Miks alati, kui öeldakse kaks lihtsat sõna – „Juri Nikulin“, lähevad inimestel näod kas või natukenegi lahkemaks ja südamel hakkab kuidagi soe? Ajakirjanik Ieva Požarskaja kirjutatud “Juri Nikulin. Peaaegu naljakalt” taastab suurepärase kunstniku elu tema mälestuste, intervjuude, sugulaste ja sõprade mälestuste põhjal. Raamatu on vene keelest tõlkinud Toomas Kall.
Mart Juur soovitab: “Kuulus Vene kloun ja näitleja Juri Nikulin on samasugune legend nagu Woody Allen, aga sellega sarnasused ka lõpevad. Haarav jutustus Vene elust, tsirkusest ja Nõukogude filmitööstuse kuldajastust.”
Kahe nööriga papagoi
***
Siinsamas Kalininis jõudis viimaks lõpule üks lugu, mis oli Nikulinit saatnud noorpõlvest peale, veel sõjaeelsest ajast. Asi oli anekdoodis, mida Juri oli kunagi väga ammu kuulnud trammis, kuid õnnetu juhuse tõttu ei saanudki ta tookord teada, kuidas see lõpeb. Anekdoot ilma lõputa – jube lugu! Siin ta on, see anekdoot: „Üks rikas inglane, linnusõber, tuli zookauplusse ja palus, et talle müüdaks kõige parem papagoi. Talle pakuti kümne tuhande eest papagoid, kes istus õrrel ja kelle kummagi jala külge oli seotud nöörijupp. Kui tõmmata parema jala nöörist, loeb papagoi Burnsi luuletusi, aga kui vasakust, laulab psalme. Inglasele see meeldis, ta võttis papagoi, ja juba ukse peal küsis järsku: „Aga öelge, mis siis saab, kui ma tõmban mõlemast nöörist korraga?““
Ja just seda vastust Nikulin enne sõda ei kuulnudki – see, kes rääkis, läks ootamatult trammi pealt maha. Tükk aega mõistatasid nad isaga, kuidas anekdoot võis lõppeda, aga midagi huvitavat välja ei mõelnud. Kuid see pooleli jäänud papagoi-anekdoot lausa jälitas Nikulinit läbi elu. Leningradi kaitsmise ajal hakkas üks sõdur seda muldonnis rääkima. Umbes, et papagoil on ümber jalgade seotud nöörid, tõmbad ühest, laulab tšastuškat, tõmbad teisest, hakkab ropult sõimama. Aga mis siis saab, kui tõmbad mõlemast? Nikulin nautis juba ette, kuidas ta saab lõpuks ometi teada anekdoodi lõpu, ja just nende sõnade pealt kutsuti jutupaunikust sõdur kähku patareikomandöri juurde. Muldonni ta enam tagasi ei tulnudki: ta saadeti täitma ülesannet, kus ta sai raskesti haavata ja sattus hospidali.
Veel mõni aasta hiljem, aastal 1951, kui Nikulin ja Šuidin esimest korda Kalininisse esinema tulid, kõlas ootamatult jälle see anekdoot. Juri Nikulini mälestustest: „Ükskord seisin etenduse ajal kulisside taga maneežiinspektori kõrval, ja järsku hakkas ta mulle rääkima:
„Tead, hea anekdoot. Kuidas Ameerikas müüdi kahe nööriga papagoid.“
„Noh?!“ tardusin soolasambaks.
„Kohe ma kuulutan numbri välja. Oota.“
Maneežiinspektor läks teadustama, aga tal hakkas halb, südameatakk. Ta viidi haiglasse. Sain aru, et kauem ma vastu ei pea, ja läksin järgmisel päeval tema juurde haiglasse. Ostsin õunu ja mahlapurgi. Astusin palatisse, ise pinevil. Kui nüüd lagi alla kukuks ja inspektori tapaks, ma ei imestaks.
Lagi alla ei kukkunud. Lihtsalt õde osutas hoolikalt üles tehtud asemele ja ütles:
„Teie seltsimeest ei ole enam …“
No nii, mõtlesin, surnud. Aga õde jätkas:
„Tund aega tagasi viis vend ta Moskva haiglasse.“
„Veel ei ole kõik kadunud,“ mõtlesin. „Lõppude lõpuks tuleb ta ju tagasi.“ Kuid enne meie külalisetenduste lõppu inspektor ei naasnudki.“
No kas ei ole müstika?! Ja kui siis kolm aastat hiljem, 1954, tuli Nikulin jälle Kalininisse esinema, läks ta kohe maneežiinspektorit otsima. Selgus, et see mees ei tööta enam tsirkuses, vaid on läinud kohalikku raadiosse. Mõistagi läks Nikulin esimesel vabal päeval raadiosse, otsis üles toa, kus endine maneežiinspektor töötas, koputas uksele ja astus kabinetti. Juri Nikulini mälestustest: „Ta istus laua taga ja mind nähes hüüdis:
„Oo! Keda ma näen!“
„Tervitus! Mis sellest papagoist sai, kelle jalgade küljes olid nöörid?!“
„Mis papagoi?“ jahmus endine inspektor.
Ma tuletasin talle anekdoodi meelde.
