T-särgi selga ning dressipüksid ja sandaalid jalga. Ta pani köögis tuled põlema, mis tõi kaasa selle, et mustendavatelt akendelt hakkas kostma putukate tasast tiivarabinat. Toitu grillimiseks ette valmistades mõtles ta hajameelselt hikkoripuu all seisnud tüdrukule. Küllap kartis too pimedat metsa ega jäänud siia ringi hulkuma. Küllap läks ta koju.
Jo viis marineeritud kanarinna ja kolm aedviljavarrast lõkkeasemele käest lastud muruplatsil, mis lahutas kollase laudisega maja paarist aakrist kuuvalgest rohumaast. Neljakümnendatel ehitatud üürimaja, mida tunti Kinney maja nime all, asus künkal, esiküljega metsa ja tagaküljega väikese preerialapikese poole, mida omanik peale tungiva metsa tõrjumiseks regulaarselt puhtaks põletas. Jo süütas kivisõõris tule ja tõstis grillresti selle kohale. Kana ja vardaid leekide kohale sättides tõmbus ta pingule, märgates maja tagant lähenevat tumedat varju. Tüdruk. Ta peatus lõkkest mõne sammu kaugusel ja jälgis, kuidas Jo viimased aedviljavardad paika seab. „Kas sul pliiti ei olegi?” küsis plika.
„On küll.”
„Miks sa siis õues süüa teed?”
Jo võttis istet ühel neljast logust aiatoolist. „Sest mulle meeldib nii.”
„Lõhnab hästi.”
Kui plika oli tulnud siia süüa norima, pidi ta pettuma, sest välitöid tegeva bioloogi kapid olid tühjad ning toidupoes käimiseks nappis tal aega. Tüdruk rääkis kohalike maainimeste moodi sõnu venitades ja tema paljad päkad olid tõendiks, et ta on pärit naabertalust. Ta võis kuradima hästi ka oma koju õhtust sööma minna.
Tüdruk nihkus lähemale, tuli valgustas ta õhetavaid põski ja heledapoolseid juukseid, kuid mitte silmi, mis olid endiselt mitteinimese mustendavad augud.
„Kas sinu meelest poleks juba aeg koju minna?” küsis Jo.
Tüdruk tuli lähemale. „Mu kodu ei ole Maal. Ma tulin sealt.” Ta osutas taeva poole.
„Kust sealt?”
„Ursa Major[1].”
„Tähtkuju?”
Tüdruk noogutas. „Ma olen Tuuleratta galaktikast. See on Suure Karu saba juures.”
Jo ei teadnud galaktikatest midagi, kuid nimi kõlas sellisena, mille laps võiks välja mõelda. „Ma pole kunagi Tuuleratta galaktikast kuulnud,” ütles Jo.
„Teie inimesed nimetavad seda niiviisi, aga meil on selle jaoks teine nimi.”
Nüüd nägi Jo tüdruku silmi. Tema arukas pilk oli lapsenäo jaoks kuidagi veidralt terane ning Jo tõlgendas seda kui märki, et plika teadis ka ise, et teeb nalja. „Kui sa oled tulnukas, miks sa siis inimese moodi välja näed?”
„Ma ainult kasutan selle tüdruku keha.”
„Kuni sa tema sees oled, käsi tal koju minna, eks ole?”
„Ta ei saa minna. Kui ma ta kehasse läksin, oli ta surnud. Kui ta koju läheks, hakkaksid ta vanemad kartma.”
Et siis zombivärk. Jo oli sedasorti mängudest kuulnud. Aga tüdruk oli tulnud vale maja juurde, kui ta endale tulnukazombi mängimiseks kaaslast otsis. Jo polnud kunagi osanud lapsi kantseldada ega kujutlusmänge mängida, isegi mitte siis, kui ta oli sama vana kui see plika. Jo vanemad, mõlemad teadlased, kinnitasid tihti, et ta on selline oma analüütiliste geenide topeltportsu tõttu. Nad tavatsesid nalja teha selle üle, kuidas tüdrukul oli emaüsast välja pugedes nii tõsine nägu peas, nagu formuleeriks ta hüpoteese selle kohta, kus ta nüüd asub ja kes on teda sünnitustoas ümbritsevad inimesed.
Inimkehas tulnukas jälgis, kuidas Jo pöörab restil kanarinda.
„Mine parem õhtusöögi ajaks koju,” sõnas Jo. „Su vanemad hakkavad muretsema.”
„Ma ju ütlesin sulle, et mul pole…”
„Kas sul on vaja kellelegi helistada?” Jo tõmbas püksitaskust telefoni.
„Kellele ma helistaksin?”
„Äkki ma helistan ise? Ütle mulle oma number.”
„Kuidas mul saab number olla, kui ma tulin tähtedelt?”
„Aga see tüdruk, kelle kehasse sa läksid? Mis tema number on?”
„Ma ei tea temast midagi, isegi mitte ta nime.”
Mida iganes plika ka plaanis, Jo oli selleks liiga väsinud. Ta oli hommikul kella neljast saati jalul olnud ning palava niiske ilma käes aasal ja metsas üle kolmeteistkümne tunni tööd rabanud. Selline oli ta peaaegu et igapäevane rutiin olnud juba mitu nädalat ja need vähesed majas veedetavad öötunnid olid oluline puhkeaeg. „Kui sa ära ei lähe, helistan politseisse,” ütles ta, püüdes karmi häält teha.
„Mida politsei teeks?” Tüdruk küsis seda, nagu oleks sõna talle täiesti võõras.
„Nad veavad su tagumiku koju.”
Tüdruk ristas käed oma kõhnukesel kehal. „Mida nad teevad, kui ma ütlen, et mul ei ole kodu?”
„Nad viivad su politseijaoskonda ja otsivad üles su vanemad või selle, kellega iganes sa koos elad.”
„Mida nad siis teevad, kui helistavad nendele inimestele ja saavad teada, et nende tütar on surnud?”
Jo ei pidanud enam teesklema, et on vihane. „Tead, maailmas üksi olla pole mingi nali. Sa pead minema koju ükskõik kelle juurde, kes sinust hoolib.”
Tüdruk surus käed kõvemini risti üle rinna ega öelnud midagi.
Laps oli vaja karmilt maa peale tagasi tuua. „Kui sul tõesti perekonda ei ole, siis paneb politsei su kasuperesse.”
„Mis asi see on?”
„Sa elad koos täiesti võõraste inimestega ja mõnikord on nad üsna õelad, nii et mine parem koju, enne kui ma politseisse helistan.”
Tüdruk ei liigutanudki.
„Ma räägin tõsiselt.”
Kutsikaohtu koer, kes oli paaril viimasel õhtul Jo lõkke ääres toitu mangumas käinud, lonkis valgussõõri serva. Tüdruk kükitas kandadele ja sirutas käe, meelitades peenikese häälega, et koer end silitada laseks.
„Ta ei tule lähemale,” sõnas Jo. „Ta on metsik. Tõenäoliselt sündis ta metsas.”
„Kus ta ema on?”
„Kes teab?” Jo pani telefoni käest ja pööras vardaid. „Kas on mingi põhjus, miks sa kardad koju minna?”
„Miks sa ei usu, et ma tulin tähtedelt?”
Kangekaelne plika ei osanud mängu õigel ajal ära lõpetada. „Sa ju tead ise ka, et keegi ei usu, et sa tulnukas oled.”
Tüdruk läks rohumaa serva, sirutas näo ja käed tähistaeva poole ning leelutas mingit jama, mis pidi vist tulnukate keel olema. Ta sõnad voolasid sujuvalt, nagu hästi osatud võõrkeel ning pärast kõne lõpetamist pöördus mossis näoga tüdruk Jo poole, käed puusas.
„Ma loodan, et sa palusid tulnukatel sind tagasi viia,” ütles Jo.
„See oli tervitusrituaal.”
„Tervitusrituaal on hea sõna.”
Tüdruk tuli lõkkevalgusse tagasi. „Ma ei saa veel tagasi minna. Ma pean Maa peal olema, kuni olen näinud viit imet. See on osa meie õppetööst, kui jõuame teatud vanusesse – umbes nagu kool.”
„Siis saad sa siin kaua olla. Vesi pole juba paar tuhat aastat veiniks muutunud.”
„Ma ei pea silmas piibli imesid.”
„Milliseid siis?”
„Igasuguseid,” vastas tüdruk. „Sina oled ime ja see koer on ka. Minu jaoks on see terve uus maailm.”
„Tore, kaks on sul siis juba olemas.”
„Ei, ma hoian neid tõeliselt heade asjade jaoks.”
„Jee, ole sa tänatud.”