„Aa-a-a … Jajaa … Oli küll sihuke anekdoot. Saad aru, algust ma vist isegi mäletan: papagoid müüdi Ameerikas … Aga lõpu olen ära unustanud.
„Kuidas unustanud?“ pidin ma kreepsu saama. „No tuletage meelde, tuletage meelde.“
Ta vajus mõttesse ja hüüdis siis rõõmsalt:
„Tuli meelde! Kohe räägin. Käin ainult kähku ülemuse juures ära, kirjutan saate tekstile alla.“
„Ei!“ karjatasin mina. „Kohe räägite, ja ma kaon.“
Ja ta rääkis. Tuli välja, et kui ostja küsis: „Mis siis saab, kui tõmmata korraga mõlemast nöörist?“, karjus papagoi: „Lollpea! Mis saab? Mis saab? Ma kukun õrre pealt alla!“
Nii sain viimaks teada selle anekdoodi lõpu.“
Kui Juri Nikulin koos kloun Karandašiga Odessas esinemas käis
***
Odessas hakkas Karandaš järsku, võib-olla selleks, et endal kuidagi meelt lahutada, Nikulinit paari panema. Umbes, et poissmees ei ole hea olla, perekonnaga elada on parem ja ka majanduslikult kasulikum. Naiseks võtta soovitas Karandaš Nikulinil noore võimleja, kes töötas sel ajal Odessa tsirkuses. Rääkis, et ta on väga hea perenaine ja teenib korralikult. Mis peaasi, ta koob kotte ja müüb neid turul. Väga kasulik naine! Neiu oli pisike, tõmmu, armsake ja tõepoolest kudus kotte müügiks, aga tema isa, samuti tsirkuseinimene, teenis lisa rihmkingade müügiga. 1940. aastatel kudusid paljud tsirkuseartistid kotte või tegid rihmkingi, mis läksid turul hästi kaubaks. Miilits tsirkuseartiste selle käsitöönduse pärast taga ei kiusanud.
Neiu isa, vana tsirkuseartist, oli pulmaürituse poolt. Ta ütles Jurile:
„Kui võtad naise, räägin sulle ühest klounaadist, pealkiri on „Venna püksid“. Keegi seda ei tea, väga naljakas.“
Juri mõtles: „Äkki võtaks tõesti naise? Ja saaks klounaadi teada.“ Mõtles ja mõtles, kuid abieluettepanekut siiski ei teinud. Nii jäigi klounaad „Venna püksid“ kõigile tundmatuks. See-eest kuulis Juri Odessas ja tõi sealt Moskvasse 36 uut anekdooti.
Odessa on alati olnud imeline linn oma erilise vaimuga, tal on alati olnud oma stiil. Omad naljad, oma naer! „Lift alla ei tõuse!“ – niisugune silt rippus katkise lifti küljes maja trepikojas. Petroolipoe uksel aga – „Petrooli ei ole ega ole teada!“. Silt töökojas: „Meie remondime seda, mida on parandanud teie mees!“ Või dialoog: „Kas on tõsi, et teil Odessas vastatakse küsimusele alati küsimusega?“ – „Kes teile seda ütles?!“ Juba uuemal ajal sattus Nikulin Odessa kohvikuuksel ka sildile „Sorry, we are open!“.
Odessa huumorist oli Juri palju kuulnud, aga kuulda 36 uut anekdooti korraga! Nikulinile oli see omamoodi rekord. Nad istusid pärast esinemist suure seltskonnaga ühe samuti külalisetendustel olnud estraadiartisti hotellitoas. Nagu sel puhul tihti juhtub, hakati rääkima anekdoote. Nikulin oli kindel, et temal oma anekdoodipagasi juures ei ole siin eriti midagi kuulda. Järsku hakkasid üksteise järel pudenema uued anekdoodid! Ent märkmikku ei olnud kaasas! Nikulin katsus neid meelde jätta, aga kus sa sellega! Uusi anekdoote sadas nagu küllusesarvest. Siis võttis Nikulin paberossikarbi ja hakkas neid selle peale paari-kolme võtmesõnaga üles tähendama. Seda meetodit ei olnud tal tarvis enam harjutada: enne sõda oli ta paljud anekdoodid just niiviisi šifreerinud. Paberossikarbile kirjutatud Odessa anekdoodid tõi Nikulin isale Moskvasse. Vladimir Nikulinile meeldis kõige rohkem viimane, kolmekümne kuues: „Kass ajas hiirt taga, aga hiir lipsas urgu. Siis hakkas kass haukuma. Hiir imestas ja otsustas vaadata, miks kass haugub nagu koer. Ta vaatas urust välja, kass püüdis hiire kinni, sõi ära, lakkus vuntse ja ütles: „Küll on hea, kui oskad vähemalt ühte võõrkeelt!“
Ieva Požarskaja “Juri Nikulin. Peaaegu naljakalt“
Ühed mäletavad tema säravat klounaadi Moskva tsirkuses, teised on korduvalt vaadanud tema komöödiafilme, kolmandad on lugenud tema koostatud naljakogumikke. Juri Nikulinit ei ole meie hulgas juba üle kahekümne aasta, kuid miks ei taha rahvas teda kuidagi unustada? Neile küsimustele annab vastuse tema elu. Loe edasi…
About the author