Tüdruk istus Jo lähedale aiatoolile. Grillitavast kanarinnast immitses tulle hägust marinaadi ja ööõhku hõngas isuäratavat lõhna. Laps vaatas seda, ta nälg paistis ehtne, üleüldse mitte kujutletav. Võib-olla polnud ta perel toiduraha. Jo üllatus, et ta sellele kohe polnud mõelnud.
„Kuidas oleks, kui ma annaksin sulle midagi süüa, enne kui sa koju lähed?” küsis Jo. „Kas sulle kalkuniburger maitseb?”
„Kust ma peaksin teadma, kuidas kalkuniburger maitseb?”
„Kas sa tahad seda või ei?”
„Tahan. Ma pean siin olemise ajal uusi asju proovima.”
Jo lükkas kanarinna grillresti jahedamale poolele, enne kui läks majja külmutatud burgerisaia, maitseainete ja kukli järele. Talle meenus külmikusse jäänud viimane juustuviil ja ta lisas selle tüdruku õhtueinele. Lapsel oli seda vist rohkem tarvis kui temal.
Jo läks tagasi õue, pani saia restile ning asetas ülejäänud kraami enda kõrvale tühjale toolile. „Ma loodan, et sulle meeldib juustuga burger.”
„Ma olen juustust kuulnud,” vastas tüdruk. „Räägitakse, et see on hea.”
„Kes räägib, et see on hea?”
„Need, kes on siin juba käinud. Enne tulekut me õpime natuke Maa kohta.”
„Mis sinu planeedi nimi on?”
„Teie keeles on seda raske öelda – umbes nagu Haam. Kas sul vahukomme ka on?”
„Haamlased õpetasid sind vahukommide asjus?”
„Nad rääkisid, et lapsed panevad need pulga otsa ja sulatavad neid tule kohal. Nad ütlesid, et need on väga head.”
Jo leidis viimaks põhjuse majja kolides hetkemõtte ajel ostetud vahukommide pakk lahti teha. Talle tuli pähe, et need võiks ju ära süüa enne, kui kõvaks kuivavad. Ta tõi köögikapist vahukommid ning poetas paki tulnukale sülle. „Sa pead enne selle avamist oma õhtusöögi ära sööma.”
Tulnukas otsis orgi ja istus toolil, vahukommipakk süles ning tumedate silmade pilk küpseval burgeril. Jo röstis kukli ära ning asetas juustuburgeri kõrvale taldrikule ühe krõbekartulite, brokoli ja seentega varda. Ta tõi välja kaks joogiklaasi. „Kas sulle õunasiider meeldib?”
Tüdruk võttis klaasi ja rüüpas lonksu. „See on tõesti hea!”
„Kas piisavalt hea, et olla ime?”
„Ei,” vastas tulnukas, kuid kulistas üle poole klaasist paari sekundiga alla.
Tüdrukul oli burger peaaegu otsas selleks ajaks, kui Jo esimese suutäie võttis. „Millal sa viimati sõid?” küsis ta.
„Oma planeedil,” vastas tulnukas, põsk toidust punnis.
„Millal see oli?”
Tüdruk neelas. „Eile öösel.”
Jo pani kahvli käest. „Sa pole terve päeva söönud?”
Tüdruk pistis kartulitüki suhu. „Ma ei tahtnud süüa enne kui praegu. Mul oli paha olla – Maa peale tulemisest ja keha vahetamisest ja muust sellisest.”
„Aga miks sa siis sööd, nagu oleksid nälga suremas?”
Tüdruk murdis viimase burgeritüki pooleks ja viskas ühe poole manguvale kutsikale, ilmselt tõestamaks, et ta pole nälga suremas. Koer kugistas toidu alla sama kärmelt kui tüdruk. Kui tulnukas talle viimast raasu käest pakkus, hiilis kutsikas ligi, napsas palukese sõrmede vahelt ära ja taganes seda käigu pealt süües. „Kas nägid?” küsis tüdruk. „Ta võttis selle mu käest.”
„Ma nägin.” Jo nägi ka last, kes võis olla tõsises hädas. „Kas sul on pidžaama seljas?”
Tüdruk silmitses oma õhukesi pükse. „Inimesed vist nimetavad seda jah niiviisi.”
Jo lõikas oma kanarinnast järgmise tükikese. „Mis su nimi on?”
Tüdruk oli nüüd põlvili laskunud ja proovis kutsikale käpuli lähemale hiilida. „Mul ei ole Maa nime.”
„Mis su tulnukanimi on?”
„Raske öelda…”
„Lihtsalt ütle.”
„See kõlab nagu Earpood-na-ahsroo.”
„Ear poo…?”
„Ei, Earpood-na-ahsroo.”
„Hea küll, Earpood, ma tahan, et sa räägiksid mulle nüüd tõtt selle kohta, miks sa siin oled.”
Tüdruk jättis pelgliku koera rahule ja tõusis püsti. „Kas ma võin nüüd vahukommid lahti teha?”
„Söö kõigepealt brokoli ära.”
Tüdruk vaatas oma toolile jäetud taldriku poole. „See roheline asi?”
„Jah.”
„Minu planeedil me ei söö rohelisi asju.”
„Sa ütlesid, et pead uusi asju proovima.”
Tüdruk toppis kolm brokoliõisikut kiiruga üksteise järel suhu. Neid närides, põsed punnis, käristas ta samal ajal vahukommide paki lahti.
„Kui vana sa oled?” uuris Jo.
Tüdruk neelas viimase brokoli pingutusega alla. „Minu vanus ei ütle inimesele midagi.”
„Kui vana on see keha, mille sa üle võtsid?”
Tüdruk torkas vahukommi orgi otsa. „Ma ei tea.”
„Ma pean tõesti politseisse helistama,” nentis Jo.
„Miks?”
„Sa tead küll, miks. Kui vana sa õieti oled – üheksane või kümnene? Sa ei saa öösel üksi väljas olla. Keegi võib sulle halba teha.”
„Kui sa politseisse helistad, jooksen ma lihtsalt minema.”
„Miks? Nad saavad sind aidata.”
„Ma ei taha õelate võõraste juures elada.”
„Ma tegin seda öeldes nalja. Olen kindel, et nad leiavad sulle head inimesed.”
Tüdruk pressis kolmanda vahukommi orgi otsa. „Mis sa arvad, kas Väikesele Karule meeldivad vahukommid?”
„Kes on Väike Karu?”
„Ma panin kutsikale selle nime – minu naabertähtkuju Ursa Minori järgi. Kas ta sinu meelest pole karupoja moodi?”
„Ära talle vahukomme sööda. Suhkur ei ole talle hea.” Jo võttis kanarinna jäägid ning viskas need koerale, sest oli ise söömiseks liiga hajevil. Kui liha oli peni kõhtu kadunud, andis ta ka oma kahele vardale järele jäänud aedvilja koerale.
„Sa oled hea,” ütles tüdruk.
„Ma olen loll. Nüüd ei saa ma temast enam iial lahti.”
„Äge!” Tüdruk tõstis põlema läinud vahukommid näo ligi ja puhus tule peale.
„Las need jahtuvad kõigepealt ära,” ütles Jo.
Plika ei oodanud ja venitas kuuma valge sodi suhu. Vahukommid kadusid kähku ja kuni Jo asju kööki tagasi tassis, küpsetas tüdruk uue portsu. Kiiresti nõusid pestes otsustas Jo strateegiat vahetada. Paha Politseinik ilmselgelt ei toiminud. Et tüdrukult midagi välja meelitada, pidi ta tema usalduse võitma.
Ta leidis tüdruku ristijalu maas istumast ning Väike Karu limpsis õnnelikult ta käelt sulanud vahukommilöga. „Ma poleks iial uskunud, et see koer inimese käest toitu võtab,” lausus Jo.
„Käsi on küll inimese oma, aga ta teab, et ma olen Haamilt.”
„Kuidas sellest abi on?”
„Meil on erivõimed. Me saame häid asju juhtuma panna.”
Vaene laps. Kahtlemata oli siin tegemist süngest elust tekkinud soovmõtlemisega. „Kas ma võin su orki kasutada?”
„Vahukommide jaoks?”
„Ei, et sind mu krundilt minema peksta.”
Tüdruk naeratas ja ta vasakule põsele tekkis sügav lohk. Jo torkas kaks vahukommi orgi otsa ja hoidis neid tule kohal. Tüdruk läks aiatoolile tagasi ning metsik koer jäi ta jalgade juurde lamama, nagu oleks tüdruk ta võluväega ära taltsutanud. Kui vahukommid olid igast küljest täiuslikult pruunistunud ja maha jahtunud, sõi Jo need otse orgi otsast ära.
„Ma ei teadnudki, et ka täiskasvanud vahukomme söövad,” ütles tüdruk.
„Seda saladust maalaste lapsed ei tea.”
„Mis su nimi on?” küsis tüdruk.
„Joanna Teale. Kuid enamik inimesi ütleb mulle Jo.”
„Kas sa elad siin päris üksinda?”
„Ainult suvel. Ma üürin seda maja.”
„Miks?”
„Kui sa elad sellesama maantee ääres – ja ma olen kindel, et elad –, siis sa tead, miks.”
„Ma ei ela selle maantee ääres. Räägi mulle.”
Jo tuletas endale meelde, et ta on Hea Politseinik, ja surus alla soovi vale vaidlustada. „See maja ning seitsekümmend aakrit maad selle ümber kuuluvad professorile, kelle nimi on doktor Kinney. Ta lubab seda professoritel kasutada õpetamiseks ja aspirantidel uurimistöö tegemiseks.”
„Miks ta ise ei taha siin elada?”
Jo toetas vahukommiorgi vastu lõkkeaset piiravaid kive. „Ta ostis selle, kui oli neljakümnendates eluaastates. Tema ja ta naine kasutasid seda suvilana ja ta uuris harujões veeputukaid, aga nad lõpetasid siin käimise kuus aastat tagasi.”
„Miks?”
„Nad on nüüdseks üle seitsmekümne aasta vanused ja naise tervise pärast peavad nad haigla lähedal elama. Praegu kasutavad nad maja lihtsalt sissetulekuallikana, aga üürivad seda ainult teadlastele.”
„Sina oled teadlane?”
„Jah, aga alles aspirant.”
„Mida see tähendab?”
„See tähendab, et ma olen juba neli aastat kolledžis õppinud ja nüüd võtan kursusi, töötan õppejõu abina ja teen uurimistööd, et saaksin PhD kätte.”
„Mis asi on PhD?”
„Doktorikraad. Kui ma selle kätte saan, tohin ülikoolis professorina töötada.”
Tüdruk lakkus oma räpaseid, koerailaseid sõrmi ning hõõrus nendega põse külge kleepunud kõrbenud vahukommi. „Professor on õpetaja, eks?”
„Jah, ja enamik minu erialal teeb samuti uurimistööd.”
„Mis uurimistööd?”
Lõputu uudishimu. Sellest plikast tuleks tubli teadlane. „Minu eriala on lindude ökoloogia ja kaitse.”
„Mida sa täpselt teed?”
„Aitab küsimustest, Ear poo…”
„Earpood!”
„Sul on aeg koju minna. Ma tõusen vara, nii et pean nüüd magama minema.” Jo keeras kraani lahti ja vedas aiavooliku tule juurde.
„Kas sa pead selle ära kustutama?”
„Kapten Suitsukaru väidab, et pean.” Tuli sisises ja auras veele alistudes.
„See on kurb,” sõnas tüdruk.
„Mis asi?”
„Märja tuha lõhn.” Tüdruku nägu paistis köögiaknast kumavas valguses sinakana, nagu ta oleks taas haldjate vahetuslapseks muutunud.
Jo lükkas kriiksuva kraanisulguri kinni. „Miks sa ei võiks mulle rääkida tõtt selle kohta, miks sa siin oled?”
„Ma ju rääkisin,” vastas tüdruk.
„Kuule. Ma lähen tuppa ja mulle ei tundu õige sind siia välja jätta.”
„Ma saan hakkama.”
„Sa lähed koju?”
„Lähme, Väike Karu,” ütles tüdruk ja uskumatu, kuid koer kuuletus talle.
Jo jälgis, kuidas tulnukast vahetuslaps ja tema krants minema kõmpisid, nende pimedasse metsa kadumine oli sama kurb nagu märja tuha lõhn.
Glendy Vanderah “Kus mets kohtub tähtedega”
„Vanderah’ kaunilt inimlik lugu tuletab meile meelde, et mõnikord peaksime nägema taevatähti puulatvade taga ja laskma neil oma elu valgustada.” – New York Journal of Books.
„Uskumatult originaalne ja põnev romaan haarab su esimesest leheküljest kaasa ja pakub üllatusi lõpuni välja. Glendy Vanderah on loonud väga ehtsa maailma, mis ometi on kõike muud kui tavaline.” – Taylor Jenkins Reid, „Evelyn Hugo seitsme abikaasa” tunnustatud autor. Loe edasi…
[1] Suur Karu, meil Suur Vanker. – Tõlkija märkus.
About the author
